Erik Puura: räägitakse uuest fosforiidisõjast – aga kes peab sõda kellega?

Erik Puura: räägitakse uuest fosforiidisõjast – aga kes peab sõda kellega?. 04.03.2024. Läheme kohe asja juurde: kas on oodata uut fosforiidisõda? Sõda on riikide, rahvaste või muude rühmituste vaheline organiseeritud konflikt, surumaks ühele osapoolele vägivaldselt peale vastaspoole tahet, huvisid või ideoloogiat. Kui 37 aastat tagasi algas Eestis fosforiidisõda, oli vaenlane teada: selleks oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee koos oma plaaniga suunata Eestisse kümneid tuhandeid võõrtöölisi, kelle ülesandeks pidi saama Toolse maardla fosforiidi kaevandamine. Keskkonnaprotestid kandusid üle rahvuslikuks vabadusvõitluseks ning juhtus ime – Eesti sai uuesti vabaks. Kes aga võitleb kellega vabas Eestis ning kes on need osapooled, kes oma huvisid vägivaldselt peale suruvad? Kindlasti on fosforiidi kaevandamise küsimuses erinevaid arusaamu ja huvisid, kuid need peavad lahenduse leidma demokraatlike otsustusprotsesside kaudu, seega sõjast me rääkida ei saa. Fosforiidisõja tausta mõistmiseks tuleb kõigepealt rännata ajas tagasi, nooremat põlvkonda ei olnud neil aegadel veel olemas. Fosforiiti kaevandati Ülgasel juba aastail 1920-1938, küll väikeses mahus. Pankrannikusse rajatud kaevandusaugud on siiamaani näha. Perioodil 1940-1965 töötas Maardu fosforiidikaevandus ning 1954-1991 Maardu karjäär. Just Maardu karjääris ilmnesid keskkonnamõjud, mida ei osatud tol ajal lahendada: süttis puistangusse paigutatud diktüoneemakilt, täpsema terminiga graptoliitargilliit, mis põhjustas õhureostust. See oli Toolse karjääri rajamise vastase protesti üks olulisemaid argumente. Sellest veel olulisem argument oli prognoositud põhjaveetaseme langus, eriti kui kaevandamine toimunuks Rakvere fosforiidileiukohas. Räägiti ka fosforiühendite kandumisest merre ja sellele järgnevast eutrofeerumisest. Kindlasti tuleb meil „kodusõda“ selle pehmemas tähenduses: nagu tavaliselt, on erinevad erakonnad erinevatel seisukohtadel; lisaks tundub mulle tõenäoline muster, et suur osa neist, kes ei taha Eestisse tuumajaama, seisavad vastu ka fosforiidi võimalikule kaevandamisele. Neid mustreid tasuks uurida ja analüüsida. Võtmekohaks oleks arvestada kohalike kogukondade huvidega. Aga keskkonnaprobleemid fosforiidi kaevandamisel, mille vastu protestiti, tekiksid ju ka nüüd? Viimase 30 aasta jooksul on teadus- ja arendustegevuse käigus uuritud fosforiidi võimaliku kaevandamisega kaasnevaid teemasid ning selles mõttes oleme palju targemad. Näiteks Toolse maardla puhul, kus fosforiidikihi peal on isesüttimisohtlik graptoliitargilliit, teame nüüd täpselt, miks see võib süttida ning kuidas käidelda argilliiti nii, et süttimist ei toimuks. Seda käsitles ka minu enda doktoritöö Stockholmi Kuninglikus Tehnikaülikoolis ning koos insener Peeter Talvistega kasutasime neid teadmisi juba üle 20 aasta tagasi, koostades kontseptsiooni Jõelähtme prügila rajamiseks Maardu karjääri alale. Kogu selle aja jooksul ei ole argilliit süttinud, mis tõestab, et teadusliku lähenemisega on isesüttimine välditav. Siiski on praegugi veel neid, kes väidavad, et isesüttimise teema pole lahendust leidnud. On küll, lahendused on olemas. Samuti pole leidnud tõestamist, et kaevandamisega kaasneks fosforiühendite suuremahuline kandumine merre. Töötlemata kujul lahustub fosforiit vees väga halvasti. Küll aga püsib kõige tõsisem probleem – kaevandamise mõju erinevate põhjaveekihtide tasemetele. Ka siin on teadus vahepeal arenenud, ma olin ise aastatel 2016-2018 Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastatud projekti “Virumaa maavarade võimaliku kaevandamise keskkonnamõjud põhja- ja pinnaveele“ üldkoordinaator. Selle projekti kaasabil on Eesti Geoloogiateenistusel olemas kogu Virumaa hüdrogeoloogiline mudel ja kompetents, mis võimaldab prognoosida kaevandamise mõju põhjaveele. Üldistades võib öelda, et Rakvere fosforiidileiukohas kaevandamisel oleks mõju põhjaveele väga suur, Toolse kaevanduse puhul oleks aga mõju selgelt tajutav ordoviitsium-kambriumi ja ordoviitsiumi veekihtides. Küll aga püsib kõige tõsisem probleem – kaevandamise mõju erinevate põhjaveekihtide tasemetele. Teame ju kõik NIMBY-sündroomi – kas see tundub Eestis ületamatu? Väga sageli räägitakse NIMBY-sündroomi (Not In My Back Yard-syndrome, eesti keeles ka MMN- ehk mitte-minu-naabrusse-sündroomi) „põdevatest“ inimestest halvustavalt. See on ülisuur viga. Inimesi ei tohi mõnitada, kui nad soovivad, et nende elu kvaliteet ja kinnisvara hind ei langeks. Kui Hiinas rajati Jangtse jõele Kolme Kuru Tamm, asustati teistesse elukohtadesse ümber 1.24 miljonit inimest. Samas Rootsis, Kirunas, saadi kohalikud elanikud nõusse, et osa linna kolitakse teise asukohta ja raua kaevandamine saab jätkuda – kuna oli valida töökohtade kaotuse ja linna sisulise hääbumise ning ümberkolimise vahel. Iga vald, iga inimene saab enda jaoks jaotada lehe kaheks tulbaks ning panna ühele poole kirja, mis läheks kaevandamisega halvemaks, ning teisele poole, mis läheks paremaks. Kui riik ja ettevõtjad suudavad näidata ja tagada, et positiivne pool kaalub üle negatiivse, siis on võimalus NIMBY-sündroom ületada. Kuid protestidega võivad liituda ju paljud, keda kaevanduse rajamine kuidagi ei puuduta. Eestis on nimisõna „fosforiit“ emotsionaalselt niivõrd laetud, et tean paljusid, kes automaatselt ärrituvad, kui kuulevad seda sõna koos sõnaga „kaevandus“. Ning seejärel hakatakse pilduma kõikvõimalikke loosunglikke väljendusi, mida vist keegi senini põhjalikult analüüsinud ei ole. Ma pole sotsiaalteadlane, kuid oma keskkonnageoloogia loengutes püüdsin seda teemat käsitleda. Näiteks kasutatakse argumenti, et kasum voolab ettevõtjate taskusse ning rahvast tabab Nauru saatus. Aga saab ju väga selgelt välja arvutada ja näidata, kui suurt tulu rahvas tervikuna saama hakkab. Samuti võib küsida, et miks Nauru näide, miks mitte Norra näide? Aga võiksime jällegi laia pilguga vaadata maailmas toimuvat. Näiteks Serbias kukutasid viimaste aastate protestid läbi energia salvestuslahendusteks ülivajaliku liitiumi kaevandamise plaanid. Plaanitud kaevanduse alad ostis Briti-Austraalia kaevandusettevõte Rio Tinto juba pärast maardla avastamist 2004. aastal ning investeeringu maht oleks olnud 2.12 miljardit eurot. Välisinvesteeringud on väga olulised, aga kui sellega kaasnevad piirkonna elanikele märgatavad keskkonnamõjud, tekib kohalikul tasandil arusaam: keegi võõras müüb maha meie rahvusliku rikkuse, rikub meie õhu ja vee – ning mis meile jääb? Miks Nauru näide, miks mitte Norra näide? Siin peitubki peamine küsimus, millele on vaja vastata: missugust kasu saab kohalik elanik, vald, Eesti ühiskond tervikuna? Teiseks, kuidas minimeerida keskkonnakahjud ja tagada kvaliteetne joogivesi neile, kelle veevarustus on ohus? Kostab ju ka kommentaare, et Rail Balticat ongi vaja fosforiidi väljaveoks. Siit jõuamegi järgmise teemani. Totaalne rumalus oleks fosforiiti välja vedada. Fosforiidi kaevandamise mõttega peab kaasnema ka mõte seda kohapeal väärindada, nii et selle tulemusel loodud lisandväärtus tõuseb hüppeliselt. Lisaks väetiste tootmisele uuritakse ju ka fosforiühendite kasutust energia salvestustehnoloogiates ning võimalusi eraldada fosforiidist haruldasi muldmetalle. Me peame rääkima suure lisandväärtusega tootmisest, selle võimalustest. Kas Eesti fosforiit ikka on nii väärtuslik, et Eesti riik saaks sellest kindlat tulu teenida? Fosforiidikontsentraadi maailmaturu hind võib väga tugevasti kõikuda. Suurimad kaevandajad on hetkel Hiina, Maroko, USA, Venemaa ja Jordaania; seejuures Maroko varud on nii suured, et nende viie riigi praegust kaevandusmahtu saaks katta veel 300 aastat. Lisaks sellele kaevandatakse Marokos ja Lääne-Saharas fosforiiti kõrbealadel, kus pole probleeme põhjaveega, haruldaste liikidega, inimasustuse häirimisega. Kui räägime globaalsest konkurentsist, siis oleks jällegi rumalus fosforiiti välja vedada. Kui me suudame toota kõrge lisandväärtusega tooteid, sealhulgas fosforiidis sisalduvate haruldaste muldmetallide baasil, siis on tulude pool kindlasti suurem. Totaalne rumalus oleks fosforiiti välja vedada. Fosforiidi kaevandamise mõttega peab kaasnema ka mõte seda kohapeal väärindada, nii et selle tulemusel loodud lisandväärtus tõuseb hüppeliselt. Kahjuks peame arvestama, et maailma tulevik saab olema võitlus ligipääsu eest loodusressurssidele, sealhulgas maavaradele ja fosforiidile. Lisaks energiajulgeolekule räägitakse üha enam ka kõikide loodusressursside varustuskindlusest ja julgeolekust. Fosforiit on üks meie rahvuslikke rikkusi, kuid selle võimalikku kasutuselevõttu tuleb plaanida väga hoolikalt, kiirustamine ja eriti kohalike kogukondade õiglaste huvidega mittearvestamine ei pruugi sihile viia – seda näitab juba mainitud Serbia liitiumikaevanduse juhtum. Kokkuvõttes, kuidas tundub, kas ja millal hakatakse Eestis fosforiiti kaevandama? Mina olen rahulik ja jälgin ajatelge. Veel mõned aastad tagasi ei tohtinud rahvusringhäälingu telesaates „fosforiiti“ välja öelda, geoloogid kasutasid siis väljendit „karpliivakivi“. Samuti arvati, et uuringupuuraukude tegemine paiskab segi erinevad põhjaveekihid ja põhjustab korvamatut kahju – jällegi üks väärarusaam, mille päritolu ulatub aastakümnete taha, kui oli näiteid hoolimatusest uurimistööde läbiviimisel. Peamine küsimus, millele on vaja vastata: missugust kasu saab kohalik elanik, vald, Eesti ühiskond tervikuna? Teiseks, kuidas minimeerida keskkonnakahjud ja tagada kvaliteetne joogivesi neile, kelle veevarustus on ohus? See, kes seda teemat arendama hakkab ning peab olema avalikkuse ees ja rääkima, ei tohi laskuda emotsioonidesse, vaid peab tuginema teaduslikule argumentatsioonile, arvestama maailmapraktikaga, kuulama ja kommenteerima eriarvamusi neid halvustamata, arvestama eelkõige kohalike inimeste huvidega. Kui toimida „vastavalt seadusele“ ning tuua mingil hetkel kohalike inimeste ette juba valmis plaanid, siis on vastuseis kindel. Kõige selle kõrval, mida tuleks õigesti teha, ei oma mõne konkreetse aasta nimetamine mingit tähtsust. Kui teha valesti, on vastuseks: mitte kunagi.