Eesti tööstus asub suurte võimaluste lävel

Eesti tööstus asub suurte võimaluste lävel. 22.05.2026. Vestlusringis osalesid lisaks Leisile ABB Balti riikide sektsiooni juht Jukka Patrikainen, Enefit OÜ juhatuse esimees Juhan Aguraiuja, TalTechi keemiaprofessor ja Ringmajanduse tippkeskuse SOURCES juht Riina Aav ning TalTechi mehaanika ja tööstustehnika instituudi direktor, tenuuriprofessor Kristo Karjust. Arutelu keskmesse tõusid energiahind, spetsialistide puudus, tööstuse fookus, rohe- ja ringmajandus ning küsimus, miks ei saa Eestis enam loota odavale tööjõule. Konkurentsivõime sünnib ambitsioonist ja arendusest Kuidas võiksid Eesti tööstusettevõtted konkurentsis püsida? Jukka Patrikainenil oli sellele küsimusele selge vastus: „Kui su toode on korras ja su ettevõttes töötavad tublid inimesed, oled alati konkurentsivõimeline.“ Tema sõnul räägitakse Eestis sageli sellest, et oleme väike riik, kuid klienti ei huvita, mitu inimest siin elab või kui suur on siinne ettevõte. Klient tahab toodet, mis töötab. Kristo Karjusti hinnangul peaks Eestis olema rohkem tööstusettevõtteid, mis suudavad eksportida ja kasvatada lisandväärtust. Ent konkurentsivõime kasvatamiseks ei piisa ainult suuremast ettevõtete arvust või tootmismahust. On vaja küsida, kas ettevõtted julgevad oma protsesse ümber mõtestada, automatiseerida ja investeerida lahendustesse, mis aitaksid luua väikese tööjõuturuga riigil suuremat lisandväärtust. Patrikaineni sõnul algab konkurentsivõime ka ambitsioonist. Ettevõte peab tema hinnangul ausalt peeglisse vaatama ja küsima, kas inimeste silmad endiselt säravad ning kas ettevõtte arengusse panustatakse piisavalt: „Iga ettevõte peaks minimaalselt panema kaks protsenti oma käibest arendusse. Sedasi tehes panustatakse meie kõigi paremasse tulevikku.“ „Kui su toode on korras ja su ettevõttes töötavad tublid inimesed, oled alati konkurentsivõimeline.“ Eesti ei võida odavama elektriga, vaid targemate valikutega Eesti tööstuse konkurentsivõimest rääkides ei saa mööda energia küsimusest, olgugi et arutelu käigus rõhutati, et asi pole pelgalt selle hinnas. Juhan Aguraiuja rääkis, et Eesti ei saa rajada oma tööstuseelist piirkonna odavaima elektri lootusele. Põhjamaadel on selles osas ajaloolisi ja geograafilisi eeliseid, mis tagavad neile Eestist madalama hinna. Seetõttu peab Eesti otsima oma võimalikke tugevusi mujalt ning tuleb tunnistada, et teisi eeliseid leidub – saame pakkuda võrguruumi, kiiremat otsustamist ja paindlikkust ning võimet juhtida targalt terviklikke energialahendusi: „Me peaksime end konkurentsiolukorras pisut teistmoodi positsioneerima ja rõhuma juba olemasolevatele tugevustele.“ Patrikainen lisas, et Eesti peaks senisest rohkem oma energiat ise tootma. Olukorrast, mis sunnib meid ostma suurt osa elektrist sisse välismaalt, ei tohiks tema meelest teha pikaajalist strateegiat. Energiapoliitika peab olema seotud selge tööstusliku vaatega: kui tahame siia tootmist ja investeeringuid, peab investor nägema, kuhu riik liigub. Rohepööre kui konkurentsieelis Rohepööret ei käsitletud paneeldiskussioonis ainult piirangu või kuluna. Pigem jäi kõlama mõte, et ressursitõhususest, ringmajandusest ja väiksemast jalajäljest on üha selgemini saamas konkurentsieelis. Riina Aav tõdes, et nii mõnigi töösturite hirm on õigustatud: energia on kallis, CO2-nõuded tekitavad survet ning reegleid on palju. Samas sunnib just ressursside nappus ettevõtteid enda seniseid tööviise ümber hindama. „Kui ei suudeta enam toota, sest ressurssi ei jätku, tuleb hakata pöörama tähelepanu innovatsioonile,“ ütles Aav. Karjust rõhutas, et roheline tootmine tähendab ettevõttele sageli väga praktilist kulude kokkuhoidu. Kui tootearenduses kasutatakse vähem materjale ja energiat, vähenevad ka kulud. Nii ei pea rohepööre tähendama tingimata kasumlikkuse vastandit, vaid hoopis selle osa. Patrikaineni sõnul küsivad kliendid üha enam toote elukaare, CO2-jalajälje ja energiakulu kohta. Kui varem võis hanke peamine mõõdik olla hind, siis nüüd on muutunud pilt mitmekesisemaks. Vestlejad pidasid Eesti eeliseks  eeskätt kiirust ja valdkondadeülest koostööd: väikeses riigis on lihtsam teadlasi, insenere ja ettevõtjaid kokku tuua, uusi lahendusi katsetada ning neid seejärel maailmale müüa. Samas rõhutati, et vajalik on seada paika prioriteedid. „Peame hakkama oma valikuid senisest teadlikumalt suunama ning keskenduma kindlatele sektoritele,“ ütles Aguraiuja. „Kui ei suudeta enam toota, sest ressurssi ei jätku, tuleb hakata pöörama tähelepanu innovatsioonile.” Tööstuse tulevik algab inimestest Lõppude lõpuks taandub kõik inimressursile. Aguraiuja tõdes, tööstuses tuntakse puudust inimestest, kes oskaksid nii pea kui ka kätega tööd teha. Tugevates tööstusriikide kutse- ja rakendusharidus on andnud neile selles osas olulise konkurentsieelise, Eestilgi tuleb hakata vastavat potentsiaali paremini kasutama. Karjust rõhutas, et tippspetsialistiks ei saada üksnes ülikoolipingis, vaid alles siis, kui ülikoolist saadud teadmistele lisanduvad töökogemus ja pidev enesetäiendus. Seetõttu muutub elukestev õpe tööstuseski möödapääsmatuks. Patrikaineni sõnul tuleb noortele palju selgemalt näidata, et kuigi tööstus võib paista neile eilse maailmana, on tegu siiski valdkonnaga, milles sünnivad tulevikku suunatud lahendused: „Tööstuse tipptegijad – olgu tegu siis inseneride või tootmistöötajatega – on nii Eestis kui ka maailmas vältimatud.“ Arutelu lõpus tõi Leis esile regionaalse mõõtme. Tema sõnul peab esitama Eesti kontekstis kindlasti küsimuse, kuidas hoida käimas elu väljaspool Tallinna, Tartut ja Pärnut. Kui väiksematesse piirkondadesse uut tööstust juurde ei tule, kaovad sealt ka töökohad, inimesed ja lõpuks elujõud. Seetõttu pole tööstus tema sõnul ainult majandusnäitajate, vaid ka laiema ühiskondliku kandepinna küsimus. „Tööstuse tipptegijad – olgu tegu siis inseneride või tootmistöötajatega – on nii Eestis kui ka maailmas vältimatud.“