Holger Mölder: üleilmne teadmistesõda

Holger Mölder: üleilmne teadmistesõda. 16.12.2024. Tänapäeva mitmemõõtmeline maailm, mille üks kiiresti arenev väljakutse on digitaalne reaalsus, nõuab meie ettevõtjatelt ja tehnikagurudelt pidevat valmisolekut, et seista vastamisi uute ja tihtipeale globaalset päritolu ühiskondlike, majanduslike ja tehnoloogiliste väljakutsetega, sest need mõjutavad oluliselt meie ümber toimuvaid sotsiaalseid protsesse. Veel mõni sajand tagasi oli maailm palju staatilisem, mitmed põlvkonnad elasid sajandeid ilma suuremata muutusteta ja lapselapsed seisid enamasti vastamisi samasuguste probleemidega kui nende vanavanemad, mistõttu kandusid vanemate põlvkondade teadmised ka sujuvamalt noorematele üle. Tänapäeval leiavad üha kiirenevad revolutsioonilised muutused aset ühe inimpõlve jooksul ning pidevas muutumises ettevõtluskeskkond seisab vastamisi nonstop-režiimil ilmuvate uute normide ja arusaamadega, millega pole kerge kohaneda. Maailm on paigutunud peopesale ja selleks, et tunda erinevaid kultuure või jõuda planeedi erinevatesse nurkadesse, ei pea enam ette võtma pikki aastaid kestvaid rännakuid tundmatusse – nagu tegid kunagi Fernão de Magalhães, Marco Polo või James Cook –, vaid kogu maapealne elu on toodud näpuliigutuse kaugusele telefonis või arvuti klaviatuuril. Selleks, et selliste muutuste taustal ellu jääda, peavad Eesti ettevõtjad saama aru ja reageerima adekvaatselt mitte ainult kodutanumal toimuvale, vaid ka üleilmsetele protsessidele, mille eest pole võimalik põgeneda või turvaruumi sulguda. Ülioluline, et meie insenerid ja ettevõtjad omandavad lisaks erialastele teadmistele vähemalt elementaarsed strateegilise tasandi teadmised rahvusvahelistest suhetest – keskkonnast, kus nad hakkavad tegutsema. Üleilmastumisega kaasnevate väljakutsete ees seisame silmitsi paratamatu valikuga, kas püüda nende muutustega kohaneda, leida kestlik väljapääs tekkivatele probleemidele või siis toimuvaid muutusi kangekaelselt eitada, ignoreerida või isegi üritada hispaania kirjaniku Miguel de Cervantese raamatukangelase Don Quijote kombel nendega võidelda. Kas me paneme meie ellu ilmunud tuuleveskid enda heaks tööle või püüame nad hävitada? Taolist vastaspinget võib tajuda tehisintellekti ja selle ühiskondlikku mõju käsitlevates päevakajalistes diskussioonides. Et muutuste taustal ellu jääda, peavad Eesti ettevõtjad saama aru ja reageerima adekvaatselt mitte ainult kodutanumal toimuvale, vaid ka üleilmsetele protsessidele, mille eest pole võimalik põgeneda või turvaruumi sulguda. Ülioluline, et meie insenerid ja ettevõtjad omandavad lisaks erialastele teadmistele vähemalt elementaarsed strateegilise tasandi teadmised rahvusvahelistest suhetest – keskkonnast, kus nad hakkavad tegutsema. Teadmiste sõda ja strateegilised narratiivid Äsja toimunud Ameerika Ühendriikide valimistel, mis võib avaldada rahvusvahelistele suhetele globaalset mõju, põrkusid kaks vastanduvat poliitilist kultuuri. Need on ühel või teisel viisil seotud avarduva maailma keeruliste valikutega. Kergesti võib tekkida soov leida kiirete arengute vastu kaitset pöördumisega minevikku, sest see on midagi, mida me teame ja tundub turvaline, samas kui eesootavad muutused võivad tekitada hirmu. Sellise hirmu akumuleerumisele poliitikas on paljuski toetunud Donald Trumpi fenomen. Ta suutis veenda Ameerika Ühendriikide valijate enamust, et parim moodus tulevikuhirmudega toime tulla on võidelda tuuleveskitega (ja neid tuuleveskeid ehk hirme on tekkinud palju: migratsioon, majanduslikud väljakutsed, lahendamatutena näivad sõjad ja konfliktid Lähis-Idas ja Ukrainas, mis kõik kallutasid valijate enamust tema kasuks häält andma). Üleilmne teadmiste sõda (Global Knowledge Warfare) on termin, mille kontseptsiooni töötasime välja koos USA teadlase Eric Shiraeviga George Masoni ülikoolist. Sõjapidamise mõiste on muutuvas maailmas määratult laienenud. Sõda ei ole enam elitaarne vaenutegevus omavahel sõdivate väeüksuste vahel nagu see oli veel Napoleon Bonaparte aegadel kõigest paar sajandit tagasi, kus talumees võis sõjategevuse taustal põldu künda. Ukrainale osaks langeva sõjalise agressiooni näitel näeme taotluslikult tsiviilobjektide vastu suunatud raketi- ja droonirünnakuid. Sõda ei ole enam elitaarne vaenutegevus omavahel sõdivate väeüksuste vahel nagu see oli veel Napoleon Bonaparte aegadel kõigest paar sajandit tagasi, kus talumees võis sõjategevuse taustal põldu künda. Kuidas kujundab globaalne inforuum julgeolekut? Tänapäeva sõjategevusel on hübriidne iseloom, mis hõlmab lisaks sõjalisele rünnakule ka inimpsüühikat mõjutavaid info- ja mõjutusoperatsioone, majandustegevuse halvamist, aga ka vastase tehnoloogilisi võimeid hävitada püüdvat kübersõjapidamist. Inforuum vähendab sõjapidamise kulusid, kuid sihtmärgi tabamine võib siin tuua kaasa vähemalt sama suure kasu kui kellegi sõjalisel ründamisel. Üleilmses teadmistesõjas tähendab küberruum operatiivset keskkonda, informatsioon mõjutustegevuse vahendit, kuid sõjapidamise sihtmärk on teadmine. Üleilmses teadmistesõjas tähendab küberruum operatiivset keskkonda, informatsioon mõjutustegevuse vahendit, kuid sõjapidamise sihtmärk on teadmine. Kaasaegset tõejärgset ühiskonda iseloomustab informatsiooni üleküllus. Põhimõtteliselt saab igaüks infoturult sobiva tõe välja valida ning ehitada maailma, millelt asuda teistsugustele teadmistele ehitatud maailmaga võitlusesse. Üleilmses teadmistesõjas ei pea ilmtingimata võitlema riigid, vaid igaüks saab anda oma jõukohase panuse ning mida edukamalt suudad oma tõdesid maha müüa, seda tugevam välja paistad. Tõejärgne maailm on narratiivide reaalsus, mida kannavad erinevad lood – sõltuvalt sellest, kuidas lugusid vastu võetakse, heaks kiidetakse, ignoreeritakse või eitatakse. Informatsioon muutub üha enam “infotainmentiks”, informatsiooni ja meelelahutuse kombinatsiooniks, mis ei pea vastama ilmtingimata tõele, kuid mis peab vastama tarbija ootustele. Infosõdade maailmas käibivad strateegilised narratiivid ehk lood, mida turundatakse strateegiliselt mingisuguse teadmise muutmise eesmärgil – lootuses, et sihtgrupp võtab väljatöötatud ja turundatud tõed laiaulatuslikult omaks. Põhimõtteliselt saab igaüks infoturult sobiva tõe välja valida ning ehitada maailma, millelt asuda teistsugustele teadmistele ehitatud maailmaga võitlusesse. Populism ja liberaalse demokraatia kriis Strateegiliste narratiivide tähtsuse USA valimistulemuste mõjutamisel tabas ära Donald Trumpi kampaaniat toetama asunud vastuoluline ärimees, SpaceX ja Tesla Maale-tooja (sihtmärgiks planeet Maa) Elon Musk, kes on võidelnud absoluutse ja turundatava sõnavabaduse eest. Forbesi 2024. aasta indeksi kohaselt on Musk maailma teiseks rikkaim inimene (195 miljardit USD), seda prantsuse ärimehe Bernard Arnault’ (Louis Vuittoni ja Christian Diori omaniku) järel ning Jeff Bezose (Amazon) ees. Muski roll teadmiste kujundamisel ulatub kaugele, sest ta oskab levitada sihtotstarbelisi valesid, eksitavaid väiteid ja vandenõuteooriaid ning tema seotus sotsiaalmeediaga annab ta postitustele tohutu haardeulatuse, nii et mõni neist võib talle kuuluvas sotsiaalmeediavõrgustikus X (Twitter) koguda kuni 1,2 miljardit vaatamist – fakt, mida ta on kasutanud poliitilise relvana. Valimiskampaania ajal väitis Musk muuhulgas, et demokraadid tahavad anda illegaalsetele immigrantidele valimisõiguse, Kamala [Harris] tõotas tegutseda esimest päevast kommunistliku diktaatorina ning Michigani valijate nimekirjas on rohkem nimesid kui osariigis elanikke – väited osutusid faktikontrollis eksitavateks, kuid need vastasid valijate ootustele. Kõige kuulsam narratiiv rääkis ameeriklaste lemmikloomi, kasse, koeri ja hanesid söövatest Haiiti põgenikest, mille lükkasid ümber isegi osariigi vabariiklastest ametivõimud, kuid sellegipoolest jäid paljud seda uskuma, sest see vastas nende ettekujutustele migrantidest. Üleilmses teadmiste sõjas mõjutatakse strateegiliste narratiividega sihtriikide avalikku arvamust, et suunata nende valikuid demokraatlikes protsessides, sh valimistel ja referendumitel. Inforünnakud muudavad demokraatliku maailma tagatavad inimõigused ja vabadused, sealhulgas sõnavabaduse ja arvamuste mitmekesisuse kergemini haavatavaks, samal ajal kui autokraatsed süsteemid üritavad informatsiooni liikumist kontrolli all hoida. Oxfordi ülikooli uurimus tõi välja 70 riiki, kes tegelevad arvutusliku propagandaga (computational propaganda), mis võimaldab “levitada algoritmide, automatiseerimise ja inimeste mõjutamise kaudu sotsiaalmeediavõrkudes sihipäraselt eksitavat teavet.“ Mõjutustegevus võib panna levima laiaulatusliku hirmu- ja ebakindluskultuuri, mis suunab kokkuvõttes rünnatavaid objekte irratsionaalsete ja emotsionaalsete lahendusteni ning annab võimaluse neid seeläbi nõrgestada. Venemaa Föderatsioon ja Hiina, aga ka Iraan on levitanud demokraatlikes riikides aktiivselt ühiskonda lõhestavaid strateegilisi narratiive. Mõjutustegevus võib panna levima laiaulatusliku hirmu- ja ebakindluskultuuri, mis suunab kokkuvõttes rünnatavaid objekte irratsionaalsete ja emotsionaalsete lahendusteni ning annab võimaluse neid seeläbi nõrgestada. Hiina ja Venemaa strateegiad versus Lääs Strateegilises võtmes on Hiina ja Venemaa väga erinevad riigid. Rahvusvahelistes suhetes hoidub Hiina end sidumast püsivate allianssidega ja ta ei ole nõus enda strateegilisi eesmärke teiste huvides ohverdama. Hiinal on suur majanduslik ja kaubanduslik jõud, millel on kahtlemata olemas oma visioon talle soodsast maailmakorrast. Kuna stabiilne majanduskeskkond tõotab suuremat kasumit, on Hiina hoidunud enamjaolt rahvusvahelistesse kriisidesse ja konfliktidesse otseselt sekkumast ning see paneb nende välispoliitilise strateegia nende konkurentidest Ameerika Ühendriikidest ja Venemaast mõneti erinema. Nad võtavad vastu strateegiliselt kaalutletud otsusi ja üritavad neist lähtuvaid plaane ilma suuremate riskideta realiseerida. Hiina koostöö Venemaaga lähtub eelkõige strateegilisest partnerlusest, mille eesmärk on nõrgestada Venemaa kaudse toetamise kaudu majanduslikku konkurentsi pakkuvaid lääneriike ning hoida vastasseisu läänemaailmaga. Strateegiliselt tegutseb Hiina aktiivselt nn „perifeersetes piirkondades“ (Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Vaikse ookeani piirkonnas), mida ta üritab panna endast majanduslikult sõltuma. Venemaal sarnane üleilmne strateegiline ambitsioon puudub, sest nende majandus, v.a. sõjatööstus, pole laiemas rahvusvahelises kontekstis eriti konkurentsivõimeline. See aga muudab ta ohtlikuks eelkõige tema naabritele, nn „lähivälismaale“, mille arenguid Kreml üritab kontrollida. Venemaa mõjutustegevus on suunatud eelkõige potentsiaalsete vastaste lõhkumisele ja lõhestamisele, sest nende nõrgenemine aitab hallata riigil paremini oma strateegilisi eesmärke. Venemaale pakuvad tugevat strateegiliste narratiivide tootmise ja levitamise partnerlust lääneriikide alternatiivsed äärmuslikud liikumised, seda nii ühiskonna parem- kui ka vasaksektoris, aga ka kõikvõimalikud fundamentaalsed konservatiivsed jõud, sest Putini režiim on püüdnud end müüa lääne inforuumis kui riiki, mis kaitseb „traditsioonilisi väärtusi“ ning vastandub lääne ühiskonna liberaalsetele väärtustele. Näiteks filantroopi ja Ida-Euroopa demokraatia toetajat George Sorost ning noort keskkonnaaktivisti Greta Thunberg demoniseerivad ühteviisi nii Venemaa kui ka lääne konservatiivsed liikumised. Filantroopi ja Ida-Euroopa demokraatia toetajat George Sorost ning noort keskkonnaaktivisti Greta Thunberg demoniseerivad ühteviisi nii Venemaa kui ka lääne konservatiivsed liikumised. Lõhestunud maailm: Trumpi võit ja Euroopa tulevik Julgeolekukeskkonna pideva muutumise tõttu on selle arenguid raskem ennustada. 2001. aasta terroristlike rünnakute tagajärgi analüüsides jõudis Ameerika Ühendriikide valitsus oma raportis tõdemuseni, et valitsusringkondades jäi tugevasti vajaka strateegilisest, uutele ohtudele reageerida võimaldavast kujutlusvõimest. Strateegilise kujutluse meetodit on seni rakendatud majandusteaduses, millega „lõhutakse juurdunud arusaamad ja kaotatakse harjumus hinnata uuendusi ning uusi võimalusi kehtivate süsteemide ja standardite järgi.“ Donald Trumpi võit hiljutistel Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel tõestas veelgi, et populistlik „kõva mehe poliitika“ (strongman policy) köitis valijaid rohkem kui liberaaldemokraatia, mille väärtusi on revisionistlikud, senist koostööle orienteeritud maailmakorda lõhkuvad „manduva lääne (declining West) ja Euroopa“ ning „liberaalse vandenõu“ narratiivid suutnud edukalt diskrediteerida. USA valimised kinnitasid, et sealne ühiskond on ideoloogiliselt tugevasti lõhestunud ning taas ametisse valitud president Trump võib hakata oluliselt muutma senise demokraatide juhitud administratsiooni poliitilist liini. Valimistel sai ta väga tugeva mandaadi, sest lisaks presidendivalimiste võidule saavutas tema erakond enamuse mõlemas USA Kongressi kojas ning juba varem oli ta saavutanud toetajate ülekaalu Ülemkohtus. Planeeritavaid muutusi saab ennustada eelkõige tema valimiskampaanias propageeritud strateegiliste narratiivide järgi. Trump on lubanud kohelda karmikäeliselt riigis ebaseaduslikult viibivaid migrante. Kui ta lubas 2016. aastal ehitada USA-Mehhiko piirile müüri ja panna Mehhiko selle eest maksma, siis nüüd võitis ta valijate poolehoidu lubadusega hakata saatma sisserändajaid riigist massiliselt välja. Palju tähelepanu kulub Hiinale, keda USA peab peamiseks konkurendiks rahvusvahelises majanduses – Trump on ähvardanud Hiinat ränkade tollimaksudega. Trump on liitude ja alliansside kindel vastane ning tema esimesel perioodil väljus USA paljudest rahvusvahelistest kokkulepetest, sealhulgas Iraani tuumaleppest, keskmaaulatusega tuumarelvade kokkuleppest Venemaaga, Pariisi kliimakokkuleppest, Vaikse ookeani riikide partnerlusest, UNESCO-st ja ÜRO inimõiguste nõukogust. Lahkumine NATO-st ja konflikt Euroopa Liiduga on põhimõtteliselt võimalik. Venemaa agressiooni Ukrainas lubas Trump lõpetada ühe päevaga ja siinkohal tasub juhtida tähelepanu talle lähedalseisva julgeolekunõustaja erukindral Keith Kelloggi ja Fred Fleitzi 2024. aasta juulis esitatud rahuplaanile, mis on välja kasvanud Trumpi lähikonnast. Kõigi eelduste kohaselt saabub relvarahu Ukraina territoriaalsete loovutuste ja NATO-st väljajäämise hinnaga. Kas rahuplaan võiks olla edukas? Võib arvata, et president Trump vähemalt üritab saavutada sõja lõpetamiseks Venemaaga kokkulepet, olgugi et me ei saa kindlalt väita, kas president Putin on rahust Ukrainas üldse huvitatud. Trump on sõnaseadmises osav, kuid sõnad ei pea ilmtingimata viitama veel tegudele. Meenutame, et oma esimesel ametiperioodil kohtus Trump kaks korda Põhjas-Korea liidri Kim Jong Uniga, mis pälvis küll palju meediatähelepanu, kuid Korea julgeolekuseisundit ei mõjutanud need kohtumised karvavõrdki. Trump on lubanud kaitsta nii Lõuna-Koread, Taivanit kui ka Euroopat, kuid vaid siis, kui need talle maksavad. Lähis-Ida poliitikas üritas Trump moodustada oma esimesel perioodil Iisraelist ja konservatiivsetest araabia riikidest koosnevat Iraani-vastast koalitsiooni, kuid araabia riikide suhted Iraaniga on vahepeal normaliseerinud. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu on Trumpi mõttekaaslane. Eesti väljakutsed muutuvas maailmas sõltuvad nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopa Liidus aset leidvatest arengutest ning sellest, millised on nende kahe jõukeskuse omavahelised suhted. Trumpi suurim sõber Euroopas on Ungari peaminister Viktor Orban, keda ta on kõnedes sageli positiivselt esile tõstnud. Trumpi võimutäius võib innustada Eesti poliitikuid valima Ungari teed – eelistama Euroopa Liidu ühtsuse asemel lojaalsust hindavat president Trumpi. Trumpi võit võib Euroopas vallandada ulatuslikuma konservatiivse laine, mille käigus satuvad ohtu Euroopa Liidu liikmesriikide liberaalsed valitsused, sh liidukantsler Scholzi ning president Macroni positsioonid Saksamaal ja  Prantsusmaal. Euroskeptiliste meeleolude tugevnemine võib juhtida organisatsiooni kriisiolukorda ning muuta selle juhtorganid otsustusvõimetuks. EL välispoliitilise juhina ootavad Eesti endist peaministrit Kaja Kallast kindlasti keerulised ajad. Konfliktioht püsib vähenevate ressursside ja kiire demograafilise kasvu taustal kõrge ning tuleb arvestada, et viimased paarkümmend aastat pole rahvusvaheline kogukond suutnud kriisiohjamisse efektiivselt panustada. Kas ratsionaalsus päästab rahvusvahelised suhted? Pikemas perspektiivis seisab maailm silmitsi kahe suure probleemiga, mida on madalale sündivusele, kliimamuutustele ja rohepöördele vastanduva natsionalistlik-protektsionistliku hoovuse pealetungi taustal paljuski ignoreeritud. Need on fossiilsete kütuste ammendumine ning maailma elanikkonna jätkuv kasv, mis toob kaasa suurema tarbimise ja sellest tingituna suurema sõltuvuse nendest samadest ammenduvatest ressurssidest. Alates 1960. aastatest, kui planeedi elanikkond kasvas kolme miljardini, sünnib siia iga 11-12 aasta järel juurde miljard elanikku. Prognooside kohaselt võivad praeguse tarbimisnivoo säilitamisel lõppeda naftavarud lõppeda 2060. aasta paiku, gaasivarusid jätkub ehk sajandi lõpuni ning söevarude lõppemist prognoositakse järgmise sajandi teise poolde. Uute leiukohtade kasutuselevõtuga saab neid protsesse veidi pikendada, kuid mitte lõpmatult. Tänased natsionalistlik-protektsionistliku laine liidrid arvestavad rohkem sellega, et ressursse jätkub nende elupäevade lõpuni ning pärast tulgu või veeuputus. Konfliktioht püsib vähenevate ressursside ja kiire demograafilise kasvu taustal kõrge ning tuleb arvestada, et viimased paarkümmend aastat pole rahvusvaheline kogukond suutnud kriisiohjamisse efektiivselt panustada. Alates Süüriast, Ukrainast ja Gazast on hakatud sõda ja jõukasutust üha enam aktsepteerima ja legitiseerima kui rahvusvahelise käitumise normi. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on kaotanud oma juhtiva rolli rahvusvahelise julgeoleku  korraldamises (security governance) ning demonstreerinud oma võimetust leida puhkevatele kriisidele toimivaid  lahendusi. Selle tulemusel oleme jõudnud paarikümne aastaga külma sõja aegsetest relvastuse piiramise läbirääkimistest taas hoogsa võidurelvastumiseni. Kui tahame selles keerulises, väljakutsetest rikkas maailmas ellu jääda, peame olema avatud uutele ja teinekord isegi radikaalsena tunduvatele pragmaatilistele lahendustele – seda nii majanduses, tehnoloogias kui ka rahvusvahelistes suhetes. Kaasaegses üleilmastuvas ja kihilises rahvusvahelises keskkonnas peaksid probleemide lahendamisse lisanduma senisest tugevamalt just majanduse ja tehnoloogia teadmised, sest see aitaks vähendada lahenduste emotsionaalsust ning tuua otsustusprotsessidesse juurde ratsionaalset mõtlemist ja tulemuspõhist poliitikat. Kui tahame selles keerulises, väljakutsetest rikkas maailmas ellu jääda, peame olema avatud uutele ja teinekord isegi radikaalsena tunduvatele pragmaatilistele lahendustele. Holger Mölder viibis veebruarist maini 2023 Eesti välisministeeriumi ja Vabamu stipendiumiga teaduslähetuses Stanfordi ülikoolis, Ameerika Ühendriikides. Koostöös sealsete teadlastega korraldati aprillis 2023 workshop „Üleilmne teadmiste sõda pärast Venemaa invasiooni Ukrainas: strateegilised narratiivid, strateegiline võistlus ja maailmakord“ (“Global Knowledge Warfare after Russia’s Invasion of Ukraine: Strategic Narratives, Strategic Competition and Global Order”).