Trialoogi peatoimetaja
Euroopa teaduse tippjuht Maria Leptin näeb Eestis kasvavat sihikindlust ja talenti, mis väärib rohkem enesekindlust.
Euroopa Teadusnõukogu (ERC) president professor Maria Leptin külastas esmakordselt Eestit, et tutvuda siinse teadusmaastikuga. Vestluses Trialoogiga kõneles Leptin Eesti senistest saavutustest, teadusvabaduse olulisusest ja oma isiklikest õppetundidest.
Teie kui Euroopa Teadusnõukogu president mõjutate seda, kuidas Euroopa oma säravamaid mõtlejaid toetab. Kuidas kirjeldaksite Eesti rolli selles pildis? On see “väike riik, suur teadus”?
“Väike riik” – see on tõesti vaieldamatu, suuruse küsimus. “Väike, aga mõjus”? Absoluutselt. See, mida Eesti on ERC grantide osas saavutanud, avaldab tõeliselt muljet.
Olen siin kuulnud palju enesekriitikat – et Eesti polevat hea ei teaduses ega ERC grantide taotlemises. Ma pole sellega nõus. Tegelikult on toetusprojektide arv selgelt kasvanud. Oleme praeguse raamprogrammiga alles poolel teel, ent Eesti on saanud juba sama palju grante kui eelmise täistsükli jooksul. See näitab tahet ja tugevat institutsionaalset tuge.
Siin on selgelt olemas talendid, keda tuleb julgustada. Mõni teadlane, kellega olen kohtunud, kahtles endas – “ma pole piisavalt hea, ma pole õige tüüp.” Aga te olete piisavalt head. Kui on sihikindlust ja tuge, järgneb ka edu.
Mis teid Eestisse tõi? Kas tahtsite ennekõike tutvuda kohaliku teadusega?
Kindlasti on rõõm tutvuda siinse teadusega – ja ma sooviksin, et oleks rohkem aega turisti pilguga ringi vaadata! Olen Eestis esimest korda.
Aga ERC presidendina pean oluliseks kohtuda isiklikult kohalike teadlaskogukondadega – ja et ka nemad näeksid mind. Samuti tahan saada kokku valitsuse esindajatega, et rääkida, mis on Euroopa teadusele tähtis – ja julgustada neid teadust jätkuvalt toetama.
Rääkisite rahastusest. Mida saaks üks Eesti-sugune väike riik veel teha, et tipptasemel teaduses edasi liikuda?
Lahendus on kogenud teadlaskond – inimesed, kes mõistavad, kuidas süsteem toimib. Nemad saavad aidata andekaid kolleege. ERC taotluse kirjutamine on omaette kunst. Trikke pole, aga taotluse täitmine nõuab pühendumust ja tippkvaliteeti.
Isegi suurte teaduskeskuste kõige kogenumad teadlased valmistavad oma taotlusi ette kolm kuni neli kuud – mitte seepärast, et nad oleksid algajad, vaid kuna nad teavad, mida taotlused eeldavad. Ja alla ei tohi anda. Üks kolleeg sai meilt toetuse neljandal katsel. Ta ütles mulle, et talle lausa meeldis taotlusi kirjutada – see andis võimaluse suurelt unistada ja oma ideaalprojekt läbi mõelda.
On ka koostöömoment. Vestlesin hiljuti Leedus ühe teadlasega, kes pidi ERC toetust taotledes kaasama rahvusvahelisi partnereid. Kui ta ütles kolleegidele, et taotleb ERC toetust, soovisid kõik kohe kaasa lüüa. Just sellist ambitsiooni peaks rohkem väärtustama – see lisab loovust ja ergutab rahvusvahelist koostööd.
Kas mõni Eesti teadlaste läbimurre on teile eriti silma jäänud?
Ma ei hakkaks konkreetseid projekte esile tooma, et mitte kellelegi liiga teha. Aga rõhutaksin hoopis teist aspekti. ERC ei rahasta projekte nende oodatava ühiskondliku mõju põhjal – me rahastame säravaid ideid. Ent meie analüüsid näitavad, et ERC toel tehtud tööl on väga suur sotsiaalne mõju. Meie grandid toovad rohkem patenditaotlusi ja innovatsioonirahasid kui teised skeemid, kuigi meie osa Euroopa Liidu teadusrahastuses on vaid umbes 17%. See näitab, et kui lasta teadlastel rakendada oma uudishimu, võidab kogu ühiskond.
Täna kuulsin Eesti Maaülikooli teadlasest, kes uurib ökoloogiat – just sellist tööd läheb EL-il vaja, et võidelda kliimamuutustega ja arendada rohetehnoloogiaid. Teadlasedki on kodanikud, nad hoolivad ühiskondlikest probleemidest ja panustavad nende lahendamisse, ilma et keegi neid sundima peaks.
ERC taotluse kirjutamine on omaette kunst. Trikke pole, aga taotluse täitmine nõuab pühendumust ja tippkvaliteeti, ütleb Maria Leptin (paremal). Foto: Grete-Liina Roosve
Olete töötanud Saksamaal, Šveitsis, Prantsusmaal, ka Ameerikas. Mida tähendab teile “Euroopa teadus”?
Ma ei usu ausalt öeldes, et on olemas midagi sellist nagu “Euroopa teadus”. On lihtsalt teadus. Inimeste ajud töötavad igal pool ühtemoodi. Olen teinud koostööd teadlastega üle kogu maailma. Peamised erinevused tulevad rahastussüsteemidest ja karjääristruktuuridest – ja need loevad.
Euroopat võrreldakse sageli USA-ga, eriti innovatsiooni osas. Seal tundub viivat tee teadusest ärini lihtsamalt. Miks?
Seal on rohkem valmisolekut riskida ning vähem hirmu läbikukkumise ees – riskivalmidust nähakse osana protsessist. Samuti on neil tohutu suur ühtne turg. Kui sa mõnes Euroopa riigis midagi leiutad, ei pääse sa kohe kogu Euroopa Liidu turule. See on poliitiline küsimus.
Euroopa ühtsest teadusruumist on räägitud juba 25 aastat, aga pensionide ühildamiseni pole siiani jõutud – tean seda omast käest, sest mu abikaasa on sellega kimpus. Karjäärivõimalused on sageli ebamäärased, eriti noorte jaoks. Kui nad ei tea, kuidas tagada endale pikemaajalisem töökindlus – või kui riik ei toeta teadusinfrastruktuuri ega individuaalseid grante, siis ei pruugi teadustöö tunduda asjaosalistele ligitõmbav.
Kuidas julgustaksite noori teadust valima – ja mitte näiteks idufirmadesse minema?
Ma ei takistaks neid idufirmadesse minemast – sealne töö võib olla väga põnev. Ma küsiksin: mis neid motiveerib? Kui eesmärk on raha teenida, siis ei pruugi teadus olla parim valik. Aga kui nad armastavad avastada – kui nad tahavad saada palka selle eest, et oma ideid arendada –, siis pakub teadus ainulaadset vabadust.
Mu enda poeg läks pärast ülikooli panka. Teenis palju. Aga paari aasta pärast ta lahkus – katkudes piltlikult öeldes juukseid – ja läks idufirmasse.
Ütleksin noorele inimesele, et kui sulle meeldib avastada ja sa soovid teha iseseisvat tööd, siis teadus võib pakkuda sulle tohutult rahuldust. Ma pole pidanud kunagi oma professionaalses elus ütlema, et: “ma töötan kellegi heaks.” Alates ülikooliajast olen alati töötanud koos inimestega, mitte nende alluvuses. See on haruldane vabadus.
Maria Leptin Maailma Majandusfoorumil 2023. aastal. Pilt: Jakob Polacsek/WEF
Te olete tõesti korduvalt rõhutanud vabaduse olulisust. Milline on teie hinnangul Euroopa teadusvabaduse praegune olukord?
Sakslasena kasvasin üles teadmisega, et teadusvabadus on sätestatud meie põhiseaduses. Ma arvasin, et kõikjal mujal on samamoodi – ja siis avastasin, et paraku mitte. See šokeeris mind. Õigus uurida ja avastada on ülioluline.
Mõistan, et poliitikud tahavad kiireid tulemusi – eriti COVID-19 suguste kriiside ajal. Aga nad ootavad läbimurdeid, mis põhinevad aastatetagusel investeeringul uudishimupõhisesse teadusse. Tänased poliitikud ei tea, mida on homme vaja avastada. Piisab, kui vaadata ajalugu – näiteks Maxwell ja Hertz ei teadnud, et nad panevad oma teadustööga aluse raadio loomisele.
Jah, lühiajalised eesmärgid on vajalikud, aga kestva eduks on vaja, et teadlastel oleks vabadus eksida, uuesti proovida ja sattuda ootamatute lahenduste otsa.
Kui mõelda 10–20 aastat ajas edasi, siis millise teaduskultuuri teie arvates võiksid tänased üliõpilased luua?
Ma usun, et Euroopas on juba tugev teaduskultuur, aga seda pole piisavalt lõimitud. See pole ainult EL-i küsimus, vaid ka liikmesriikide asi. Me vajame rohkem ühtsust – mitte ainult teaduses, vaid ka poliitikas.
Tahaksin näha vähem riikidevahelist konkurentsi ja rohkem koostööd. Ja taas – vabadust, vabadust, vabadust. Iseseisvus ja koostöö peavad käima käsikäes.
On mõni teaduslik läbimurre, mida te isiklikult väga loodate näha?
Kõige põnevamad avastused on need, mida me ei oska ette näha. Ma ootan üllatusi.
Viimaks – mis on olnud teile isiklikult tähtsaim juhtimise õppetund?
Kuula. Päriselt, kuula. Ära eelda, et teised näevad maailma samamoodi nagu sina – nad ei näe, ja see on hea. Mõttepaljusus ja konstruktiivne kriitika on hädavajalikud. Juhi rollis on ülimalt oluline avatult suhelda ja erinevaid vaatenurki mõista.
