Erik Puura: kuidas rääkida ja mõelda energiast?

Erik Puura: kuidas rääkida ja mõelda energiast?. 02.02.2026. Sageli peetakse hüdroenergiat kõige puhtamaks energiatootmise mooduseks, aga kui Hiinasse rajati maailma suurim hüdroelektrijaam, tuli selleks asustada ümber 1.24 miljonit inimest. Iga projekt on eriline ja sõltub konkreetsest kontekstist. Erinevaid energiatootmise viise saab võrrelda mingi kindla parameetri, näiteks ühe energiaühiku tootmise kohta tekkiva süsinikdioksiidi koguse alusel. Võimalik, et mõjumustrite erisuste arvestamiseks tuleb teha poliitilisi valikuid, sest üldisi kriteeriume polegi võimalik võrdluseks kusagilt võtta (mistõttu tuleb veel kord rõhutada iga projekti erilisust). On asjatu loota, et energia hind tulevikus oluliselt odavneks. Üha suurema kaalu omandab aga energiasääst, energiatõhusus. Tarbijale on pigem kasulik, kui riiklik energiapoliitika põhineb kindlatel otsustel ja seisab selgelt paigas. Sellist kindlust on vaja ka ettevõtjatele, sest ebakindlas majanduskeskkonnas on väga keeruline investeeringuid teha ning ka laene saada. Põlevk… tss! Geoloogina ei saa ma aru tabusõnadest. Kui veel mõni aeg tagasi ei tohtinud Eesti Rahvusringhäälingu telestuudios kasutada sõna „fosforiit“, siis nüüd on muutumas tabuks „põlevkivi“. Ent nimetatud settekivimi olemasolu meie maapõues on objektiivne reaalsus. Me võime lähtuda kindlatel ajaperioodidel selle maavara kasutamist puuduvatest hoiakutest, kuid mitte kuidagi ei saa ma nõustuda sellega, et sellist sõna ei tohiks kasutada või mingeid kindlaid maavarasid uurida – isegi kui nendega on seotud vastuolulised või valulised ajaloolised ja kultuurilised nüansid. Pealegi olen üsna kindel, et ka 50-200 aasta pärast – mis on ju geoloogilises mõõtkavas tühine ajavahemik – suhtutakse Eestis nendesse settekivimitesse jätkuvalt sügava huviga ja otsitakse neile uusi kasutusvõimalusi. Aga miks ei tohiks põlevkiviuuringuid n-ö maha matta? Tehnikaülikooli professor ja akadeemik Margus Lopp ning tema juhendamisel tekkinud noor teadlaskond on jõudnud väga oluliste, põlevkivi orgaanilise osa kasutamist puudutavate avastusteni. Oluline on, et need avastused võimaldaksid toota põlevkivi põletamisel uusi, kõrge lisandväärtusega tooteid palju vähema kuluga, kui läheb vaja energia tootmiseks. Ent ka Margus Lopp on pidanud taluma „põlevkivi“ mõiste kasutamist ümbritsema hakanud tabuõhkkonda, sest sõna viitab põlemisele. Aga kui kõik põlemisele viitav on halb, kas poleks aeg hakata keelustama ka jaanituld? Samuti on hakanud levima retoorika, mille kohaselt ei tohikski nagu keemiatööstus enam suure lisandväärtusega toodete jaoks värsket põlevkivi kaevandada, vaid selleks peab piisama jäätmetes asuvast põlevkivist. Põlevkivi ja tsement – kes neid suudaks lahuta? Aga seegi pole kõik. Kas teate, kuidas toodetakse tsementi? Tsemendi põhitooraine on selline lubjakivi (paekivi), millel on madal magneesiumi- ja kõrge kaltsiumisisaldus. Toorainele lisatakse savi, mille osakaal jääb 5-7% kanti. Põletamisega suurendatakse saadud segu temperatuuri, nii et eraldub süsihappegaas ning tekivad uued mineraalid, mis veega reageerides kivistuvad. Meie kukersiitpõlevkivis on olemas nii lubjakivi kui ka savimineraalide komponent. Nende vahekorra ja varieeruvuse tõttu sarnaneb põlevkivi põletamisel tekkiv tuhk küll vägagi tsemendile, kuid mitte kõrge kvaliteediga tsemendile. Juba 1960. aastatel leiti, et põlevkivi tsüklontuha peenfraktsioon sobib madalakvaliteediliseks tsemendiks, elektrifiltrite tuhka saaks aga lisada kipsi asemel portlandtsemendile. Need meeletud Ida-Virumaa tuhamäed on tegelikult madalakvaliteediline tsement, mille me oleme vihma kätte jätnud. Praegu uurimegi, kuidas neid jällegi kasulikuks muuta, aga olgem ausad: materjali vihma kätte jättes oleme lasknud sideainelisel väärtusel kaduma minna. Ulmest olmesse, tuhast teemandiks Väide, et põlevkivi põletamisega saab tekitada nii elektrienergiat, soojusenergiat kui ka kõrge kvaliteediga tsementi, võib kõlada mõnegi kõrvapaari jaoks ulmeliselt. Aga kas tegu on ikkagi ulmega? Pigem mitte. Mineviku üks probleeme on olnud muuhulgas poliitiline, mitte tehnoloogiline: energia tootmine ja ehitusmaterjalide tootmine olid määratud erinevate ministeeriumide haldusalasse. On selge, et kui me soovime ka tulevikus ehitada teid, sildu ja maju, siis tsemendist ja betoonist me loobuda ei saa. Millest järeldub omakorda, et kui jätkata anorgaanilise aine muutuste kontekstis põlevkivi uurimist, on võimalik jõuda uue innovatsioonini. Kindlasti leiaks siit veel teisigi ideid. Seega on väga vara ja vale öelda, et põlevkiviuuringud tuleks ära lõpetada. Meil on vaja järjepidevust – juba tehnikaülikooli kunagine professor Verner Kikas leidis, et põlevkivituha väärtus ehitusmaterjalide tööstuses ja põllumajanduses võiks olla suuremgi kui põlevkivist saadava energia väärtus – muidugi juhul, kui me tuhka vihma kätte ei jäta. Asendustegevused kui masendustegevused Põlevkivi võimaliku tabuks muutmise taustal terendab muidugi laiem küsimus. Olen kasutanud korduvalt tsitaati, millele viitas üks tuntumaid Eesti soost, aga Austraalias tegutsenud mäetööstureid, meie hulgast 2019. aastal lahkunud ning väidetavalt ainus rüütliseisusse tõstetud eestlane Sir Arvi Parbo. Tsitaat kõlab nii: „Maailm on saanud vanaks ja kaotanud oma endise jõu. Talv ei anna enam piisavalt sademeid, et seemned tärkaksid, ja suvepäike piisavalt sooja, et vili küpseks. Mäed on tühjaks roogitud ja annavad vähem marmorit, kaevandused on hõbedast ja kullast tühjaks ammutatud. Põldudel on liiga vähe põllumehi, meredel meremehi, laagrites sõjaväelasi. Otsustes puudub õiglus, kaubanduses puudub kompetents ja igapäevaelus puudub kord.“ Praegu kõlab see tähelepanek eriti päevakohaselt. Seda enam, et tsitaat ei pärine sugugi mitte värskest päevalehest, vaid selle on pannud rohkem kui 1700 aastat tagasi kirja Kartaago piiskop Cyprianus. Mida see meile ütleb? Seda, et pessimism tuleviku suhtes kuulub iga ajaperioodi juurde, hirm maavarade ammendumise ees on inimkonda saatnud tuhandeid aastaid. See viib aga mu mõtted mu kõige suurema mureni. Eestis on hakatud mu meelest suunama muretsemist igasugu tegevustele, mille mõte jääb arusaamatuks. Ja mis veel hullem – nende arusaamatu mõttega tegevuste üle kiputakse tuliselt ja teravalt vaidlema ning selle käigus viiakse end ilmselgelt ülikõrgesse stressiseisundisse (mis kujutab teatavasti tõsist terviseohtu). Kolleegid mujalt maailmast, kellele ma Eesti elu kirjeldan, oskavad vaid öelda: oleks meil teie probleemid… Aga nendesse arusaamatustesse lähevad nii raha, aeg kui vaimne tervis – kadudes sinna nagu tühja kaevandusšahti. Aga eks ajaloo kordumist saab vaadata ka läbi huumoriprisma. Praegu ringleb sotsiaalmeedias Sulev Nõmmiku kehastatud, Eesti Švejikiks nimetatud Uduvere Ärni kunagine ülevaade projektide viiest etapist: 1) suur vaimustus; 2) pikk paus; 3) süüdlaste otsimine; 4) süütute karistamine; 5) kõrvalseisjate autasustamine.