Holger Mölder: tere tulemast “Mad Maxi” maailma!

Holger Mölder: tere tulemast “Mad Maxi” maailma!. 04.03.2025. George Milleri ja Byron Kennedy 1970. ja 1980. aastatel loodud Austraalia filmisari „Mad Max“ (peaosas Mel Gibson) viib meid düstoopilisse maailma, mis on sõdade, ressursipuuduse ja ökotsiidi tõttu kokku varisenud. Oleme Ameerika Ühendriikide praeguse administratsiooni initsiatiivil liikumas maailmakorda, mis toob “Mad Maxi” pildid ressursisõdade ja keskkonnakahjustuste käes kannatavast maailmast tajutavasse käeulatusse. Rahvuslike kindluste maailm Iisraeli visionäär Yuval Noah Harari on uut maailmakorda nimetanud rahvuslike kindluste maailmaks  (“the world of national fortresses“). Selle reeglistik on hoopis teine kui liberaalses-institutsionaalses maailmas, millega olime jõudnud viimase 30 aasta jooksul ära harjuda, ja määravaks saab võitlus planeedi veel säilinud ja kasutamiskõlblike ressursside pärast. Ärgem unustagem, et paljud planeedi strateegilised ressursid, näiteks fossiilsed kütused, millest meie heaolu tänasel päeval vägagi sõltub, ammenduvad juba paari järgneva generatsiooni jooksul. Strateegiline võidujooks varudele on juba alanud. Miks on Arktika raskesti ligipääsetavad ressursid muutunud maailma suurjõudele ühtäkki oluliseks? Miks huvituvad nii Ameerika Ühendriigid, Venemaa kui ka Hiina sellest piirkonnast üha enam? Sealt edasi võib järg ulatuda Antarktikasse või kosmosesse ehk siis piirkondadesse, mille ressursside haldamine on riikide vahel suures osas reguleerimata. USA ja Euroopa ei ole sellises uues maailmakorralduses enam liitlased, vaid konkurendid. Sellepärast on  Ukrainast saanud ameeriklaste jaoks “eurooplaste asi”, millesse Ameerika Ühendriigid enam panustada ei soovi. Küll on nad valmis müüma turvateenust, seda nii Ukrainale, Euroopale, Taivanile, Lõuna-Koreale, aga miks ka mitte Venemaale – selliseid vihjeid on Trump teinud palju, olgu siis selle hinnaks haruldased muldmetallid nagu Ukrainale pakutud lepingus või mõni teine kasumlik kompensatsioon. Sellise konstruktsiooni loogika lubab kujundada välja julgeolekuturu, milles on kõik müügiks. Hiljuti lõppenud Müncheni julgeolekukonverents võib tähistada sarnast ajaloolist verstaposti nagu 2007.a. konverents, mille raames pidas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin oma kuulsa kõne. Seda sõnavõttu võib pidada stardipauguks, mis lükkas käima idanaabri vastandumise külma sõja lõpus tekkinud ja suuresti lääneriikide liberaalsete demokraatiate juhitud institutsionaalsele maailmakorraldusele. Nimetatud korralduses mängisid olulist rolli jagatud väärtused ning normatiivne rahvusvaheline süsteem, mis tugines suurel määral ÜRO põhikirjaga kehtestatud printsiipidele. Seejuures ei kukkunud institutsionaalne maailmakord kokku mitte sellepärast, et ta oleks süsteemina ebaõnnestunud, vaid rahvusvahelise süsteemi juhtivatel jõududel, eelkõige juhtriikide poliitikutel, puudus selle rakendamiseks poliitiline tahe. Täna on strateegiline keskkond oluliselt muutunud, kui see oli veel kümmekond aastat tagasi. Jagatud väärtused on uues Mad Max maailmakorralduses unustatud ning kehtima jäävad huvid ning kellel on rohkem jõudu, see saab lubada endale ka rohkem huvisid. Esile on kerkinud revisionistlikud, liberaalset maailmakorda muuta üritavad jõud ning lääneriigid on ideoloogiliselt lõhestunud alternatiivsete liikumiste surve all. Need ühiskondlikke suhteid ümber korraldavad metamorfoosid, mida me näeme täna Ameerika Ühendriikides, võivad järgneva kümnendi jooksul toimuda ka Euroopas. Ameerika Ühendriikide president Donald Trump näeb maailma üsna sarnastes värvides kui seda näeb tema Venemaa kolleeg Vladimir Putin ja see loob pinnase, mille pealt võivad nad käsikäes rahvusvahelisi suhteid ümber korraldada. Sisuliselt ei erine Trumpi imperialistlikud ähvardused Kanada, Gröönimaa või Panama suunas mitte kuidagi neist imperialistlikest ähvardustest, mida Putin on kasutanud Ukraina vastu. Nad ei pruugi olla sõbrad, vaid mõttekaaslased (partners in crime) ja see tekitab neis sarnaseid imperialismist lähtuvaid arusaamu, kuidas hinnata konflikti tekkimist Ukrainas ning selle võimalikke lähendusi. Trialoog, mis toimus veebruari viimasel päeval Valges Majas Trumpi, asepresident J.D. Vance’i ja Ukraina presidendi Vladimir Zelenski vahel, iseloomustab ilmekalt saabuvat ajastut. Jagatud väärtused on uues Mad Max maailmakorralduses unustatud ning kehtima jäävad huvid ning kellel on rohkem jõudu, see saab lubada endale ka rohkem huvisid. Demokratiseerumise vastulaine Samuel P. Huntington avaldas 1991. aastal, s.t. külma sõja lõpul raamatu „The Third Wave: Democratization in the Late Twentieth Century“, milles ta kirjeldas demokratiseerumise laineid kui „üleminekuid mittedemokraatlikest režiimidest demokraatlikele režiimidele, mis toimuvad teatud ajavahemiku jooksul ja mis ületavad märkimisväärselt sama perioodi üleminekuid vastupidises suunas (demokraatiatest mittedemokraatlikele režiimidele)“ (Huntington 1991, 15). Huntington määratles kolm demokratiseerimise lainet: esimene laine leidis aset 1828-1926, teine laine 1943-1962 ja kolmas laine algas 1974. aastal  demokraatlikult meelestatud sõjaväelaste riigipöördega Portugalis („nelgirevolutsioon“), millele järgnes autokraatlike režiimide kokkuvarisemine Kreekas, Hispaanias, Brasiilias ja Ida-Euroopas. Lisaks demokratiseerumise lainetele tõi Huntington välja kaks vastulainet, aastatel, mis leidsid aset 1922-1942 ja 1958-1975. Demokratiseerimise kolmas laine hakkas nõrgenema 21. sajandi esimesel kümnendil ja vastulaine alguse võime paigutada juba sajandi teise kümnendisse, kui Donald Trump valiti esimest korda Ameerika Ühendriikide presidendiks, Suurbritannia lahkus Euroopa Liidust ja paljude riikide poliitilist maastikku hakkasid oluliselt mõjutama populistlikud liikumised. Oma vastasseisus külma sõja järgsele liberaalsele institutsionaalsele rahvusvahelisele süsteemile on populistlikud alternatiivsed liikumised ühildanud enda strateegilised eesmärgid revisionistlike autokraatsete riikide nagu Venemaa ja Hiina huvidega. “Kirsiks tordil” on Donald Trumpi võit 2024. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, mis on vastulaine mõju oluliselt tugevdanud. Demokraatlikud väärtused on kaotamas üldhumanistlikke tõlgendusi ja üha enam kogub toetust jõupõhine strongman-poliitika. Kaduv institutsionaalne maailmakord on olnud Eestile soodne, kuna see on ratsionaalne ja selle raames kehtivad vähemalt teoorias rahvusvahelise kogukonna järgitavad normid ja reeglid. Esimesed märgid institutsionaalse maailmakorra värinatest ilmnesid juba 2000. aastal, kui Ameerika Ühendriikide elektoraat tegi presidendivalimistel poliitilise valiku George W. Bushi kasuks (valijameeste häältega 271:266, olgugi et Al Gore kogus rahvahääletusel pool miljonit häält  rohkem). Seejuures võitis vabariiklane Bush demokraat Al Gore’i Florida osariigis vaid 500 häälega (0,01% häältest) ning USA Ülemkohus otsustas lõpuks häältega 5:4, et Florida hääled ei kuulu ülelugemisele. Bushi selja taga olnud neokonservatiivne liikumine toetas küll endiselt Ameerika Ühendriikide hegemonistlikku liidrirolli, kuid suhtus skeptiliselt rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, mille reeglitele  polnud nad nõus oma rahvuslikke huve allutama. See ilmnes paljude rahvusvaheliste probleemide lahendamisel – Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tunnustamisest relvastusläbirääkimisteni, terrorismivastasest sõjast kuni kliimamuutusteni. Lisaks Venemaale, kelle majanduslik tugevnemine võimaldas selle sajandi esimesel kümnendil forsseerida vastasseisu läänemaailmaga, hakkas uue maailmakorralduse suunas niite tõmbama ka Hiina, keda veel 20 aastat tagasi, alates Henry Kissingeri ajaloolisest Pekingi-visiidist, peeti konfrontatsioonis Nõukogude Liiduga läänemaailma strateegiliseks liitlaseks. Trumpi ja Putini põlvkonnakaaslane, 72-aastane Xi Jinping, kerkis Hiina etteotsa 2012. aastal ja on järginud varasemast agressiivsemat välispoliitikat, seda eelkõige võidujooksus Ameerika Ühendriikidega ning Lõuna-Hiina merd ja Indiat puudutavates territoriaalvaidlustes, aga samuti Hiina majandushuvide edendamisel. Demokraatlikud väärtused on kaotamas üldhumanistlikke tõlgendusi ja üha enam kogub toetust jõupõhine strongman-poliitika. Müüt hukule määratud Euroopast Nüüd võiks veidi analüüsida Euroopa valikuid “Mad Maxi” maailmas. Müüti hukule määratud Euroopast (“decaying or declining Europe“) on jõuliselt turundanud Putin, Trump ja nende mõttekaaslased. Iraagi sõja eelõhtul vastandas USA neokonservatiivne ideoloog Robert Kagan populaarseks saanud kuvandis Marsilt pärit sõjakaid ameeriklasi Veenusega seotud nõrkade eurooplastega. Võrdlus andis märku süvenevast macho-kultuurist, mille eredamad esindajate hulka kuuluvad nii Trump kui ka Putin. Ei saa unusta, et jõupõhisel rahvusvahelisel süsteemil on ka Eestis arvukas toetajaskond, kelle arvates on liberaalsed väärtused ja inimõigused nõrkadele. Euroopa Liidu lagundamisest on huvitatud nii Euroopa riikide alternatiivsed populistlikud liikumised, Trump kui ka Putin, olgugi et isoleeritud rahvusriikidega Euroopa on kahtlemata nõrgem ja ebastabiilsem. Euroopa seisab valikute ees, kas ta suudab end kehtestada iseseisva jõuna ning langetada õigeid strateegilisi, sealhulgas julgeolekupoliitilisi valikuid, või ääremaastub see suurte poiste (eeskätt USA, Hiina ja Venemaa) jõumängudes. Meil on pikka aega olnud tavaks naeruvääristada Euroopa Liidu julgeolekualgatusi, kas või Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni üleskutseid luua Euroopa armee, ning tsementeerida sedakaudu usku, et Ameerika Ühendriigid soovivad meid kaitsta. Siiski muutuvas strateegilises keskkonnas teiseneb ka NATO, kui selle väärtuspõhised alustalad kokku kukuvad. NATO ja tema julgeolekugarantiid võivad kaotada usutavuse ning sel juhul ei pruugigi Ukraina väga palju kaotada. “Mad Maxi” maailm algab Trumpi kavandatud, kasumile orienteeritud ning rohepööret eitava drill-baby-drill perioodiga (vastava loosungi võtsid vabariiklased kasutusele juba 2008. aasta presidendivalimistel), mis kasvab veel käesoleva sajandi teisel poolel pikkamisi üle ressursisõdadest ning erinevatest sotsiaalsetest ja keskkonnaprobleemidest laastatud maailmaks. Maailmaks, mis sarnaneb vägagi “Mad Maxi” maailmaga. Trumpil seisavad ees mitmed strateegilised väljakutsed, eelkõige siseriiklikud initsiatiivid, nagu DOGE (tegu on Elon Muski juhitava valitsemise tõhustamise ministeeriumiga – The Department of Government Efficiency) ja Projekt 2025-le vastav “ühiskonna putiniseerimine”. Trumpi lähikonnas on mitmeid isolatsionistlikke poliitikuid, kuid tema välispoliitika keskendub regionaalsete jõukeskuste kaudu valdavalt imperialistlikule lähenemisele. See hõlmab Gröönimaa, Panama ja Kanada ning teiste Ameerika riikide survestamist, mis viitab Monroe doktriini taaskäivitamisele. Pikemas perspektiivis tähendab see Hiina eemalhoidmist USA mõjusfäärist, kuhu Euroopa ei pruugi enam kuuluda. Strateegiline vastasseis Hiinaga ehk jõuga, keda ainsana respekteeritakse, meenutab külma sõda. Euroopa tulevik peitub tema ühtsuses, kuid ühtsuse saavutamiseks puudub selge liider. Saksamaa vastvalitud liidukantsleri Friedrich Merzi poliitiline kapital on veel kujunemisjärgus ja alles selgub, kas ta suudab astuda Angela Merkeli suurtesse saabastesse, kuhu Olaf Scholz ära uppus. Emmanuel Macronil oleks perspektiivi, kuid Prantsusmaa on sisepoliitiliselt nõrk. Sisepoliitilised küsimused ja alternatiivsete liikumiste tugevnemine lõhuvad Euroopat. Kui Trumpil ja tema kiiluvees ujuvatel poliitikutel õnnestub Euroopa lõhestada, siis muutub “Mad Maxi” maailm ühel ilusal päeval reaalsuseks. Kui Trumpil ja tema kiiluvees ujuvatel poliitikutel õnnestub Euroopa lõhestada, siis muutub “Mad Maxi” maailm ühel ilusal päeval reaalsuseks.