Ettevõtlus elektromagnetilisel lahinguväljal

Ettevõtlus elektromagnetilisel lahinguväljal. 29.01.2026. 1995. aastal loodi TalTechi toonase Raadio- ja sidetehnika instituudi seinte vahel elektroonikaettevõte, mille fookus oli satelliitsidesüsteemide filtritel ja muudel kõrgsageduslahendustel. Kaitsetööstus polnud toona veel eraldi ühiskondlik fookus, vaid üks rakendusvaldkond teiste hulgas. Praeguseks on Pääskülas arenduskeskust ja tehast omava ettevõtte profiil muutunud. „Tänaseks on 90 protsenti meie portfellist seotud kaitsetööstusega. Meie ajaloos pole see kunagi nii suur olnud,“ ütles Ranteloni juhatuse liige ja TalTechi vilistlane Karl Taklaja. Ranteloni esimene otsene kokkupuude kaitsevaldkonnaga sai alguse 2003. aastal. Eesti kaitsevägi pöördus ettevõtte poole pärast missioonil hukkunud sõdurite juhtumit ning palus kiiresti leida kaugjuhitavate lõhkekehade vastane lahendus. „Umbes nädalaga tehti valmis esimene prototüüp, mis saadeti kiiresti sõtta, kus see töötas hästi, nii et sellest kasvas välja kahekümneaastane projekt,“ meenutas Taklaja. Kui pommide kaugjuhtimist häirivaid segajaid vajanud missioonid lõppesid, jõudsid Ranteloni seadmed muuseumisse, kuid arengusuunast saadud kompetents jäi püsima. Umbes kümme aastat tagasi tekkis sisejulgeoleku valdkonnas droonide tuvastamise ja segamise vajadus. Taklaja rääkis, et esimesed kliendid tulid Eesti politseist ja piirivalvest, seejärel laienes fookus juba kõikidele riiklikele tellijatele. Täna on ettevõtte põhifookuses droonituvastussüsteem, mis aitab efektiivselt droone avastada ja tõrjuda; erinevad elektroonilise sõjapidamise seadmed ning raadioelektroonika arendus. Taklaja lisas, et tsiviilelektroonikas arendatakse ja toodetakse endiselt aktuaalseid repiitereid (signaali võimendavaid ja edastavaid seadmeid). Rantelon tegutseb ka kosmosevaldkonnas – arendatakse satelliidisüsteemi maajaama kontrollmoodulit ning projekteerib ühele Eesti satelliidile suuremõõdulist kosmoseantenni. „Umbes nädalaga tehti valmis esimene prototüüp, mis saadeti kiiresti sõtta, kus see töötas hästi, nii et sellest kasvas välja kahekümneaastane projekt.” Drooninduse müüdid ja tegelikkus Taklaja sõnul kipub droone puudutav avalik arutelu keskenduma uutele ja justkui revolutsioonilistele lahendustele, kuid tegelikkus on märksa konservatiivsem. Tema hinnangul pole Ukraina sõjapilt muutunud radikaalse tehnoloogilise hüppe tõttu, vaid muutusi põhjustavad pigem olemasolevate vahendite kasutusviisid ja droonide skaleerimiskasutuse suurus. „Sõja algusest saadik on kasutatud üle üheksakümne protsendi ulatuses ainult raadiodroone,“ ütles Taklaja. Uued tehnoloogiad kinnistuvad ainult seal, kus need annavad kasutajale tegeliku eelise, kuid vanad lahendused ei pruugi uuenduste kõrval sugugi oma aktuaalsust kaotada. Karl Taklaja Droonide peamine tugevus ei seisne Taklaja sõnul täiuslikkuses. Droonid on aeglased ja vajavad operaatorit, nii mõnegi ülesande puhul oleks mürsk või rakett efektiivsem. Otsustavaks saab aga hind ja tootmisvõimekus. „Droon on odav ning selle tootmist saab  skaleerida väga suureks,“ selgitas Taklaja. Just skaleeritavus on teinud droonidest tänase sõja kesksed tööriistad. Taklaja hinnangul põhjustavad droonid Ukrainas ligikaudu 70–80% sõjakahjudest. Samas pole droonisõjas olemas ühtainsat lõplikku lahendust. Taklaja meelest saab  droonide ja nende vastumeetmete vahelist dünaamikat kirjeldada kui kassi ja hiire mängu: „Mäng käib kolme kuni viie kuu pikkuste tsüklitena, mille kestel on üks pool ees ja teine arendab järgi.“ Vastumeetmeid kohandatakse kiiresti ning igale tehnoloogilisele eelisele järgneb vastase vastukäik või kiire õppetund, mille tulemusel võetakse sama lahendus vaenlaselt üle. Üks droonimõju vähendamise kiiremaid ja efektiivsemaid meetodeid on segamine. See võib tähendada, et droonioperaator kaotab pildi – ekraan läheb mustaks ja juhtimisvõime kaob. Kuid võimalik on ka sihipärane eksitamine. „Me võime näidata talle samal sagedusel maastikupildi asemel hoopis mingit multifilmi, mistõttu ei näe ta enam õiget pilti ning võib oma aparaadi sihtmärgist mööda lennutada.“ Ka drooniparvede puhul kummutas Taklaja levinud müüte. Parv ei tähenda seda, et üks inimene juhib korraga kümmet drooni – nagu arvutimängus: „Täna on iga drooni taga ikkagi oma operaator.“ Kui üht sihtmärki ründab korraga mitu drooni, tähendab see enamasti ka, et juhtimispuldi taga on mitu inimest. Sageli kasutatakse ka suuremat drooni, mis viib väiksemad droonid sihtpiirkonda, kus need ükshaaval või paarikaupa lendu lastakse. See loob küll “parve” efekti, kuid tegelikult seisab parve-efekti taga hulk eraldi juhitud seadmeid ja inimesi. Reaalsus pole nõnda autonoomne ja ökonoomne, kui kõrvalt vaadates võib tunduda. „Droon on odav ning selle tootmist saab  skaleerida väga suureks.” Kuhu droonisõda liigub? Taklaja täheldas, et elektroonilises sõjas suudavad mõlemad osapooled üksteist häirida, üksteise järel edukat raadioluuret teha ning endiselt ka raadioeetrit kasutada. Ta ei näe, et lähiaastate droonindus endaga tehnoloogilise revolutsiooni kaasa tooks, tõenäolisemaks peab ta pidevat kohanemist. Pidevalt tuleb juurde uusi lahendusi, kuid vanad kasutusviisid ei kao. Otsustavaks jääb võime kiiresti reageerida, õppida ja tootmist skaleerida. Kuid skaleerimisel on ka teine pool – tarneahel. Droonide masstootmine sõltub endiselt väga suures osas Hiina komponentidest, eriti tugevalt on selle suurriigi mõju tunda elektroonikas. „Niikaua, kuni on lubatud osta Hiina komponente, püsib nende osatähtsus väga suur,“ ütles Taklaja. Euroopa tehnoloogiline iseseisvus sõltub Taklka sõnul eelkõige poliitilisest tahtest ja hankereeglitest. „Olen absoluutselt selle poolt, et Euroopa peaks muutuma iseseisvamaks.“ Tema hinnangul ei too droonisõja areng kaasa mitte niivõrd täieliku autonoomia, kuivõrd võime tegutseda häiritud elektromagnetilises keskkonnas – seal, kus sidekanaleid segatakse ja spektrit piiratakse. Elektrooniline sõjapidamine osakaal muutub seetõttu üha suuremaks. „Vaenlane saab lennutada sama drooni eri kõrgustel – 250 meetrist mitme kilomeetrini – ning üksainus taktikaline otsus hakkab määrama kaitsva poole optimaalseid tuvastusmeetodeid, vastumeetmeid ning paneb paika kogu lahenduse hinnalipiku.“ Eesti keset droonimaastikku Baltikumi drooniarenduses on tugev konkurents, eriti Lätis. Droonitõrjega tegelevaid ettevõtteid on vähem ning siin peab Taklaja Eestit positsiooni pigem tugevaks. Arengut pidurdavad aga kaks kitsaskohta. Esiteks seadusandlus – Eestis on lubatud droone segada vaid kaitseväel ja politseil, mis teeb testimise arendajatele ajamahukaks. Teiseks probleemiks on tööjõud. „Meie peamine mure on selles, et raadio- ja mikrolainevaldkonna spetsialiste ei tule piisavalt peale,“ ütles Taklaja. Tarkvarainsenere jagub, kuid napib sügavast raadiotehnilisest kompetentsist. Siin pole Taklaja hinnangul tegu pelgalt valdkonna ettevõttete sisemiste muredega, vaid laiema strateegilise küsimusega – kui kiiresti suudab riik kriisiolukorras reageerida? Taklaja sõnul ei ilmne riigi julgeolek üksikutes seadmetes, vaid võimekuses. Küsimus pole ainult selles, kas suudad drooni alla tuua, vaid selleski, kas sul on olemas ettevõtted, mis suudavad kriisiolukorras tootmist kiiresti kasvatada, vajalikud komponendid hankida ning lahendusi kohandada. Selline võimekus eeldab ka järelkasvu – insenere, kes mõistavad raadio- ja mikrolainetehnoloogiat ning suudavad keerulises elektromagnetilises keskkonnas lahendusi arendada. Just  tööstuslik ja teadmuslik vastupidavus on tänases sõjapildis otsustava tähtsusega. „Meie peamine mure on selles, et raadio- ja mikrolainevaldkonna spetsialiste ei tule piisavalt peale.”