Trialoogi kolumnist ja keeletoimetaja
Rahatarkus ei seisne ainult oskuses raha koguda, kasvatada ja kulutada, vaid ka võimes mõista, kui palju on piisavalt ning millal hakkab raha inimese elu juhtima. Teadmiste kõrval kujundavad meie rahakäitumist ahnus, kannatamatus, harjumused ja väärtused – seega võib kõige tähtsam rahaline tarkus olla oskus hoida raha vahendi, mitte eesmärgina.
Hiljuti sattusin ühel juubelipeol kuulama arutelu – vanema abielupaari mõlemad osapooled olid otsustanud paar aastat tagasi suitsetamise maha jätta ning kogu raha, mis varem sigarettide peale kulus, kõrvale panna. Hiljuti käisid nad kogutud rahaga lõunamaareisil. Vaat, mõtlesin mina, tõeline rahatarkus!
Muidugi ei esinda see näide kogu rahatarkust. Vähegi kaalukam element või fenomen tänapäeva inimeste elus kipub olema parasjagu keerukas. Vaadakem kas või Sõnaveebi definitsiooni, mille kohaselt on rahatarkus „oskuste, teadmiste ja hoiakute kogum, mis on vajalik rahaasjades arukate otsuste tegemiseks.“ Pangem tähele – „kogum“! Seega ei piisa sellest, kui otsustada, kas laenata, investeerida või koguda, müüa või osta, jne. On vaja teada, kuidas ja kuhu ning miks parasjagu just nii (palju) ning mitte naa (palju) ning kuidas ja millal mitte mingil juhul!
Sotsiaalsetele jõujoontele lisanduvad muidugi mõista psühholoogilised nüansid. Siingi pole asi üheselt selge. Kas rahatark inimene peab olema ühtlasi emotsionaalselt intelligentne? Tahaks vastata jaatavalt, ent tundub, et keegi, kes on osav summadega, ei pea ilmtingimata olema hea inimene – s.t tema inimlike suhete osavus võib piirneda võimega teisi petta, teistele valetada, jne. Inimene võib kaaskodanikele õhulosse ehitades endale vabalt pudrumäe kokku ajada.
Siiski tundub selge, et kui hakata rahatarkuse piirjooni esile manama, tuleb varem või hiljem seista silmitsi fenomeniga, mida tähistatakse sõnaga „ahnus“. Ahnus on huvitav nähtus, mis kutsub esile eleva kannatamatuse; kannatamatu meel suurendab aga halbade otsuste tõenäosust, mistõttu oleks parem uskuda, et ahnus ei aita rahatarkusele kaasa – või kui aitab, siis just väga kannatlikuks surutud ahnus, aeglane ahnus, mis suudab võtta endale aega eristamaks mustkunsti ja reaalsust.
Siiski on ahnusest raske hoiduda, sest tarbimiskultuuri kõige ahvatlevamad sõnumid põimivad omavahel üheks kulutamise ja naudingu. Tõsi, kulutamine ongi raha üks meeldivamaid omadusi, kuigi siingi on väga oluline küsida: kuidas? Kuidas vältida tarbetut kulutamist? Kuidas vältida seda, et ikka ja jälle õnnestub kellelgi meile üks plastmassist ahjuroop maha müüa?
Muidugi tekib sedasi ülepea küsimus, et äkki ongi rahatarkus väärtuslik niikaua, kuni see meenutab mõnda ohustatud liiki, s.t seda esineb harva? Mis juhtuks majandusega, kui rahatarkus korraga mingi ühese ja kõikehõlmava vormi omandaks, kui kõik inimesed ühekorraga ja ühtmoodi üleöö näiteks kokkuhoidlikuks muutuksid? Kui raha peab ringlema, on paratamatu, et osa sellest läheb lendlema.
„Kui raha peab ringlema, on paratamatu, et osa sellest läheb lendlema.“
Rahatarkus võib viia kaugele: üks suitsetamisest loobunud abielupaar pani sigarettidele kulunud raha kõrvale ja sõitis säästude eest lõunamaale. Foto: Gabriella Clare Marino / Unsplash
Raha aristotellik kesktee
Rahatarkusest mõeldes tasub mõelda ehk ka umbes nii: kas parem on rohkem või vähem raha? Ma jätan kõrvale väljendite „rohkem“ ja „vähem“ paratamatu subjektiivsuse ning pakun, et esimese hooga tundub vastus ilmselge: muidugi rohkem, kuidas muidu!? Siiski on siingi oma nüansid – seda nii makro- kui mikromajanduslikus plaanis.
Peeter Koppel on kritiseerinud moodsat monetaarteooriat, mille kohaselt võimaldaks rahatrükk vähendada tööpuudust. Koppel nimetab sellist usku „finantsesoteerikaks“, mis ei arvesta inflatsiooni loogikaga. Kui aga vaadata asjalugu mikrotasandil, tundub mulle, et suur hulk raha võib hakata ahistama inimese meeli ja elu samamoodi kui vähene hulk raha. Samamoodi, kuigi teisel moel.
Kuna olen elanud küllaltki volatiilset elu, tean väga hästi, et mida rohkem on inimese käsutuses raha, seda salakavalamalt võib ta sattuda rahast sõltuvusse. Raha hakkab varjama vaadet reaalsusele – ja sellele, et reaalsuses on muidugi küllaga asju, mida saab osta, ent reaalsust ennast iseloomustab täielik „äraostmatus“, s.t kontrollimatus.
Eriti selgelt ilmneb rahasõltuvus juhul, kui reaalsuse kontrollimatus toob kaasa rahaliste ressursside vähenemise. Kui keegi on harjunud suurema hulga rahaga, on tal väga raske harjuda uuesti väiksema hulga rahaga. Võimalik, et rahagi puhul tasub vaadata aristotelliku kesktee poole – liiga vähe ja liiga palju on ühtviisi ohtlikud.
„Võimalik, et rahagi puhul tasub vaadata aristotelliku kesktee poole – liiga vähe ja liiga palju on ühtviisi ohtlikud.“
Kas rohkem raha tähendab alati paremat elu? Rahatarkus ei seisne üksnes kogumises ja kasvatamises, vaid ka oskuses mõista, millal on küllalt. Foto: Getty Images / Unsplash
Raha peab teenima elu, mitte vastupidi
Samuti saab küsida, kas ja kui, siis mil määral peaks raha olema elamise eesmärk või vahend. Raha on kummaline asi – kokkuleppelisus, sümboolne väärtus muudab raha ühtaegu väga abstraktseks ja väga konkreetseks. Raha ei saa süüa, selle peale ei see pikali heita (kui mitte võtta arvesse ühte „Breaking Badi“ stseeni, milles lamaskleti rahatähtedel ka ainult korraks), ent ometi saab osta raha eest igasugu toitu ja valida vägagi erineva disainiga voodeid.
Mõni osavam hoiab kokku ja ehitab endale ise ilusa aseme. Mina kaldun igatahes nende poole, kes peavad raha pigem vahendiks – püüan rahaga midagi ette võtta, enne kui raha midagi minuga ette võtab. Kui aga rääkida konkreetsemalt, on mu meelest raha eest tehtav töö olulisem töö eest saadavast rahast. Kui töö on meeldiv, on ka meeldiv selle eest raha saada, sest sel juhul tuleb raha asja, s.t hea asja, mitte iga hinna eest.
Rahaküsimust on sõnastatud korduvalt ka umbkaudu nii: kas teenida raha, et elada, või elada, et teenida raha? Vastust otsides tasub meeles pidada, et rahal on selge, olgugi et kõikuv hind, mida nimetatakse väärtuseks, ent elu on täiesti ühemõtteliselt hindamatu, sekund ja sent on oma väärtuses võrreldamatud. Raha kipub igatahes kiiremini läbi põlema kui hing. Samas oleks hea, kui raha ei hakkaks hinge läbi põletama.
„Mina kaldun igatahes nende poole, kes peavad raha pigem vahendiks – püüan rahaga midagi ette võtta, enne kui raha midagi minuga ette võtab.“
