Hiina ja Venemaa gaasijuhe PoS-2: strateegiline käik, mis võib raputada ka Euroopa energiaturgu

Hiina ja Venemaa gaasijuhe PoS-2: strateegiline käik, mis võib raputada ka Euroopa energiaturgu. 30.10.2025. Septembri algul allkirjastatud Venemaa ja Hiina vahelise gaasijuhtme Power of Siberia-2 (PoS-2) memorandum tähistab strateegilist nihet energia- ja geopoliitikas. Lisaks juba olemasolevale Power of Siberia-1-le peaks PoS-2 suunama itta umbes 100 miljardit kuupmeetrit Venemaa gaasi, mis kujundaks ümber Hiina läbirääkimispositsiooni ja mõjutaks potentsiaalselt Euroopa veeldatud maagaasi (LNG) turge. Käesolevas artiklis vaadeldakse, mida saaks PoS-2 tarnevoogude, hinnakujunduse ja rahastamise osas reaalselt pakkuda, ning käsitletakse gaasijuhtme mõju Euroopa Liidule ja Eesti jaoks olulisi võimalikke poliitilisi reageeringuid. PoS-2: milles kokku lepiti ja mis jäi veel lahtiseks Septembris allkirjastatud poliitiline memorandum kohustab osapooli ehitama torujuhet, mis suunaks Lääne-Siberi gaasi Mongoolia kaudu Põhja-Hiinasse ning mille projekteeritud võimsus ulatub umbes 50 miljardi kuupmeetrini aastas. Samaaegselt anti teada, et lähitulevikus kavandatakse suurendada tagasihoidlikult Siberia-1 gaasijuhtme võimsust umbes 31–38 miljardi kuupmeetrini, samuti suurendati Sahhalinist lähtuvat Kaug-Ida marsruudi läbilaset 10 miljardilt kuupmeetrilt 12 miljardile kuupmeetrile aastas. Gazprom kirjeldas dokumenti kui projekti tasandil õiguslikult siduvat, kuid tegi selgeks, et kaubanduslikud tingimused – sh hinnavalem, võta-või-maksa klauslid, kindlad ülesvooluväljade jaotused ja rahastamispakett – selguvad edasiste läbirääkimiste käigus. Vaatamata mõningale ebamäärasusele kujundab projekt ümber teiste läbirääkimiste positsioonid. Memorandum aitab Hiinal tagada pikaajalist optsiooni ning tõenäoliselt võimendab ka riigi positsiooni Atlandi ookeani piirkonna LNG tarnijatega peetavatel hinnaläbirääkimistel. Venemaa saab PoS-2 kaudu näidata enda kui peamise tarnija püsivust ning mitmekesistada tarnemarsruute, olgugi et samas süveneb sõltuvus ühest väga suurest ostjast, mis tekitab asümmeetrilise riski. Liiati on ebatõenäoline, et Venemaa saaks PoS-2 lepingust sama palju majanduslikku kasu kui gaasiekspordist Euroopa Liitu. Pekingile võib memorandum seega tähendada strateegilist kasu ja Moskvale strateegilist kulu: kui hinnakujundustingimused on ebasoodsad või kui Hiina keeldub gaasi tarbimast, muutub poliitiline jõud majanduslikuks haavatavuseks. Tarnevood ja veeldatud maagaasi turg: üks võimalik stsenaarium PoS-2 tähtsus seisneb eelkõige ajastuses, kuna see peaks käivituma just siis, kui Hiina pikaajalised LNG-lepingud lõppema hakkavad. 2021.–2024. aastal tagasid Hiina ettevõtted, et neile tarnitakse pikaajaliselt umbes 90 miljardit kuupmeetrit LNG-d, millest suurem osa saab läbi umbes 2030.–2033. aasta paiku. Just sel ajavahemikul peaks hakkama tööle PoS-2, mis annab Pekingile võimaluse asetada vastamisi LNG eksportijad ja Venemaa. Selline olukord tugevdaks Hiina läbirääkimispositsiooni ajal, mil riik püsib maailma suurimate gaasiimportijate hulgas. Otsused, mis Pekingis sel perioodil vastu võetakse, kujundavad mitte ainult Aasia LNG hindu, vaid kogu globaalset gaasibilanssi. Teine tegur on veeldatud maagaasi pakkumise tulevik. LNG turg siseneb praegu oma kolmandasse, eelmistest märkimisväärselt suuremasse kasvulainesse. Ainuüksi Katar plaanib suurendada oma toodangut 2030. aastaks praeguselt 77 miljonilt tonnilt kuni 142 miljoni tonnini aastas, kusjuures suur osa sellest võimsusest on endiselt lepingulise katteta – see näitab, et kohapealsele turule võivad jõuda märkimisväärsed mahud. Ühe stsenaariumi kohaselt võiks Katar hetketurgu tahtlikult küllastada, et väiksemate konkurentide hindu alla lüüa, ning suruda seeläbi järsult alla Aasia LNG-hinnad. Euroopa Liit võiks teatud tingimustel järgnevast hinnalangusest kasu saada – isegi kui kasu pärineks teistelt turgudelt. Siiski eksisteerib oht, et Katari strateegia võib turgu enne uute üksuste käivitamist tõsiselt häirida, eriti kui turg tajub samaaegselt Hiina survet PoS-2-le. See võib tähendada, et eritegurite koosmõju saadab võimsaid signaale neile LNG-projektidele, mis ootavad veel käesoleva kümnendi jooksul lõplikku investeerimisotsust, ning panna investoreid kõhklema või isegi projektidest loobuma – sealhulgas neistki, mis on planeeritud varustama peamiselt Euroopa ostjaid. Niisugused mõjud viitavad tõsiasjale, et PoS-2-e tagajärjed võivad hakata otseselt mõjutama ELi varustuskindlust. PoS-2-e tagajärjed võivad hakata otseselt mõjutama ELi varustuskindlust. Panda võlakirjad, rahandus ja poliitilis-majanduslik ahel Maagaasilepingute tehnilistes aruteludes on rahastamisküsimus oluline ning sageli alahinnatud komponent. Kuigi Moskva-Pekingi gaasilepingu tehnilisi aspekte pole veel avalikustatud, on spekuleeritud, kas Peking lubab emiteerida Panda võlakirjade kaudu ulatuslikult maismaa renminbi (RMB-d), mida kavatsetakse selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt kasutada PoS-2 ehituseks. Lisaks, kui RMB laekumisi saaks ametlike valuutavahetustehingute või tugevate turumehhanismide kaudu rubladeks konverteerida, muutuks projekti rahastamismudel põhjalikult. See võiks pakkuda ehituseks prognoositavamat kapitali, mis võimaldaks mahte kiiremalt tarbida, tugevdaks hinnaläbirääkimistel Hiina mõjuvõimu ning suurendaks vara kapitalimahus potentsiaalselt Hiina-keskset võlapositsiooni. Kvantitatiivselt võiks usutava „mõttekuse“ läviväärtusena pidada emissiooni, mis ulatub kümnetesse miljarditesse RMB-desse (umbes 20–60 miljardit RMB ehk 3–8 miljardit dollarit) ja mille eesmärk on algselt PoS-2 otsene rahastamine. Ettevõtte kapitalikulutuste (capital expenditures ehk CAPEX) täielikuks asendamiseks oleks aga vaja veelgi suuremahulisemaid programme. Kuigi on kuulda teateid Pekingi valmisolekust avada maismaaturg Venemaa emitentidele, pole siiani ilmunud avalikke prospekte, emissioonipanku ega tulude kasutamise aruandeid – neil on määrav tähtsus. Panda-võlakirjade võimaldamine on vajalik samm finantssüsteemi korrakindlaks ümberkorraldamiseks, kuid mitte piisav tingimus. Sellest hoolimata esineb märkimisväärseid piiranguid ja riske, mis muudavad ulatuslikud muudatused praegu ebatõenäoliseks. Esiteks on Hiina siseturu võlakirjaturu sügavus suurte, Venemaaga seotud emissioonide jaoks endiselt tõestamata. Asjade käiku piirab oluliselt ka see, et kindlustusandjate investeerimishuvi ja investorite riskitaluvust võib mõjutada teiseste sanktsioonide oht. Teiseks, kui valuutat – ehk RMB tulusid – suures mahus rubladeks konverteerida, nõuab see valuutavahendustehinguid või kaubanduskokkuleppeid, mis loovad õigusliku ja vastaspoolt mõjutava riski. Lõpuks sõltuvad kindlustus, spetsialiseerunud töövõtjad ja torujuhtmeprojektide ekspeditsiooniteenused endiselt suuresti globaalsetest ettevõtetest; neid on küll võimalik kodumaiste alternatiividega asendada, kuid see neelaks ajalisi ja majanduslikke ressursse. Lõppkokkuvõttes sõltub Panda võlakirjade edukas kasutamine emissiooni ulatusest, valuuta konverteerimise mehhanismist ning Hiina pankade ja kindlustusandjate rollist. Vastasel juhul, kui emissioon on väike või selle kasutamine ebaselge, on sellel vaid piiratud ja suuresti sümboolne mõju. Piirangud vähendavad tõenäosust, et pandafinantseerimine hakkab selle projekti raames tõeliselt toimima. Kui RMB laekumisi saaks ametlike valuutavahetustehingute või tugevate turumehhanismide kaudu rubladeks konverteerida, muutuks projekti rahastamismudel põhjalikult. See võiks pakkuda ehituseks prognoositavamat kapitali, mis võimaldaks mahte kiiremalt tarbida, tugevdaks hinnaläbirääkimistel Hiina mõjuvõimu ning suurendaks vara kapitalimahus potentsiaalselt Hiina-keskset võlapositsiooni. Kokkuvõte – mida peaksid EL ja Eesti edaspidi silmas pidama Praeguste geopoliitiliste pingete ja vastasseisude taustal kujundavad suurriikide energiakäitumist üha enam iseseisvus ja regionaalsus, mistõttu piirdub koostöö peamiselt sarnaselt mõtlevate partneritega. Samal ajal võivad lähiaastatel LNG turge mõjutada kolm varem mainitud peamist tegurit: ülemaailmse tootmisvõimsuse hüppeline kasv, Hiina kasvav osakaal turul ja süvenev koostöö Venemaaga (eriti kui Panda võlakirju kasutatakse „mõttekalt“). Lisaks on tõenäoline, et turuosalised on valmis loobuma USA Henry Hubi võrdlushinnast ning viitama tulevastes lepingutes teistele sõlmpunktidele. Samuti võidakse eelistada alternatiivseid reguleerivaid seadusi – näiteks Inglise või Singapuri õigusraamistikku. Kokkuvõttes võivad need arengud viia turu suurema polariseerumiseni, tugevdada Hiina ja Venemaa vahelisi sidemeid ning süvendada Aasia ja Euroopa turgude vahelist lahknevust. Mida tähendab see Euroopa Liidu ja iseäranis Eesti jaoks? Euroopa Liidu ülesanne on muuta ebakindlus valmisolekuks: tugevdada gaasivarusid, säilitada mitmekesised hankekanalid ja tagada konkurentsivõimeline hinnakujundus. Eesti jaoks loob väike gaasiturg aga teistsuguse võimaluse: siseriiklikku nõudlust saab potentsiaalselt katta biometaani tootmise laiendamisega, samas kui kogunõudlust aitavad hallata energiatõhususmeetmed ja edasine elektrifitseerimine, mida toetab taastuvenergia. Sellest üksi aga ei piisa. Eriti lähitulevikus tuleb katta ülejäänud nõudlus ikkagi LNG impordiga. Siinkohal seisneb Eesti eelis piirkondlikus integratsioonis: kui koonduda teiste Balti riikide ja Soomega, võimaldab see LNG laadungite konkurentsivõimelisemate hindade tagamisel sünergiat. Selle täielikuks realiseerimiseks tuleb edendada õiguslikke ja regulatiivseid raamistikke, et tagada ühise Balti-Soome gaasituru loomine ja toimimine. See kaitseks Eesti varustuskindlust võimaliku volatiilsuse eest, ning aitaks samal ajal säilitada energia lõpptarbijatele taskukohast hinda.