Stein pakkus välja kolm vastuolu, mis ilmnevad siis, kui ettevõtted püüavad tehisaru kiiresti kasutusele võtta, kuid ei mõtle laiemalt läbi, millist mõju võib see avaldada tööle, oskustele ja inimestevahelistele suhetele.
Individuaalne võit, organisatsiooniline paradoks
Steini sõnul näevad ettevõtted tehisintellektis endiselt eeskätt nutikat tööriista, mitte tervet taristut: „Kui vaadata ainult üht individuaalset töötajat, näiteks mind, siis ma säästan tehisaru kui nutitehnoloogia tõttu iga päev tund aega, mõnikord isegi rohkem.“
Probleem tekib aga siis, kui asetada sama loogika meeskonna või organisatsiooni tasandile. Seal ei pruugi tootlikkuse kasv enam nähtav olla. Tund aega säästnud töötaja võib küll kiiremini sisu toota, kuid küsimus on sisu laiemas kvaliteedis ja mõjus.
Stein kirjeldas nähtust, mille puhul võib individuaalne ajavõit muutuda kollektiivseks lisatööks – kui tehisaru abil loodud materjal tuleb üle kontrollida, või kui seda tuleb parandada või materjal lausa ümber vormistada. Stein nimetas sellist ilmingut tabavalt „AI-risuks“.
Samas on loomulik, et iga töötaja tahab oma aega optimeerida ja langetab enda vaatepunktist parima otsuse. Ent vastutus kollektiivse kvaliteedi eest muutub häguseks. Nii tekibki paradoks – individuaalne optimeerimine võib vähendada kollektiivse panuse väärtust.
„Kui vaadata ainult üht individuaalset töötajat, näiteks mind, siis ma säästan tehisaru kui nutitehnoloogia tõttu iga päev tund aega, mõnikord isegi rohkem.“
Mida enam tehakse tööd „krattide“ ja agentidega, seda vähem jääb ruumi päris inimestevaheliseks kontaktiks. Tehisintellekt võib tunduda usaldusväärse kaaslasena, kuid ta ei asenda kuuluvustunnet ega inimlikku sidet. Foto: Chat GPT
Tehisintellekt eeldab kogemust
Teine vastuolu puudutab järelkasvu ja oskuste arengut. Konverentsil tõstatati küsimus noorte võimalustest tööturul: kas algtaseme rollidest oleks võimalik mööda minna ja liikuda otse keerukamate ülesannete juurde? Steini hinnangul pole see realistlik. Eksperdiks kujunemine eeldab järkjärgulist kogemuse kogumist ning praktilist tööd, millest ei saa üle ega ümber.
Praegused tehisarulahendused toimivad kõige paremini just nende käes, kellel on juba olemas tugev erialane baas. „Tehisintellekt pole neutraalne, vaid staaži- ja oskuspõhine tehnoloogia. Mida kogenum sa oled, seda rohkem ta sulle võimalusi pakub,“ rõhutas Stein.
See tähendab, et AI kasvatab eeskätt eksperdi staatuse omandanud töötajate tootlikkust. Samal ajal näitavad uuringud, et tehisaru leviku tõttu palgatakse algtaseme rollidesse aina vähem inimesi. Kui selline trend jätkub, võib katkeda tee, mille kaudu on noortel spetsialistidel võimalik tulevasteks ekspertideks kasvada.
Stein ütles välja pikka perspektiivi puudutava hoiatuse: kui täna investeeritakse üksnes olemasolevate tippspetsialistide võimendamisse, võib aastakümnete pärast selguda, enam pole piisavalt uusi eksperte. Küsimus pole ainult tehnoloogias, vaid selles, kuidas suudavad organisatsioonid kujundada tehisaruajastul õppimise ja arengu keskkonda.
„Tehisintellekt pole neutraalne, vaid staaži- ja oskuspõhine tehnoloogia. Mida kogenum sa oled, seda rohkem ta sulle võimalusi pakub.”
Steini sõnum oli selge: tehisintellekt üksi ei hakka töötegemise tulevikku suunama. Seda teevad organisatsioonide otsused – see, kuidas me täna tehisaru kasutame ja millist tööelu me sellega teadlikult või teadmatult ehitame. Foto: Mailis Vahenurm
Tehisaru lisab kiirust ja üksindust
Kolmas vastuolu puudutab töö sotsiaalset mõõdet. Kui hakata ajama taga maksimaalset individuaalset tõhustsust, võib tekkida hoiak, mille kohaselt piisab ühestainsast inimesest ning tema AI-agentidest.
Praktikas näeme aga, et mida rohkem töötavad inimesed agentide või „krattidega“, seda enam väheneb inimestevaheline kontakt. Agente hakatakse inimlikustama, nendega räägitakse viisakalt, neid koheldakse kui kaaslasi ning vahel isegi kui terapeute. „Isegi kui tehisintellekt aitab meil lahendada ülesandeid, nii et ta võib tekitada usaldusväärse kaaslase tunde, ei suuda ta asendada inimestevahelist kuuluvust ja sidusust,“ rõhutas Stein.
Steini sõnul ei peaks tehisintellekti võidujooksu mõõtma üksnes tootlikkuse kasvuga. Kui mõelda tehisarust kui taristust, muutub keskseks järgmine küsimus: millist tööd, milliseid eksperte ja milliseid töösuhteid see taristu toetab?
Steini sõnum oli selge: tehisintellekt üksi ei hakka töötegemise tulevikku suunama. Seda teevad organisatsioonide otsused – see, kuidas me täna tehisaru kasutame ja millist tööelu me sellega teadlikult või teadmatult ehitame.
„Isegi kui tehisintellekt aitab meil lahendada ülesandeid, nii et ta võib tekitada usaldusväärse kaaslase tunde, ei suuda ta asendada inimestevahelist kuuluvust ja sidusust.”
**
Võidujooks tuleviku pärast: TalTechi majandusvisiooni konverentsil arutatati, kas Eesti jääb tehnoloogiliste, majanduslike ja poliitiliste muutuste esirinda või vajub perifeeriasse.
