Trialoogi kolumnist ja keeletoimetaja
Mõistmine algab pingutusest näha teist inimest päriselt, isegi siis, kui ta tundub eksivat. See hoiab koos nii suhtluse kui ka demokraatia.
Erik Puura resümeerib oma meeldivalt emotsionaalses ja samas tasakaalukas arvamusloos „Vähem sõimu, rohkem mõistmist“ ühe olulise mõtte, mida tasub aeg-ajalt üle korrata: enne kui inimest hukka mõista, tuleks püüda teda mõista.
Mõtlesingi seda enesestmõistetavana tunduvat, aga just enesestmõistetavuse tõttu nõnda raskelt teostatavat mõtet edasi arendada ja püüda vastata väitest tekkivale võimalikule küsimusele: kuidas see mõistmine siis ikkagi välja võiks näha? Kuidas ma peaksin püüdma mõista inimest, keda ma pean lolliks? Ja enamgi, võiks küsida lausa nii: „miks lolli ülepea mõista?“ Võib-olla tundub kellelegi, et ma kipun sellise sõnastusega teemat utreerima. Ma ise nii ei arva. Avalikul väljal kirutakse sageli lollust, mis paneb mind kukalt kratsima: kuidas on lolluse kiruja nõnda kindel, et teda ennast mõnes küsimuses lollus kummitama ei tule? Kuidas on ta veendunud, et ta on lolluseks nimetatava meeleseisundi vastu vaktsineeritud?
Lollus on olemas, sest iga inimene on mingis küsimuses loll. Tarkus ei tähenda mu meelest lolluse vältimist, vaid teadmist sellest, millistel teemadel võib lollus ilmneda. Ma püüan mitmel teemal nokka koomal hoida, sest tean, et ma ei tea teema kohta piisavalt – see on üsna raske ajastul, mil iga inimest, kes vähemalt ühe varbaga avalikule väljale ulatub, oodatakse võimalikult paljudel teemadel arvamust avaldama. Kuigi samas eeldaks meie ajastu reaalsus pigem ettevaatlikkust ja tähelepanelikkuse harjutamist, sest maailm on muutunud üha keerukamaks ja kihilisemaks.
Ent olgu, kuidas siis ikkagi mõista? Ma pole küll teadlane, ent mulle tundub teaduslik maailmavaade sümpaatne. Olen püüdnud sõnastada selle toimet järgnevalt: teaduslikus mõttes püütakse kujutleda reaalsust reaalsuse kaudu. Teisisõnu: teadlane uurib reaalsust, et seda paremini tundma õppida, seejärel selle kohta üldistusi teha ning vajadusel uute teadmiste taustal oma käitumist või ka ühiskondlikke toimeid muuta.
Ebateaduslik mõtteviis kipub lahendama reaalsuse ja kujutluse vastuolu vastupidiselt: reaalsust püütakse kujutleda oma kujutluste kaudu. Jama on selles, et kujutlused pole kunagi täielikud, need ei suuda kunagi katta reaalsuse kõiki nüansse või kihte. Iga kujutlus on lihtsustus. Mõni vähem, mõni rohkem. See, mida nimetatakse „lolluseks“, pole aga mitte niivõrd kujutlus, vaid soovimatus oma kujutlusest lahti lasta, see tähendab egoistlikku jonni, mis keeldub oma kujutlusi inimestevahelises reaalsuses proovile panemast. Vastupidine eluhoiak on selleks valmis, on valmis möönma, et kui reaalsuse andmed uuenevad, on vaja uuendada ka reaalsuse kohta käivat kujutlust.
Seega sisaldabki üks võimalik teekond hukkamõistust mõistmisse hoiakut, mida on sõnastatud – ei teagi, kas tsiteerin praegu Trialoogis esmakordselt Piiblit? – juba Uues Testamendis: armasta oma ligimest nagu iseennast. Muidugi kõlab selline sõnavalik praeguse arutelu taustal pisut tugevalt, aga piisab, kui asendada „armastama“ sõnaga „mõistma“. Mida see tähendab? Ükskõik, kuidas inimene maailma tajub, kipub ta sageli olema oma mõtetes väga kirglikult kinni. Sestap mõjub selle kire alandamine, selle lolluseks tembeldamine umbes samamoodi nagu lastaks jõe kahel kaldal asuva asula vahelise äri edendamiseks õhku nendevaheline sild – ühendus, mida mööda kahe inimese vaheline kommunikatsioon liigub.
Ükskõik, kuidas inimene maailma tajub, kipub ta sageli olema oma mõtetes väga kirglikult kinni. Sestap mõjub selle kire alandamine, selle lolluseks tembeldamine umbes samamoodi nagu lastaks jõe kahel kaldal asuva asula vahelise äri edendamiseks õhku nendevaheline sild – ühendus, mida mööda kahe inimese vaheline kommunikatsioon liigub.
Kedagi ei saa panna teist tema alandamise kaudu teisiti mõtlema. Illustratsioon: Trialoog
Kedagi ei saa panna teist tema alandamise kaudu teisiti mõtlema. Mu meelest tehakse just ideoloogilistes vaidlustes see viga, et püütakse ajada peltsebuli välja peltsebuliga – püütakse kõnetada oma vastaspoolt temalt kõnetamisväärtust ära võttes. Aga keegi ei hakka armastama inimest, kes talle näkku sülitab (kui mõni muteerunud teadvus välja arvata). Niisiis algab mõistmine sellest, et püütakse võtta oma vastast sama tõsiselt, kui võetakse iseennast.
See on muidugi raske. Aga ilma mõistmise raskusteta poleks ka seda, mida me nimetame demokraatiaks. Katse mõista tähendab miniatuurset demokraatlikku akti, mis aitab lõpuks kaasa sellele, et üksikisikuid ühiskonnaks liita.
