Trialoog vestles Eesti Ehitusettevõtjate Liidu juhatuse esimehe, OÜ Astlanda Ehituse juhatuse esimehe Kaupo Kolsariga, et rääkida ehitussektori hetkeolukorrast, tehnoloogia arengust, tööjõupuuduse valukohtadest ning sellest, kuidas koostöö teadusasutuste ja targemate poliitikakujundajatega võiks sektori olukorda parandada ja tulevikuväljakutseteks valmis olla.
Kuidas iseloomustate Eesti ehitussektori hetkeseisu – mis on praegu selle suurimad tugevused ja nõrkused?
Eesti ehitussektori üheks suurimaks tugevuseks võib pidada piisavat konkurentsi, mis sunnib turuosalisi pidevalt pingutama ja oma teenuseid ning lahendusi paremaks arendama. Võrreldes muu Euroopaga on meie ehituskvaliteet suhteliselt heal tasemel, mis on samuti konkurentsist tulenev saavutus. Samas on sektoril mitmeid nõrkusi. Üks olulisemaid kitsaskohti on erialaspetsialistide puudus – tööjõuvajadus on iga-aastasest kutsekooli lõpetajate arvust poole suurem. Veelgi enam, omandatavad ametid ei vasta sageli turu tegelikele vajadustele, mistõttu tekib oskustöötajate nappus valdkondades, kus neid kõige rohkem vajatakse. Eesti väike ehitusturg on inertsivaba, mis tähendab, et mahumuutused peegelduvad kiiresti ehitushindades. Samuti võiks avaliku sektori tellija täita kontratsüklilise tegutseja olulist rolli: kui ehitusturu mahud langevad, peaks just avalik sektor tellimusi suurendama ning vastupidi – kiire kasvu faasis tempot maha võtma. Kahjuks koormab sektorit järjest suurenev bürokraatia, mis muudab protsessid keerukamaks ja aeganõudvamaks.
Kuidas on viimaste aastate majandusliku ja regulatiivse ebakindluse kontekstis muutunud ehitusettevõtjate tegevusvõimalused?
Ehitusettevõtjate tegevusvõimalused sõltuvad suuresti tellimustest. Kuna tellimusi on vähem, on konkurents tihedam. Ettevõtjad peavad olema „teravamad“, tegevused peavad olema paremini kavandatud, tarneahelad targasti läbi mõeldud, tegevus peab olema n-ö energiatõhus.
Millised arengusuunad või tehnoloogiad hakkavad Teie hinnangul lähiaastatel ehitussektorit kõige enam kujundama?
Minu hinnangul hakkavad lähiaastatel ehitussektorit kõige enam kujundama kolm peamist suunda: kindlasti rakendatakse eri tasanditel tehisintellekti, järjest enam hakatakse kasutama 3D-printimist ning olulist rolli mängib ka hoonete automatiseerimine ehk üldpilti mõjutavad nn tarkade majade lahendused.
Millist rolli näete ehituse tulevikus rohepöördel ja energiatõhususel – kas oleme valmis keskkondlike nõudmistega sammu pidama?
Me ei saa kindlasti konkureerida Kesk-Euroopaga, mille klimaatilised eeldused võimaldavad palju kergemini saavutada suuremat energiasäästu. Peame võtma asja mõistusega. Ei tohi unustada energiasõltumatust ning energiasõltuvusega kaasnevaid riske.
Kahjuks on meie rohepööre suuresti rohepesu. Rakendatavad muudatused pole pahatihti läbinud põhjalikku teadusanalüüsi või pole neid insenertehniliselt läbi arvutatud. Näiteks on võetud mingis seltskonnas vastu otsus, et puidust saab ehitada väikseima keskkonnajalajäljega. Kahjuks pole see pahatihti nii. Kõik sõltub kontekstist. Kui lisada tavalisele puitkonstruktsioonile tingimustest tulenevalt vajalikud heli-, tule-, niiskus-, vee- või muud isolatsioonid, on puitkonstruktsioonide keskkonnajalajälg oluliselt suurem kui mistahes kivi ja/või betoonkonstruktsioonil. Ja kui vaadata asja kogu ehitise elukaare lõikes, võib jalajälg olla isegi kordades suurem.
Energiatõhusa hoone ehitamiseks tuleb teha esmalt valmis ratsionaalsete lahendusega projekt ning ehitada seejärel mõistliku ajaga, kvaliteetselt. Just sel moel saaks astuda esimese suure sammu energiasäästu ning rohelisema keskkonna poole.
Kaupo Kolsar (Vasakult teine). Foto: OÜ Astlanda Ehitus
Kas Eesti ehitussektoris tegutsevad spetsialistid oskavad piisavalt hästi rakendada digitaalseid tööriistu ja andmepõhiseid lahendusi (nt BIM-i ehk ehitusinformatsiooni modelleerimist)?
Kahjuks ei oska. BIM kui selline ei piirdu kolmemõõtmelise hoonekarbi kujundamise ja selles erinevate elementide kajastamisega. Seni, kuni tehnikakoole lõpetavad noored insenerid, kes ei oska erinevaid digitaalseid tööriistu kas või lihtsal tasemel kasutada, pole mõtet loota ka kiiret kasutuselevõttu. Loomulikult on vaja kasutada kõiki tööriistu oskuste parendamiseks, aga ka eelteadmised peavad olema head. Töö kõrvalt nullist on vaevaline õppida.
Millistes valdkondades saaks te meelest kõige paremini insenere ja teadlasi kaasata?
Siin näen kõige suuremat potentsiaali pinnasemehaanikas, taaskasutuses ja keskonnasäästlikkuses-energiatõhususes.
Kui heaks hindate tänast ehitusettevõtete ja teadusasutuste vahelist koostööd?
Ma arvan, et sisulisem koostöö leiab aset teadusasutuste ja materjalitootjate vahel. Kui teadusasutused vajavad ehitusettevõtjate teadmisi, on uksed avatud. Kindlasti osalevad ehitusettevõtjad erinevate uurimustööde ja teadustegevuste rahastamisel.
Kui suur probleem on ehitussektoris tööjõupuudus ja milliseid sammudega tuleks tagada järelkasv?
Probleem on tööjõupuudus. Kindlasti ei tohiks muuta kutseõpet nelja-aastaseks. Seda peaks hoopis lühendama ja lihtsustama.
Mida ootavad ehitusettevõtted kutse- ja kõrghariduse pakkujatelt?
Ettevõtjatena ootame ehitusturule piisavas mahus vajalikke spetsialiste. Vajadused on meil hinnanguliselt teada. Vältimaks teatud kutsete „ületootmist“, oleks mõistlik luua koolidele n-ö riikliku tellimuse süsteem, ning rahastada just ennekõike riiklikult toetatud tegevussuundi.
Erinevalt kutseharidusreformi eestvedajatest arvavad väga paljud ettevõtlussektorite esindajad (sh ehitajad), et üleminek kolmeaastaselt õppekavalt nelja-aastasele pole õige tee. Kui kutse/ametioskused saab enamjaolt omandada kahe aastaga ning enamus neist, kas valivad kutsekooli, lähevad sinna just mingit ametit õppima, pole mõistlik neid tavagümnaasiumist kauemaks koolipinki suruda.
Kas ja kuidas saaks muuta ehitusala noorte jaoks atraktiivsemaks?
Peame tegema ausalt oma asja.
Milline on teie meelest Eesti Ehitusettevõtjate Liidu laiem roll – millised on Teie lähiaastate prioriteedid?
Loodame, et kutsehariduse reformi ei viida plaanitud kujul ellu. Loodame, et töösoleva planeerimisseaduse muutmisel arvestatakse meie ettepanekutega, sest meil on otsene ülevaade tegelikest vajadustest. Loodame, et Eesti Ehitusettevõtjate Liitu hakatakse ka noorte seas paremini tähele panema.
Milline võiks olla Eesti ehitussektor kümne aasta pärast?
Ma sooviksin, et Eesti majandust reguleeritaks targalt, et seadusandlus toetaks/lihtsustaks ettevõtlust ning et keskkond oleks stabiilne. Sedasi võiks hakata liikuma ideaalse ehitussektori poole.
Mida sooviksite rõhutada sektori edendamise edendamiseks poliitikakujundajatele?
Kõiksugu määrused, seadused ja regulatsioonid valmivad kuskil riigimasina kabinettides. Kaassõnades on tavaliselt mainitud, et „tehtud koostöös erialaliitudega“ ja/või „kaasates erialaliite“. Kahjuks on enamjaolt tegu ilustava väitega, sest mina ei mäleta ühtegi n-ö kaasamist, milles oleks võetud arvesse erialaliitude arvamusi või vähemalt nendest tulenevalt midagi oluliselt kohendatud. Sooviksin seega tegelikku koostööd, mis arvestakse ettevõtjate häält.
