Argo magistritöö on seotud finantskirjaoskuse mõõtmisega. Vestlesime temaga magistritöö esitamisele järgnenud päeval, kui sai kergendatult ohata: nüüd on tehtud!
Argo, oled pianist ja andmeanalüütik. Mis on kõige ootamatum asi, mida selle peale on öeldud?
Töövestlustel küsitakse: „Aga kust me teame, et sa klaverimängimise juurde tagasi ei lähe?“
Kuidas on kokku saanud kaunid kunstid ja majandusanalüüs?
See kõik algas sujuvalt: olin pianist ja korraldasin klaverifestivali. Teerada läks ürituskorraldusest Kultuurkapitali rahade taotlemiseni ja siis tahtsin saada rohkem teada riigieelarvest: miks siis ikkagi on kultuur vaeslapse osas?
Teiseks sain täisealiseks ja hakkasin investeerima. Juba tol ajal oli omajagu rahatarkasid suunamudijaid ja see pani mõtlema, miks pole mulle kunagi räägitud, et raha kasvab.
Kolmandaks on mind alati huvitanud tarbijakäitumine ja psühholoogia laiemalt – miks me mingeid valikuid teeme? Olen pärit väikesest külast ja käinud mõisakoolis, õppinud Erasmuse toel Prantsusmaal ja reisinud pianistina Venemaal, õppinud Tartus ja Tallinnas. Kuna olen näinud väga erinevaid keskkondi ja alustanud investeerimisega, köitis mind küsimus, miks on inimestel mingid hoiakud.
Lugesin, et Sinu klaveriduo sai alguse ABBA loost „Money, Money, Money“. Kas nii väikesed juhused mängivadki elus põhirolli?
Tegelikult lugesin juba muusikakeskkooli ajal majandus- ja investeerimisalaseid raamatuid. Olen nagu must lammas, kes mõtleb muusika kõrval rahast – hiljem on ka öeldud, et ma läksin õppima „äritegemist“. Mulle meeldib siiski öelda, et ma olen akadeemilises asutuses ja õpin sotsiaalteadusi. Minu magistritaseme õppekava on kvantitatiivses mõttes Eesti ainus majanduskava, mis sisaldab andmeanalüütilist ja modelleerimisega seotud tahku.
Argo Jentson. Foto: Karl-Kristjan Nigesen
Räägime andmetest. Kui andmed on täielikud, hästi valitud ja õiged, on tegu uue kullaga.
Jaa, andmekvaliteet on a ja o. Ilma selleta on tegemist müraga.
Mudeleid ehitades on vaja arvestada, mida ja kuidas mõõdetakse, kas andmed on objektiivsed faktid või inimese enda raporteeritud arvamused. Need on väga erinevad asjad, ehkki subjektiivne hinnang on finantskirjaoskuse juures samuti oluline või olulisemgi kui objektiivselt tugevad teadmised. Suhtumine mõjutab väga palju.
Kuidas sa analüütikuna tead, et sul on täielikud, hästi valitud ja õiged andmed? Iga asja saab vaagida ju erinevate andmete põhjal – karp võib olla sinine ja tühi; mets võib olla väärt rahaallikas ja väärt elupaik, ning vastus sõltub sellest, mida me küsime.
Jah, sul on sama asja kohta väga erinevad andmed, mida saab mudelites kategoriseerida; gruppideks ja klastriteks ja alamvalimiteks jagada.
Aga andmete tehnilise optimeerimise kõrval eksisteerib ka ideoloogiline valik ja me peame need kaks selgelt eristama. Näiteks: kas me tegelikult soovime rahastada kultuuri, ehkki see ei teeni majanduslikku kasumit? Kas me tegelikult soovime, et meil säiliks rohelus ja mets? Just see on minu õppekavas kõige huvitavam: ma ei õpi ainult andmeteadust, ma õpin kvantitatiivses mõttes majandusanalüüsi ja selle mudelid on alati küsitavad, vaieldavad, sõltuvad uurijast ja uurimisküsimusest.
Igal mudelil on puudused ja tugevused. Öeldakse, et kõik mudelid on valed, aga mõned neist on kasulikud. Mulle meeldib see majandusteadlaste nali, et USA president Harry Truman olevat küsinud endale ühe käega majandusnõunikku, sest muidu öeldi kogu aeg „on the one hand and on the other hand“ ja sellistest vastustest pole abi.
Mul on väga huvitav jälgida, kuidas me ühiskonnas tänaste muredega hakkama saame. Väärtusküsimustele ei suuda mudel kunagi anda absoluutset vastust. Mudelid aitavad meil teha tõhusat ja informeeritud otsust, aga alati mängivad nendega kaasa erinevad ideoloogiad ja paradoksid.
“USA president Harry Truman olevat küsinud endale ühe käega majandusnõunikku, sest muidu öeldi kogu aeg „on the one hand and on the other hand“ ja sellistest vastustest pole abi.”
Tänapäeval teeb tehisaru palju järeldusi ja isegi tähtsaid otsuseid meile kättesaadavate andmete pealt. Samas pole paljusid asju isegi uuritud.
Algoritmid ja tehisintellekt põhinevad andmetel, kuid andmetega võib lõputult töötada, neid puhastada ja korrastada. Väidetavalt ei osanud varasemad tehisarumudelid visualiseerida vasakukäelist inimest, kuna tehisaru treenimismaterjalis polnud neid piisavalt. Millest ta järeldab, et tõenäoliselt teevad inimesed asju parema käega.
Tuleb olla väga ettevaatlik, mida mudel ütleb ja milleks ta on treenitud. Seetõttu on sotsiaalteadustes tohutult huvitav, mida sisendiga teha ja millal uuringutulemustega, eriti just vastuoluliste tulemustega arvestada. Vastuolulised ongi nad seetõttu, et probleemile on võimalik erinevalt läheneda.
Argo Jentson. Foto: Karl-Kristjan Nigesen
Oled Valgamaa poiss. Kuidas sa Palupera põhikoolist TalTechi jõudsid?
Kasvasin üles Pukas ja käisin Paluperas mõisakoolis. See oli tohutult idülliline, kooli kõndides kujutlesin, kuidas parun ja paruness seal kunagi jalutasid. Õppisin seal ka klaverit, paistsin silma, hakkasin konkurssidel käima, võitma. Sealses mõisakoolis toetati mind väga palju.
Nii ma jõudsingi Kivimäel asuvasse muusikakeskkooli, otse Eesti muusikaloo ajaloolisse pärandisse. Räägiksin siin ka oma klaveriduo partnerist Arkost: oleme mõlemad lõunaregiooni inimesed ja sarnast teed käinud, ning läksime Tallinna Muusikakeskkooli oluliste pianistide juurde pühendanult õppima. Elasime hiljem ka ühes ühikatoas ja meist sai klaveriduo. Oleme tänaseni head sõbrad, kuid elame täiesti teist elu – mina läksin õppima majandust, tema on nüüd piloot.
Pärast muusikakeskkooli otsustasin teha kannapöörde ja läksin Tartusse majandusteadust õppima, et mõista, miks me hindame ühiskonnas mingeid asju. Käisin Erasmuse toel ka Prantsusmaal Toulouse Business Schoolis. See on eraärikool, palju praktilisem ja mitte nii akadeemiline.
Nägin täiesti teistsugust ühiskonda, kus üks pool vihkab teist, nad tõesti panevad tänaval autosid põlema ja protestivad palju. Juba noorte hulgas oli ühiskond palju lõhestunum ja hierarhilisem. Eestis on igaühel võimalik saada peaministriks, kui tal on vastav soov ja ambitsioon. Prantsusmaal sõltub väga palju sinu koolist ja perekondlikust kuuluvusest ning läbilöömiseks pead käima väga paljudes koolides. Selles mõttes oli väga värskendav Eestisse naasta.
Siis tulingi TalTechi, et õppida, kuidas võtta vastu informeeritud otsuseid. Andmed on tõesti kuld, kui sa oskad neid kasutada.
Näiteks meeldib Kristjan Liivamäele rääkida, et turg on tsükliline ja kui turg buumib, siis kõik ostavad, ja kui on paanika, siis kõik müüvad. Olukord on aga teine, kui sa tead süsteemi, kui sa tead, et need tsüklid käivad pidevalt ja turul valitsevad praegu lihtsalt emotsioonid. Siis on sul võimalik osta odavalt ja pikalt hoida.
Kui sa ennast distsiplineerid ja paned pikas perspektiivis osa raha kõrvale, siis hakkab raha ajas kasvama. Isegi kui näeme praegu USA turul keerulisi sündmusi, siis teame, et need tsüklid on kordunud umbes 150 aastat ja maailmasõjadki üle elanud. Keegi tahab alati oma raha kusagile panna ja selle pealt intressi teenida. „Interest“ tähendab ju ka „huvi“. Need turuprintsiibid kehtivad ka pärast meie aega, need on natuke nagu loodusseadused.
“Keegi tahab alati oma raha kusagile panna ja selle pealt intressi teenida. „Interest“ tähendab ju ka „huvi“. Need turuprintsiibid kehtivad ka pärast meie aega, need on natuke nagu loodusseadused.”
Loodusseadused?
Näiteks muusikas ja kirjanduses vahelduvad traagilised momendid samamoodi rõõmsamate hetkedega: muusikas on teose, teema või vormi tsüklid, majanduses turutsüklid. Mõlemas on selgelt head ajad ja halvad ajad. … ja need ajad, kus me oleme praegu …
Inimene on aga olnud aastatuhandeid samasugune, meie ümber vahetub lihtsalt tehnika, mõtted, ideoloogiad ja see, kuidas tõlgendame maailma, teadust või tõde. Me mõtleme uutmoodi, aga primitiivsel tasemel pole me tunded muutunud, ning need tunded on ammu juba muusikasse ja kirjandusse kirja pandud. Majanduses, isegi kui seda väga palju ei uuritud, kehtisid ka varem loodusseadustega sama kindlad tsüklid.
Aga looduses ei ole ju majandust – kokkuleppeid, turureegleid, maksevahendeid. Need on inimese välja mõeldud.
Ka looduses on nii, et kui ühte liiki saab liiga palju, siis teised vähenevad, ja kui mingil liigil saab toit otsa, siis nad surevad välja. Looduses valitseb puhas turuvabadus. Ja turuvabaduses kehtivad reeglid, et kui on halb viljasaak, siis inimesed hangivad selle ükskõik mis hinna eest, et mitte ära surra.
Majandusteadust defineeritakse samuti piiratud ressursside kasutamise teadusena. Ressursse kasutame ühiskonnana üheskoos ja see on ülimalt relevantne, et oskaksime selle sõbralikult ära jaotada, nii et seda oleks võimalik jätkusuutlikult kasutada. Sellest, kas miski meile meeldib või mitte, kas me lepime kokku või võtame ise, algressurss ei muutu.
“Ka looduses on nii, et kui ühte liiki saab liiga palju, siis teised vähenevad, ja kui mingil liigil saab toit otsa, siis nad surevad välja. Looduses valitseb puhas turuvabadus.”
Argo Jentson. Foto: Karl-Kristjan Nigesen
Kust leiad pelgupaiga, kui tööd ja muresid saab liiga palju?
Ikka muusikast. Ma kuulan oma päeva jooksul väga palju muusikat: klaverikontserte, Prantsuse ja Itaalia 1960. aastate poppi, vanamuusikat ja omakorda sellele kontrastiks klubimuusikat.
Ma laen end muusikaga, ma lõõgastun muusikaga, see aitab mul end välja elada ning keerulistest ja stressirikastest perioodidest läbi kanda. Muusika mõistab mind palju paremini kui ükskõik milline teine inimene, sest muusikasse on kirjutatud ilma sõnadeta väga erinevaid tundeid. Aga ma naudin ka sisulisi vestlusi inimestega ja muutun kärsituks, kui pean liiga kaua passima.
Su lõputöö räägib finantskirjaoskusest. Kuidas selle teemani jõudsid?
Sattusin Käärikule Metsaülikooli, kus kuulasin rahatarkuse paneeli. Oleme Eestis rahateadmiste poolest maailmas 3.–4. kohal, aga käitumise poolest mitte. Rahandusministeeriumi huvitab, miks see nii on. Kui investeerime kooliharidusse ja rahatarkuse programmidesse, siis kuidas teha seda nii, et Eesti inimesed päriselt ka ei satuks makseraskustesse?
Mõtlesin samal ajal just magistritöö teemale ja siis mainiti, et ministeerium asub seda teemat koostöös TalTechiga uurima. Ka minu bakalaureusetöö oli käitumispsühholoogia teemal.
Mida sa siis uurisid ja mida teada said?
Eesmärk oligi mõista, et kui eestlased on teadmistega maailma tipus, siis mis on valesti, et see käitumisse ei jõua? Kas tegemist on eestlaste või hoopis uuringu eripäraga? Mis seda eripära põhjustab või mida me peaksime teistmoodi mõõtma? Või on uuring usaldusväärne ja saame tõesti selle põhjal järeldusi teha? Uurisingi seda, kas ja kus on OECD finantskirjaoskuse uuringus või selle tulemustes lünk. Teisisõnu kontrollisin seda, kui hästi mõõtmisvahend mõõdab.
Üks osa mu tööst keskendus objektiivsete teadmiste komponendile. Mis iganes põhjustel, aga selgus, et praeguste teadmiste skaalal katab isegi uuringu kõige raskem küsimus ainult keskmise eestlase võimekust. Eestlastele on need küsimused liiga lihtsad ja kui me soovime eristada kõrgema finantsteadmiste tasemega elanikke, siis olemasoleva skaala abil neid kätte ei saa.
Lisaks mõjude hindamisele on teadlased ka finantskirjaoskuse definitsioonides väga erinevatel seisukohtadel. Kirjandus näitab, et teadmised, suhtumine ja käitumine on omavahel seotud ning moodustavad üheskoos finantskirjaoskuse. Eesti andmetes siiski ei moodustu neist ühtset ja tugevat finantskirjaoskuse faktorit, pigem on komponentide sisu liiga erinev. Paremini eristub just finantskäitumine, mille mõõtmine ja parandamine ongi peamine eesmärk.
Selgus ka, et Eesti inimesed ei keskendu eriti pikaajalistele rahalistele eesmärkidele, s.t nad ei jälgi näiteks lühiajalist tarbimist ja seeläbi nad ka ei kogu ega investeeri. Kuid OECD/INFE hoiakute mõõtmiseks kasutati just seda faktorit. Meil on olulisel kohal hoopis moraaliga seotud kohusetunde faktor. Ehk siis Eesti inimesed ei tegele sellega, et nende tagala oleks kümne või kahekümne aasta pärast kindlustatud, vaid sellega, et neil oleksid arved makstud. Just sellise kohusetunde küsimus oli tugevalt seotud finantskäitumisega.
“Eesti inimesed ei keskendu eriti pikaajalistele rahalistele eesmärkidele, s.t nad ei jälgi näiteks lühiajalist tarbimist ja seeläbi nad ka ei kogu ega investeeri.”
Oluliseks hoiakuks osutus ka see, kui avatult räägitakse pereringis rahast ja kui avatud ollakse investeerimisele ja säästmisele; samuti teadmised ning suhtumine ka selles mõttes, kas ma üldse omandan uusi teadmisi või leian hoopis, et mulle pole seda vaja ning ma ei tahagi midagi teada. Mujal on tihti näidatud, et käitumist ennustab ka vastaja subjektiivne hinnang enda teadmistele, teisisõnu enesekindlus. Need faktorid on kõik omavahel seotud, aga OECD/INFE uuring käsitleb neid praegu eraldiseisvalt või ei arvesta nendega üldse.
Võib-olla meil lihtsalt ei jää pärast arvete maksmist säästmiseks midagi üle?
Muidugi mängib sissetulek olulist rolli. Kuid uurijad rõhutavad, et isegi kui inimesel on teadmised ja ka võimekus käituda ja neid otsuseid langetada, tuleb mängu suhtumine: „Ma võiksin, aga ma ei viitsi.“
Minu töös tuli olulise negatiivse sotsiaaldemograafilise mõjutegurina välja isoleeritus – ollakse üksinda, ilma partnerita, töökaaslasteta ehk töötu, ei suhelda lastega jne. Kuid isegi töötutel soovitatakse kasvõi mõni euro iga kuu kõrvale panna, et kui pesumasin katki läheb, oleks endal mingi varu olemas ega peaks võtma tarbimislaenu. Vaat siin tulebki mängu see eestlaste märgiline kohusetunne. Tean endagi kodukohast inimesi, kes ütlevad, et ühtegi eurot kõrvalepanemiseks neil pole, aga kui võtavad tarbimislaenu või järelmaksu, siis nad teavad, et lihtsalt peavad arved ära maksma.
Majandusteadlasena näen ma siin ainsa erinevusena intressi – sa maksad sama summa kas iseendale ilma intressita või laenuandjale intressiga. Minu bakalaureusetöö tegeles info raamistamisega ja siin võib nüüd valida kohustusliku makse laenuandjale või minu enda valitud paratamatu ennetava väljamineku. See ongi psühholoogiline käitumuslik majandusteadus.
“Isegi töötutel soovitatakse kasvõi mõni euro iga kuu kõrvale panna, et kui pesumasin katki läheb, oleks endal mingi varu olemas ega peaks võtma tarbimislaenu.”
Argo Jentson. Foto: Karl-Kristjan Nigesen
Aga kuidas me saame õpetada rohkematele inimestele finantskirjaoskust, kui üha rohkem inimesi tahab hoopis suuremat autot, rohkem kassivideoid ja vähem mõelda?
Eesmärk kindlasti ei peaks olema kannatamine – et panen kogu raha kõrvale ega tohi üldse enda peale kulutada, elust mõnu tunda ega toredaid kogemusi omandada. See peaks olema harmooniline: ma ostan seda, mis on mulle oluline, aga püüan panna ennast ka tulevikus turvaliselt tundma, et saan vajadusel saan katkiläinud pesumasina välja vahetada, nii et ma ei pea kellelegi intressi maksma. See eeldab muidugi, et inimene teab, mis on intress, et on erinevad intressimäärad, erinevad laenutooted …
Praegu, nendel kuudel, määrad sa ju ära ka selle, kui hästi sa elad viie või kümne aasta pärast, ja kas sul on kahe kuu pärast võimalik osta kriisiolukorras see uus pesumasin. Võib-olla on „iseendale maksmist“ raske hoomata ja sellest ebamugav mõelda, aga sa ei maksa seda ju mujale, vaid jätad iseendale, kindlustundeks. Sa ei kaota oma elust ju palju, kui tunned, et sul on tagala kindlustatud. Ja pikas plaanis võib hakata see raha ka kasvama!
“Sa ei kaota oma elust ju palju, kui tunned, et sul on tagala kindlustatud. Ja pikas plaanis võib hakata see raha ka kasvama!”
Mõnele inimesele pakub rõõmu, mõni teine tunneb aga end halvasti, kui ei saa raha kohe praegu ära kasutada. Kõige rohkem katab seda just suhtumiste faktor: lühiajalise tarbimise ja pikaajalise rahulolu vaheline ebamugavuspiir.
Mis on su enda säästunipid, kuidas sa enda tulevikku kindlustad?
Pensionisammas on oluline maksuoptimaalsuse tõttu – kui sul on võimalik investeerida enne maksustamist, siis see on igal juhul mõistlik. Mina seda teen, paraku paljud seda eelist ei kasuta. Majandusteadus on ammu näidanud, et ratsionaalset inimest ei eksisteeri – ratsionaalne inimene on müüt.
Lisaks investeerin indeksfondidesse ja kuulan suure huviga igasugu podcast’e ja mõtlen kaasa. Tudengina ja üksinda elades läheb inimesel vähe vaja ja mind on aidanud, et ma sel ajal raha kogusin ja kasvatasin. Meelerahufond on kindlasti ka vajalik, aga minul on olnud kahju kaotada oma raha inflatsioonile ja tunnen rahulolu, kui mul ei ole kontol vaba raha. Olen seda tüüpi, kes kohe kuu alguses kannab ebavajaliku raha teisele kontole. „Maksa iseendale esimesena!“ on hea nipp.
Seni investeeritud raha aitas mul teha koduostuks sissemakse. See võiks motiveerida noori, kes leiavad, et pension on kaugel ja võib-olla nii kaua ei elagi. Kui pensioni on liiga raske ette kujutada, siis kümne aasta perspektiiv on lihtsam.
