Ameerika Ühendriikide president Donald Trump ja Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin kohtusid 15. augustil Anchorage’i sõjaväebaasis Alaskal. Kohtumise toimumiskoht oli mõneti sümboolne, sest 1733.–1867. aastal kuulus Alaska Venemaale, kuid siis müüdi territoorium 7,2 miljoni dollari eest Ameerika Ühendriikidele, sest pärast Krimmi sõda jõudsid Venemaa valitsejad otsusele, et kuna konkurents Briti impeeriumiga kasvab, ei suuda nad Alaskat enam kaitsta. Müügi idee arvatakse olevat kuulunud tsaar Aleksander II nooremale vennale, suurvürst Konstantinile.
Mad Maxi ajastu alguspunkt
40 aastat tagasi, 1985. aastal, kohtus Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan Genfis Nõukogude Liidu juhi Mihhail Gorbatšoviga. Kaks meest lükkasid käima protsessi, mis viis külma sõja lõpule ning tõi kaasa Nõukogude Liidu ja kommunistlike riikide bloki lagunemise.
Hiljutine kohtumine oleks sarnase stsenaariumi järgi võinud viia välja Ukraina sõja lõpetamiseni, kuid lõppes selle asemel ilma silmnähtavate tagajärgedega. Küll sai järjekordse kinnituse Donald Trumpi siiras sümpaatia tema Venemaa kolleegi suhtes; sümpaatia, mida kohtumise avalikus osas ka korduvalt demonstreeriti.
Sümboolselt võib sellest kohtumisest saada Mad Maxi ajastu alguspunkt. Nimetatud ajastul on kollektiivsed väärtused out, ÜRO koos rahvusvahelise õigusega võib saata pensionile ning rahvusvahelisi küsimusi lahendatakse jõupositsioonilt, kus õigus on tugevamal või kriminaalsele maailmale kohaselt sellel, kellel on rohkem autoriteeti, võimu ja raha. Need, kes nõtkutavad autoriteedi ees põlvi, peavad talle kuuletuma, et tunnistada avalikult oma nõrkust.
Ameerika Ühendriikide poolt osalesid läbirääkimistel välisminister rahvusliku julgeoleku nõuniku ülesannetes Marco Rubio ja presidendi erisaadik, kinnisvaraärimees Steven Witkoff, kellest on saanud president Trumpi pealäbirääkija rahvusvaheliste kriiside haldamisel. Venemaad esindasid ligi kolm tundi kestnud kohtumisel lisaks Putinile ka väliminister Sergei Lavrov ja Putini nõunik Juri Ušakov.
Kohtumise järel esinesid presidendid lühikese avaldusega, millest võis välja lugeda küll üksteisemõistmist ja sooje suhteid, kuid mitte ühtegi olulist sõnumit sõlmküsimuste lahendamisest, eelkõige muidugi seoses Ukraina sõjaga, mida Trump on korduvalt nimetanud „Bideni sõjaks“. Esmapilgul meenutas Alaska kohtumine Trumpi ja Kim Jong Uni kokkusaamisi, mille ümber tekitati küll palju glamuuri ja meediakära, kuid mitte tulemusi. Veidi rohkem on võimalik välja lugeda kohtumisele järgnenud intervjuust Fox News saatejuhile Sean Hannityle, mille käigus asetas Trump üsna ühemõtteliselt vastutuse sõja jätkumise eest president Zelenski õlgadele.
Trump sai Putinilt toetuse väitele, et Joe Biden võitis 2020. aasta valimised ebaausalt. See jutupunkt on tema jaoks tähtis ning sellega suutiski Putin teda jälle ära võluda. Putin kinnitas, et kui Trump oleks jäänud 2020. aastal võimule, poleks sõda Ukrainas alanudki. Küll andis Venemaa president järjekordselt mõista, et Ukrainale ei saa ta järeleandmisi teha – kui relvarahu üldse sõlmitakse, siis tema esitatud tingimustel ning sisuliselt on ta valmis sõda jätkama niikaua, kui selleks on vajadust.
Sümboolselt võib sellest kohtumisest saada Mad Maxi ajastu alguspunkt. Nimetatud ajastul on kollektiivsed väärtused out, ÜRO koos rahvusvahelise õigusega võib saata pensionile ning rahvusvahelisi küsimusi lahendatakse jõupositsioonilt, kus õigus on tugevamal või kriminaalsele maailmale kohaselt sellel, kellel on rohkem autoriteeti, võimu ja raha.
Donald Trump ja Vladimir Putin kohtusid 15. augustil Alaska Anchorage’i sõjaväebaasis, kuid kolm tundi kestnud läbirääkimised ei toonud Ukrainas rahu. Foto: CC BY 4.0 litsents
Wannabe Putin
Esmaspäevaks, 18. augustiks, on planeeritud Trumpi kohtumine Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskiga, mille tulemusena peaks ilmnema, millega ja kuidas hakatakse Ukrainat uutele järeleandmistele survestama. Kuna Venemaal on sõjalises tegevuses initsiatiiv, ei nõustu Putin lihtsa relvarahuga, mis kehtestaks status quo, vaid nõuab rahulepingut, mis võib hõlmata ulatuslike territoriaalsete järeleandmiste kõrval (Putin tahab lisaks Donetski ja Luhanski oblastite Ukraina kontrollitud alasid) ka vastaspoole poliitilisi kohustusi, näiteks loobumist NATO ja Euroopa Liidu pürgimustest. Zelenskil on nendega raske nõustuda.
Võtmesõna praeguste sündmuste ahelas on „demokraatia“ ja nii Trump kui ka Putin on selle suhtes olnud kriitilised. Michael McFaul, USA kunagine suursaadik Moskvas, on öelnud, et Vladimir Putin oli valmis aktsepteerima häid suhteid läänega ja vabaturumajandust, kuid mitte demokraatliku ühiskonnakorralduse laienemist Venemaale, ning ta on suhtunud valuliselt Ukraina ja Gruusia „värvilistesse revolutsioonidesse“.
Juuli lõpus väljaandes „The National Interest“ koos USA kolleegi Eric Shiraeviga avaldatud artiklis jõudsime sarnastele järeldustele. Poliitilisi otsuseid, taotlusi olukorda kõige paremini lahendada, mõjutavad mitte ainult ratsionaalsed kalkulatsioonid, vaid ka emotsionaalsed ajendid, kognitiivsed eelarvamused, sügavalt juurdunud uskumused ja isiksustest tulenevad iseärasused.
Ei maksa unustada, et nii Trump kui ka Putin on juba üsna eakad ning nad mõistavad maailma suuresti „kadunud aegade“ toel, mistõttu näevad ja mõistavad nad maailma üsna sarnastes värvikombinatsioonides ning ei pruugi täielikult enam tajuda seda maailma, kuhu on välja jõudnud neile järgnevad põlvkonnad. See omakorda võib tekitada soovi pöörduda tagasi turvalisena näivasse minevikku, kus asjad tundusid olevat kontrolli all.
Järjekordselt said petta need, kes näevad Donald Trumpis Ameerika Ühendriikide traditsioonilisi huve järgivat presidenti, alahindavad isiksuse mõju poliitika kujundamisele ning ootavad pikisilmi, millal „stabiilne geenius“ Trump oma Venemaa kolleegi lõpuks läbi näeb ja „heade poolele“ pöördub. Teatud mõttes esindab Trumpi psühholoogiline portree „golfi mängivat wannabe-Putinit“, kes imetleb, kuidas Putin on kujundanud Venemaast autokraatse süsteemi, mida Trump üritab nüüd Ameerika Ühendriikides ühel või teisel moel ellu kutsuda.
Teatud mõttes esindab Trumpi psühholoogiline portree „golfi mängivat wannabe-Putinit“, kes imetleb, kuidas Putin on kujundanud Venemaast autokraatse süsteemi, mida Trump üritab nüüd Ameerika Ühendriikides ühel või teisel moel ellu kutsuda.
Midagi on ta juba korda saatnud, sest kuigi vabariiklaste häälteenamus Kongressi mõlemas kojas on napp, siis oma teisel võimuperioodil pole ta pidanud kogema veel ühtegi märkimisväärset kaotust, ning on alati kogunud vähegi olulistes hääletustes enamuse toetuse, isegi kui selleks on läinud Senatis tarvis asepresident J.D. Vance’i otsustavat häält, nagu juhtus maksude ja kulude ümberkorraldustega seotud kobareelnõu „Suur Ilus Eelnõu“ (Big Beautiful Bill) puhul. Samuti on Senati hääletustel seni ametisse nimetatud praktiliselt kõik Trumpi esitatud juhtivate ametikohtade kandidaadid.
