Trialoogi toimetaja
Kui droonidest rääkida, kipub fookus minema tehnoloogiale – autonoomsusele, tehisintellektile ja parvedele. Eesti militaarettevõtte KrattWorks tegevjuht ja TalTechi vilistlane Tõnis Voitka suunab aga tõsise pilgu tootmisse ja ärimudelisse. Tema hinnangul ei otsusta droonisõja kulgu mitte ainult süsteemide nutikus, vaid ka droonide tootmise kiirus ja maht ning droone tootva ettevõtte jätkusuutlikkus.
„Kaitsesektori keskmine müügitsükkel kestab kaks aastat. Ei maksa hellitada lootusi, et asjad kiiremini kulgeksid.“
See lause võtab kokku Voitka vaate kaitsetööstusele: võiduni ei vii mitte kiire rikastumise loogika, vaid kannatlikkus ja võime ehitada üles kestlikku struktuuri.
Krattworks alustas 2018. aastal tootearendusettevõttena. Alguses pakuti muuhulgas metsatulekahjusid tuvastavat droonipraktikat: kaamera- ja tarkvarasüsteemi, mis aitas kaardistada tulejoont. Lahendus jõudis isegi California päästjate demoetapini, kuigi tellimus jäi rahapuuduse tõttu katki.
Aastate jooksul liikus ettevõtte fookus selgemalt militaarvaldkonda. Täna arendab Krattworks vaatlus-, sihtmärgi- ja ründedroone ning pakub oma teenuseid nii Eestis kui ka rahvusvahelisel turul. Meeskonnas töötab umbes 70 inimest, kellest enamik on tarkvara-, mehaanika- või elektroonikainsenerid ning tootmisega seotud spetsialistid.
Drooniturg kui krüptobuum
Voitka sõnul meenutab tänane drooniturg krüptobuumi. „Praegu on õhus umbes sama tunne nagu siis, kui iga taksojuht võis jagada sulle krüptoinvesteerimise asjus nõu – ainult et nüüd räägitakse droonidest.“
Tema hinnangul alahindavad paljud uued tulijad kaitseturu eripära. Toote valmistamisega ei kaasne automaatset müüki. Peale selle mõjutab sektorit korraga kaks eri loogikaga klienti: hankija ja lõppkasutaja. Üks vaatab ettevõtte usaldusväärsust ja jätkusuutlikkust, teine aga süsteemide töövõimet.
Krattworksi ärimudel ei tähenda ainult, et kasvatatakse ettevõttele kuuluva tehase võimsust. Voitka kirjeldas autotööstusest ja koduelektroonikast tuttavat lähenemist: arendus ja disain tehakse ise, tootmine hajutatakse aga partnerite kaudu eri riikidesse.
Ettevõttel on olemas oma orgaaniline tootmine – selleks et protsessid paika panna ja kvaliteeti kontrollida. Kuid suurema mahu puhul ei hakata ise kõike nullist üles ehitama. Loogika on lihtne: kui müügitsükkel on pikk ja tellimused tulevad lainetena, pole mõistlik hoida suurt tootmisvõimekust pidevalt „tühikäigul“.
Koostöö Euroopa tootmispartneritega võimaldab vajadusel kiiresti skaleerida, ilma et peaks igas riigis eraldi tehase püsti panema.
„Praegu on õhus umbes sama tunne nagu siis, kui iga taksojuht võis jagada sulle krüptoinvesteerimise asjus nõu – ainult et nüüd räägitakse droonidest.“
Tõnis Voitka sõnul alahindavad paljud uued tulijad kaitseturu eripära. Toote valmistamisega ei kaasne automaatset müüki. Peale selle mõjutab sektorit korraga kaks eri loogikaga klienti: hankija ja lõppkasutaja. Üks vaatab ettevõtte usaldusväärsust ja jätkusuutlikkust, teine aga süsteemide töövõimet. Foto: Erakogu
Ukraina kui lakmuspaber
Venemaa agressioon Ukrainas on mõjunud droonitootjatele justkui lakmuspaber, ent Voitka ei taha sealset kogemust romantiseerida. „Piltlikult öeldes oleme leidnud 101 viisi, kuidas meie toode Ukrainas ei tööta. Eks alati võib loota, et just järgmine versioon hakkab sealsetes oludes hästi toimima.“
Tema sõnul on lääne ja Ukraina lähenemistes selge erinevus. „Ukrainas pannakse asi vajadusel kokku kasvõi teibi ja naeltega – peaasi, et see töötab. Läänes pannakse rõhku ka muudele parameetritele.“
KrattWorks soovib leida üles lähenemiste-vahelise tasakaalu: toode peab olema piisavalt viimistletud, et vastata läänelikele ootustele, ent ühtlasi ka piisavalt robustne, et töötada karmides tingimustes.
Ukraina kogemusest toob Voitka välja ka strateegilise õppetunni: „Võidab see, kes suudab toota mahtu.“
See ei tähenda ainult suuri tehaseid, vaid ka kiiret kohanemisvõimet, mis võimaldaks toota suurel hulgal tarkvaraliselt uuendatavaid platvorme. Eesmärk on arendada droone, mis ei jääks ühe aastaga ajale jalgu, vaid mida saaks tarkvarauuenduste abil alatasa uuele tasemele tõsta.
Petserit droon ei vabasta
Droonide autonoomsuse osas on Voitka realist. Ta möönis, et tehnoloogia suudab juba täna palju – droon võib lennata ka keerulistes oludes, täita etteantud ülesandeid ja kasutada nutikaid abisüsteeme. Kuid otsus, kelle suunas ja millal tegutseda, jääb tema hinnangul inimesele. „Ma toon alati näiteks miinipilduja või suurtüki. Relvad ei tapa inimesi – mürsu lükkavad torru ja päästikule vajutavad ikkagi inimesed. Sama lugu on droonidega.“
KrattWorks tegeleb ka drooniparvedega, mille kasutamine eeldab samuti inimeste osalust. Voitka sõnul on parvedel peamiselt praktiline eelis: kui pädevaid operaatoreid on parasjagu vähe ning droonidel tuleb tegutseda korraga mitmes kohas, aitab parvelahendus mõju koondada ja tegevust skaleerida.
Ent territooriumi „hoidmist“ ei anna tema hinnangul tehnoloogiale delegeerida – vähemalt mitte sellisel moel, nagu kujutatakse mõnikord futuristlikes stsenaariumides. „Ükski robot ei hoia ega vabasta maa-ala. Meil võib olla kümneid tuhandeid roboteid, ent Petserit droon ei vabasta.“
Peale selle rõhutas Voitka tehnoloogia haprust. „Sa võid juhtida drooni mingile alale ja öelda, et nüüd ta kontrollib seda. Tegelikkuses aga võib mingi jahimees selle iga kell püssiga alla lasta.“
Voitka ei usu, et lähitulevikus saavad teoks ulmelised stsenaariumid, mille käigus hakkaks lahinguväli justkui iseseisvalt toimima ja tehnoloogia „ise“ otsuseid vastu võtma. Põhjus ei peitu tema hinnangul mitte ainult tarkvaras või sensorites, vaid milleski palju maisemas: energias, taristus ja töökindluses. „Me oleme täna omadega ikka veel auruveduri ajastus.“
Sellega peab ta silmas, et moodsadki süsteemid sõltuvad lõpuks füüsilistest eeldustest – elektrist, sidevõrkudest, tootmisest ja logistikast. Kui taristu on häiritud, elekter kaob või andmeside katkeb, ei päästa ka kõige targem algoritm.
„Sa võid juhtida drooni mingile alale ja öelda, et nüüd ta kontrollib seda. Tegelikkuses aga võib mingi jahimees selle iga kell püssiga alla lasta.“
Droonide autonoomsuse osas on Voitka realist. Ta möönis, et tehnoloogia suudab juba täna palju – droon võib lennata ka keerulistes oludes, täita etteantud ülesandeid ja kasutada nutikaid abisüsteeme. Kuid otsus, kelle suunas ja millal tegutseda, jääb tema hinnangul inimesele. Fotol Krattworksi Ghost Dragon – taktikaline luure- ja seiredroon, mis on varustatud soojus- ja tavakaameraga ning segamiskindla raadiosidega. Foto: Krattworks
Järelkasv ei sünni vaakumis
Voitka ei näe, et Eesti droonindusel oleks praegu olemas oma selge rahvusvaheline nišš. Küll aga peab ta meie tugevuseks väikeriigi paindlikkust – riigi ja ettevõtete koostöö võib siin liikuda kiiremini kui suurtes süsteemides. Nõrk koht on tema hinnangul järelkasv – ülikoolide protseduurid on aeglased ja õppesisu kipub tööstusest maha jääma, mistõttu tuleb suurt osa lõpetajaid hiljem ise edasi õpetada.
„Igal aastal tuleb ülikoolist välja palju värskeid insenere, ent otsekohe ettevõttesse panustada oskavad vähesed. Ülejäänuid tuleb pika perioodi vältel oma jõul välja õpetada.“ Kiiresti kasvavas sektoris on selline olukord tema hinnangul juba omaette risk.
Ta pakkus TalTechi kontekstis välja provokatiivse mõtte: nii mõnigi õppejõud võiks minna Krattworksi pooleks aastaks päriselt tööle. „Nii ei leiaks järgmise semestri ülikooliõpe aset vaakumis, vaid toetuks otseselt tööstuse vajadustele.“
Voitka mõtetest joonistub välja, et kaitsetehnoloogia edulugudes pole sprindist kasu. Tegu on pikka müügitsüklit eeldava maratoniga, mille jooksul võib esmane elevus küll uksi avada, kuid püsima jäävad need, kes suudavad ehitada üles kestva tehnoloogia ja tootmise ning vastupidavate inimestega struktuuri.
„Igal aastal tuleb ülikoolist välja palju värskeid insenere, ent otsekohe ettevõttesse panustada oskavad vähesed. Ülejäänuid tuleb pika perioodi vältel oma jõul välja õpetada.“
