Caspar van den Berg: ülikoolide kohast ühiskonnas ja poliitikas

Caspar van den Berg: ülikoolide kohast ühiskonnas ja poliitikas. 11.12.2024. Sel sügisel nimetati Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks Groningeni Ülikooli professor Caspar van den Berg, kelle side Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudiga on avaliku halduse külalisprofessori rollis püsinud üle kümne aasta. Lisaks erinevatele akadeemilistele positsioonidele on professor van der Berg olnud nii Hollandi ülikoolide liidu president kui ka Hollandi parlamendi ülemkoja liige. See teeb temast ühe juhtiva avaliku halduse teadlase Euroopas. Avaldame alljärgnevalt professor van den Bergi promoveerimiskõne lühendatud kujul. Ülikoolid seisavad silmitsi kriitilise vajadusega uuendada oma kokkulepet ühiskonnaga, et säilitada teaduslik juhtpositsioon ja ühiskondlik legitiimsus. Sellest sõltub meie võime tegeleda oluliste globaalsete probleemidega nagu kliimamuutused, teabe üleküllus ja geopoliitilised nihked. Ülikoolid ja ühiskondlikud väljakutsed Ühiskonnad seisavad silmitsi suure ebakindlusega. Kliimamuutused, sotsiaalmeedia kaudu leviva teabe ülekülluse tagajärjed, maailma muutuv võimudünaamika, sõda meie kontinendil – need on vaid mõned ühiskonna ees seisvatest suurtest väljakutsetest. Ülikoolides sündiv innovatsioon ja teadusuuringud mängivad olulist rolli nende väljakutsetega toimetulekus. Kuid üha enam ohustab akadeemilisi põhiväärtusi ja eelkõige akadeemilist vabadust kas valitsuste otsene sekkumine, nagu toimub Ungaris, või kaudne mõjutamine, nagu kogesime nn “lämmastikujuhtumi” puhul Hollandis, mil avalikkuse suhtumine teadlastasse muutus üha vaenulikumaks. Ülikool peab saama hakkama üha paradoksaalsemaks muutuvate nõudmistega nagu on näha Lähis-Ida teemaliste protestide puhul. Protestid võivad personali ja üliõpilasi hirmutada, kuid nende keelamine õõnestab põhiväärtusi: akadeemilist vabadust, vaba mõttevahetust, sõnavabadust. Üha enam ohustab akadeemilisi põhiväärtusi ja eelkõige akadeemilist vabadust kas valitsuste otsene sekkumine või kaudne mõjutamine. Vastupanu autoritaarsuse pealetungile Autoritaarsuse ülemaailmsel tõusul on aju-uuringute järgi selge alge. Karmi käe ihalus tuleneb meie aju vajadusest vähendada ebakindlust, mida eelpoolnimetatud põhjustel on maailmas külluses. Soov kindluse järele aga esitab väljakutse akadeemilisele kahtlemise eetosele. Akadeemia on suur ebakindluse kaupmees. Teaduslik meetod, meie arsenali üks võimsamaid loodusmaailma mõistmise vahendeid, on oma olemuselt sügavalt paradoksaalne. Esitame küsimusi ja jäämegi küsimusi esitama, leidmata kunagi õiget vastust, ning isegi kui me selle leiame, jätame alati ruumi kahtlustele ja tulevastele ümberlükkamistele. Selgeid vastuseid ihaldaval ajastul on see ülimalt ebarahuldav ning ülikoolid seisavad sageli silmitsi nõudmistega võtta poliitilisi seisukohti. Ülikoolide positsiooni poliitika ja riigi suhtes on hästi kokku võtnud Kalveni aruanne, 1967. aastal valminud Chicago Ülikooli dokument, mis kirjutati ajal, mil peaaegu kõigis Ameerika ülikoolilinnakutes leidsid aset üliõpilaste protestid Vietnami sõja vastu. Selles rõhutatakse põhimõtet, et ülikoolid peaksid andma inimestele võimaluse sõna võtta ja kaasa rääkida, ent jääma samas institutsionaalselt neutraalseks. See laialt aktsepteeritud seisukoht on sattunud nüüd surve alla. Ühiskonna soov kaasata teadust otsuste tegemisse ja tekitada erinevate huvigruppide osalust avaldab teadusele poliitilist survet. Teiselt poolt kuritarvitatakse teaduse või teadlaste heakskiitu sageli kui kvaliteedimärki ja kriitika vaigistamise vahendit. Teadust saab üllataval määral politiseerida, kuid kui teadust kasutatakse poliitilise relvana, annab see veenva põhjuse eraldada akadeemiline roll teadlase isiklikest vaadetest. Ülikoolid peaksid andma inimestele võimaluse sõna võtta ja kaasa rääkida, ent jääma samas institutsionaalselt neutraalseks. See laialt aktsepteeritud seisukoht on sattunud nüüd surve alla. “Võimaldava riigi” väljakutse ülikoolile Niisiis, Euroopa ja kogu maailma ülikoolid püüavad vältida riiklikku sekkumist. Tänapäevast riiki on nimetatud “võimaldavaks riigiks”, mis pakub täiesti vaba turu ja klassikalise heaoluühiskonna vahelist kuldset keskteed. Kaasaegsel riigil on väiksem valitsussektor kui aktiivsel ja tootval heaoluriigil, kuid see on mõnevõrra suurem minimaalsest ehk „öövalveriigist“. Kuid praegu näib, et ülikoolid saavad mõlemast maailmast kaasa halvima. Valitsused sekkuvad üha enam ülikoolide finantsjuhtimisse, nad muudavad rahastamise ajutiseks ja tingimuslikuks, suurendavad bürokraatiat ja piiravad paindlikkust. Kuid samal ajal mõjutavad poliitilised küsimused ülikooli sisemist korraldust ning selle tagajärjel tekib rohkem reegleid ja regulatsioone. Varasemalt aitas rahvusvahelistumine tulla toime kahaneva demograafia ja vähenevate finantsidega. See võimaldas meelitada ligi talente, tõsta hariduse kvaliteeti, edendada teadmistepõhist majandust ja innovatsiooni. Kuid välistudengite sissevoolust on nüüdseks saanud immigratsiooniprobleem ning piirangud ei võimalda enam kompenseerida välisüliõpilastega puudujääke. Me juba näeme, mida see on kaasa toonud Ühendkuningriigis. Asutused reorganiseerivad, konsolideeruvad, ühinevad ja mõned lõpetavad tegevuse. Holland peab pingutama, et säilitada positsioon teadusmaailma juhtivate riikide hulgas – hoolimata globaalset koostööd vähendavast poliitilisest survest, kahanevast siseturust ning tingimustest, mis ei soodusta akadeemilisust ja intellektuaalsust. On põhjust küsida, kas kõik need ülalkirjeldatud vaevused kujutavad mingit lühiajalist ebamugavustunnet, mille peame lihtsal ära kannatama? Või nõuavad need, et ülikool kaaluks uuesti läbi oma põhimõtted – sealhulgas seonduvad riskid – ja valiks uue suuna? Valitsused sekkuvad üha enam ülikoolide finantsjuhtimisse, nad muudavad rahastamise ajutiseks ja tingimuslikuks, suurendavad bürokraatiat ja piiravad paindlikkust. Ülikoolid: targad nõunikud või kui õukonnanarrid? Ajalooliselt on riigipeal olnud kaks olulist nõuandjat: Tark ja Õukonnanarr. Tundub iseenesestmõistetav, et akadeemiliste ringkondade roll on olla Tark. Uuringute kohaselt usub üle 65% inimestest, et teadusuuringute tulemused peaksid andma ühiskonnale otsest kasu. Avalik-õiguslikud ülikoolid maksab kinni maksumaksja ja väidetavalt peaksid need teadusasutused seega töötama maksumaksja kasuks. Ühiskonnast saab klient ja klient on kuningas. Samas kaasneb sellega risk kaotada vabadus. Tark mees kaalub hoolikalt oma sõnu, et mitte Majesteeti kurvastada. Teine võimalus on olla Narr, sageli ainuke inimene, kes võis kuningat solvata, vabalt, tagajärgi kartmata oma arvamust avaldada ning panna seeläbi kuningat ümber mõtlema. Mõnes mõttes on see palju lähemal sellele, kuidas näevad ennast akadeemikud. Ülikool on olemasolevaid seisukohti vaidlustav institutsioon, milles praktiseeritakse absoluutset mõttevabadust. Ühiskond vajab selliseid kohti – mitte kui akadeemilise eliidi mänguväljakut, vaid kui keskkonda, mis mängib laiema ühiskondliku mõtte uuendamisel olulist rolli ning mis pakub raskete probleemide käsitlemiseks vasturohtu lihtsate lahenduste janule. Ülikool on olemasolevaid seisukohti vaidlustav institutsioon, milles praktiseeritakse absoluutset mõttevabadust. Ühiskond vajab selliseid kohti – mitte kui akadeemilise eliidi mänguväljakut, vaid kui keskkonda, mis mängib laiema ühiskondliku mõtte uuendamisel olulist rolli ning mis pakub raskete probleemide käsitlemiseks vasturohtu lihtsate lahenduste janule. Uus ühiskondlik kokkulepe Ülikoolide praeguseks ülesandeks ongi tasakaalustada oma kahetine sotsiaalne roll ning uuendada oma ühiskondlikku lepingut. Seda ei saa teha, kui ei rõhutata oma pühendumust akadeemilisele vabadusele ja innovatsioonile. Uus leping sünnib avatud arutelus, mil moel saavad ülikoolid panustada ühiskondlike probleemide lahendamisse ja majanduse heasse käekäiku, ilma et see kahjustaks institutsioonide enda sõltumatust. Akadeemiliste ringkondade tuhandeid aastaid kestnud võime kriisidele vastu panna näitab ülikooli kui institutsiooni kohanemis- ja arenemisvõimet. Oma väärtusi taaskinnitades saavad ülikoolid jätkuvalt aidata kaasa tsivilisatsiooni edusammudele. Prof. Dr. Dr.h.c.des. Caspar van den Berg’i provomeerimiskõne täispikkuses tekst ilmub ajakirjas Halduskultuur järgmises numbris (Issue 23(1-2).