Maikuus esitlevad Tehnikaülikooli teadlased esimest potentsiaalset stsenaariumit, mille järgi jõuda 2035. aastaks kliimaneutraalse ülikoolini. „Oleme seni teinud terve hulga samme, mis aitavad meil keskkonnasäästlikumalt tegutseda, kuid nüüd asetuvad need konkreetsesse süsteemi ja muidugi tuleb tervikplaani juurde hulk läbimõeldud valikutega samme,“ sõnab TalTechi strateegiabüroo juht Kaja Kuivjõgi.
Mari Öö Sarv
Pawel Sobocinski on Poola juurtega, Austraalia haridusega ja Euroopa teadlaskarjääriga tarkvaraprofessor, kes on südameasjaks võtnud tarkvara ja tehisintellekti töökindluse ja usaldusväärsuse ning uue põlvkonna tarkvarateadlaste koolitamise. Samal ajal, kui temast on saanud Eesti patrioot, on ta on kutsutud kõneleja paljudel konverentsidel üle ilma, sest tal on üsna erilised mõtted: läheneda tarkvara programmeerimisele teistmoodi matemaatikaga ning tehisintellektile koos filosoofide ja eetikateadlastega.
Palgatöö kõrvalt investorina rahaliselt sõltumatuks saanud ja seda tarkust lahkelt teistelegi õpetav Kristjan Liivamägi leiab, et riik peaks rohkem maksustama luksuslikku ja tervistkahjustavat tarbimist, saastamist ning jõukust, mitte keskmise palga saajaid; nutikam oleks ka teha riigi rahast pikaajalisi investeeringuid.
Fundamentaal- ja rakendusteaduse piiril mängiva professor Petri-Jaan Lahtvee laboris uuritakse mikroorganismide metabolismi ja programmeeritakse mikroobe talitama nii nagu inimestel parasjagu tarvis. Kuna praegu on inimestel tarvis lahendada suuri jäätmeprobleeme ja toota toitu ilma keskkonda koormamata, siis teeb Lahtvee ja tema kolleegide arendatud pärm just seda: toodab saepurust saadud puidusuhkrust toiduks kõlbulikke rasvu. Intervjuus räägib Lahtvee, et pikem plaan on toiduks väärindada “see-kelle-nime-me-ei-nimeta” ehk globaalne probleemiallikas süsihappegaas ise.