Trialoogi toimetaja
TalTechi energeetikute ja Cambridge’i ülikooli kliimateadlase, TalTechi vilistlase Annela Anger-Kraavi koostöös valminud energiamajanduse stsenaariumite uuring toob esile mitu seni alakaalutud aspekti Eesti energiapoliitikas.
Kuigi uurimistöö käsitleb eeskätt tootmist ja stsenaariumide mõju üldisele hinnatasemele, rõhutavad autorid, et tegu on alles esimese etapiga – valminud on vaid pool rehkendust. Lõplike järelduste tegemiseks tuleks analüüsi lisada teisigi nüansse, näiteks peaks pöörama tähelepanu võrgu- ja sagedusteenuste kuludele.
Uuring on tähelepanuväärne eelkõige seetõttu, et see ei valminud ministeeriumi ega tellija suunisel, vaid teadlaste enda algatusel. Cambridge’i Ülikooli kliimamuutuste poliitikate uurimisgrupi juht Annela Anger-Kraavi, TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi direktor Mart Landsberg ning energiamajanduse ekspert Hannes Agabus otsustasid võtta vaatluse alla Eesti energiapoliitika realistlikkuse ja pikaajalise mõjususe.
Tõukeks sai arusaam, et senised ametlikud stsenaariumid – näiteks riiklikus energiamajanduse arengukavas ENMAK – ei käsitle piisavalt erinevaid alternatiive ega näita selgelt, kuidas mõjutavad tootmisviiside valik ja varustuskindlus lõppkokkuvõttes elektri hinda ja tarbijate kulukoormust. Teadlased nentisid intervjuus, et neid üllatas, kui vähe on Eesti strateegiates analüüsitud tootmisvõimsuste, varustuskindluse ja hinnamõjude vahelisi seoseid.
Teadlaste sõnul oli Eesti avalikus arutelus puudu erinevate tootmisviiside ja tarbimisstsenaariumite vaheline sisuline võrdlus. „Meie soov oli lisada arutelusse rohkem tõenduspõhisust ja vähendada spekulatiivseid hoiakuid,“ ütles Anger-Kraavi.
“Meie soov oli lisada arutelusse rohkem tõenduspõhisust ja vähendada spekulatiivseid hoiakuid.”
Tarbimise määrav roll hinnakujunduses
Uuringu keskse sõnumi kohaselt sõltub elektrihind otseselt tarbijaskonna suurusest ja elektrikasutuse mahust. Kui investeeringuid uutesse tootmisvõimsustesse tehakse prognooside põhjal, mis eeldavad aastast tarbimist 15 TWh mahus, kuid tegelikkuses jääb tarbimine 9 TWh juurde, jagunevad kulud väiksemale hulgale tarbijatele ja hind kasvab märgatavalt.
Mart Landsberg rõhutas, et hinnaläbirääkimiste fookuses on tihti tootmine ja energiaallikate valik, kuid tegelik võti peitub tarbijas: „Tarbijaid peab olema piisavalt palju, et süsteemi ülalpidamiskulud ei hakkaks üht kasutajat koormama.“ Tema sõnul tuleks Eestis senisest rohkem panustada sellele, kuidas tuua süsteemi juurde uusi tarbijaid – näiteks energiamahukaid tööstusi –, kes aitaksid katta elektrisüsteemi püsikulusid.
Praegu jääb Eesti aastane elektritarbimine ligikaudu 8 TWh juurde. Riiklikud arengukavad prognoosivad aga tarbimist 12 kuni 15 TWh suuruses, kuigi puudub selgus, millised sektorid peaksid kasvu katma ja millistel tingimustel peaksid nad seda tegema. Kui tööstusettevõtted ei suuda konkurentsi tõttu kanda Eestis lisandunudkulusid, langeb maksukoormus kodutarbijate ja väiksemate ettevõtete õlgadele.
Energia tulevik ei saa tugineda üksnes prognoosidele ja lootustele – see peab rajanema teaduspõhistel teadmistel, läbimõeldud otsustel ja põhjalikul arutelul. Anger-Kraavi sõnul on eksimisruum piiratud, sest iga otsus toob kaasa kulud –küsimus on selles, kes need kinni maksab. Foto: Erakogu
Taastuvenergia vajab tasakaalustust
Teadlased koostasid neli stsenaariumi: ametliku ENMAK-i põhistsenaariumi, kohalikele kütustele (põlevkivile ja biomassile) keskenduva variandi, 100% taastuvenergiaga lahenduse ning tuumaenergia kaasamise stsenaariumi. Kõigi puhul ilmnes, et varustuskindlus on kriitiline komponent, mille tagamiseks tuleb rakendada juhitavaid tootmisvõimsusi, salvestuslahendusi ja tugevat võrguinfrastruktuuri.
„Ei piisa sellest, kui toodame teatud tundidel päikese ja tuule abil piisavalt energiat. Süsteem peab töötama ka tuulevaiksetel öödel,“ selgitas Anger-Kraavi. Tema sõnul eeldab toimiv süsteem kulusid, mis ei kajastu ainult börsihinnas, vaid lisanduvad ka reservi-, salvestus- ja ülekandetasudena.
“Ei piisa sellest, kui toodame teatud tundidel päikese ja tuule abil piisavalt energiat. Süsteem peab töötama ka tuulevaiksetel öödel.”
Teadlaste selgitusel toodavad uued taastuvenergiajaamad päikesepaistelise ja tuulise ilmaga süsteemi jaoks küll odavat elektrit, kuid samal ajal vähendab see traditsiooniliste jaamade tööaega. Kuna nende jaamade püsikulud püsivad samal tasemel, tähendab nende väiksem kasutus siiski suuremat ühikukulu, mis tuleb süsteemis igal juhul kinni maksta.
Üheks uuringu oluliseks ja samas vägagi üllatavaks tähelepanekuks võib pidada taastuvenergia tootmise ja eksportimise majanduslikku tasuvust. Agabusi sõnul on tegu kõneka arvutusega, mis näitab, et kui Eestis toodetaksegi mingil tunnil 100% elektrist taastuvenergia kaudu ning pakkumine ületab oluliselt tarbimist, ei pruugi selline olukord olla tootjale turutingimustel majanduslikult mõistlik. „Ei pea paraku paika see usk, et kui toodame hetketarbimisest rohkem, siis ekspordime selle lihtsalt ära ja teenime kasumit – tootja saadav turuhind on kordades väiksem, kui sageli eeldatakse,“ selgitas ta.
Põhjus peitub hinnavahedes: tänane elektrihind, mida tuleb maksta imporditava energia eest, kui kohalikust toodangust jääb puudu, on märkimisväärselt kõrgem kui see, mida saab ekspordi eest. Lisaks juhtub taastuvenergia tootmisvõimsuste tipus sageli, et kõrge tootmise ajal – kui näiteks tuul puhub korraga nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Soomes – langevad hinnad kogu piirkonnas. „Olukorda mõjutab seegi, et põhjamaades on olemas hüdroreservuaaridega elektrijaamad, millega saab paindlikult mängida. Meie geograafiline ja geoloogiline asend sellist võimalust ei paku,“ rääkis Landsberg.
“Ei pea paraku paika see usk, et kui toodame hetketarbimisest rohkem, siis ekspordime selle lihtsalt ära ja teenime kasumit – tootja saadav turuhind on kordades väiksem, kui sageli eeldatakse.”
Mart Landsberg rõhutas, et hinnaläbirääkimiste fookuses on tihti tootmine ja energiaallikate valik, kuid tegelik võti peitub tarbijas. Foto: TalTech
Börsihind vs kogukulu
Elektritootmise kontekstis nihkub fookus üha enam energiasüsteemi paindlikkusele ja sellega seotud kogukuludele. Teadlaste hinnangul võib elektri turuhind tulevikus olla isegi nullilähedane, kuid elektrisüsteemi – sealhulgas reservvõimsuste ja võrguinvesteeringute – ülalpidamine nõuab endiselt märkimisväärseid kulusid.
„Energia on tulevikus tõenäoliselt mõõtmiseks liiga odav, aga võimsus saab olema kulla hinnaga,“ tõdes Agabus. Tema sõnul tuleb hakata rääkima mitte ainult üldise tarbimise katmiseks vajaliku tootmisressursi piisavusest, vaid ka sellest, kui suur võimsus peab olema süsteemis olema pidevalt tagatud.
“Energia on tulevikus tõenäoliselt mõõtmiseks liiga odav, aga võimsus saab olema kulla hinnaga.”
Uuring rõhutas, et elektrisüsteemi kogukulu kujundab peamiselt kaks tegurit: kui hea on tootmise ja tarbimise vaheline tasakaal, ning kui palju tuleb investeerida ajutise kasutusega reservvõimsustesse. Need kulud ei kao, isegi kui elektri hind langeb turul mõnikord miinusesse. Samal ajal on vaja leida kulude katmiseks ühiskondlikult optimaalne viis – kas tootjad ja tarbijad jagavad neid proportsionaalselt või jäävad need täielikult tarbijate katta.
Energia tulevikku ei saa ehitada üles ainult mudelitele ja lootustele, vaid tulevikukava peab põhinema teadmistel, varakult tehtud valikutel ja süsteemsel arutelul. „Meil pole luksust eksida – kõik valikud maksavad –, küsimus on, kes ja millal selle kinni maksab,“ ütles Anger-Kraavi.
Teadlased loodavad, et nende töö ei jää pelgalt mõtteharjutuseks, vaid aitab kaasa uuele koostöökultuurile, mis võimaldab kujundada Eesti energiatulevikut teadlikult, argumenteeritult ja avatud dialoogis.
„Meil pole luksust eksida – kõik valikud maksavad –, küsimus on, kes ja millal selle kinni maksab.”
**
Mart Landsberg kandis uurimistöö põhitulemused ette 29. mail 2025 Eesti Teaduste Akadeemias toimunud konverentsil: teaduspärastlõuna XXXII Energeetika aastaseminar 2025.
