Trialoogi kolumnist ja keeletoimetaja
Globaalse reaalsuse-vastase raevu taustal muutub Eesti iseolemine haruldaseks luksuseks – elada ühiskonnas, kus kaksisoim pole veel poliitiline norm.
Seda suurt globaalset murrangut, milles me praegu elame ning mille järelmeid ei oska keegi ette näha, saab iseloomustada ühe mentaalse ja verbaalse eristusega, millest esimene põhineb pigem valgustuslikul ja teine pigem romantilisel impulsil. Esimene ütleb: nii nagu juhtus, nii ka räägime. Teine ütleb: nii nagu räägime, nii ka juhtus.
Esimest hoiakut püütakse elus hoida Euroopas. Teine hoiak on võetud kasutusele Venemaa riiklik-propagandistlikus süsteemis ja Ameerika Ühendriikide praeguses administratsioonis. See sai mulle selgeks, kui jälgisin viimati nimetatud administratsiooni avalikke reaktsioone Renee Goodi juhtumile: valitsuse esindajad esitasid raevuka siiruse saatel musta kui valget, väites, et need, kes lähtusid juhtunust, väänavad vääritult ja alatult tõtt.
George Orwelli „kaksisoim“ on muutunud maailmapoliitikas valdavaks – sellise hoiaku aluseks on aga kategooriline keeld tunnistada ebamugavat reaalsust. Vastupidi, reaalsus ei maksa sellises vaates suurt midagi, kui/kuna see ei vasta reaalsusest rääkiva inimese kujutlusele.
Valgustusliku algega ja ühtlasi teaduslik vaateviis on vastupidine – see lähtub vajadusest reaalsusega arvestada, reaalsusest lähtuda – ja muidugi moodustub inimeste reaalsus kõige muu hulgas ka erinevatest kujutlustest. Reaalsus on kõikide nende kujutluse aluseks, mistõttu on kujutlus ilma reaalsuseta ühtlasi väärtusetu.
Mitte et teaduslik vaade ei vajaks kujutlusvõimet – ent see kujutlusvõime peab võrsuma tegeliku maailma paratamatuste ja seaduste pinnalt. Kui aga jälgida Trumpi administratsiooni ja Venemaa propagandistide väljenduslaadi, on selge, et nad lähtuvad täiesti vastupidisest hoiakust: reaalsuse ainsaks aluseks on meie kujutlus, reaalsus ilma meie kujutluseta on väärtusetu. Ukraina või Euroopa on lihtsalt pealispinna-vaenlased, põhiline vaenlane on kompleksne, paljude muutujatega reaalsus ise.
Reaalsus on sellises vaates vastik takistus. Mis ühtlasi tähendab, et teaduslik meelelaad hakkab tahes-tahtmata omandama üha tugevamaid poliitilisi varjundeid. Teadus pole enam sotsiaalne enesestmõistetavus, vaid miski, mis peab ideoloogiliste võitluste käigus ennast ühiskondlikult positsioneerima, võitlema absurdset, aga samas möödapääsmatut võitlust.
Kui aga jälgida Trumpi administratsiooni ja Venemaa propagandistide väljenduslaadi, on selge, et nad lähtuvad täiesti vastupidisest hoiakust: reaalsuse ainsaks aluseks on meie kujutlus, reaalsus ilma meie kujutluseta on väärtusetu. Ukraina või Euroopa on lihtsalt pealispinna-vaenlased, põhiline vaenlane on kompleksne, paljude muutujatega reaalsus ise.
Portland Avenue ja East 34th Street, Minneapolis – koht, kus ICE-agent tulistas ja tappis Renee Goodi. Foto: Chad Davis (CC BY 4.0)
Muidugi pole praegune reaalsuse-vastane raev midagi uut, kõik „suured juhid“ on püüdnud reaalsust eirata, seda vägisi ümber vormida; püüda lähtuda ideest, et gravitatsioon, õhurõhk, iga organismi piiratud kestus jm reaalsuse omadused jäävad nende tahtele alla. Ent teisalt on muidugi kaks eri asja, kas lugeda ainuvalitsejate „vägitegude“ kohta mütoloogiast ja ajalooraamatuist või kogeda massiivset riiklusraevu oma silmadega.
Nii imelik kui see ka ei ole, muutub selle valguses meie, eestlaste, habras iseolemine, jätkuv võimalus ise oma elu ja ühiskonda korraldada, üha väärtuslikumaks. Iga päev, mis on meile veel jäänud, on väärt suurt õnnetunnet. Me elame ikkagi ühiskonnas, kus inimestel on vabadus praktiseerida oma reaalsustaju samapalju kui oma kujutlusvõimet.
Iga riik põhineb teatud kujutlusel (või õieti erinevate kujutluste koosmõjul), aga niikaua, kuni riigi aluseks olevas ühiskonnas hinnatakse reaalsustaju kujutlusvõimega sama oluliseks, on meil veel lootust. Nii nagu reaalsustaju sunnib meid praegu ohtu tunnetama, võiks ta meile meelde tuletada, et täna on ilus ja vaba päev, mis ootab meilt igaühelt noppimist. Ning muidugi kuulub reaalsustaju juurde ka võime ja tahe oma afekte läbi valgustada – nii et meiegi ühiskonda ei hakkaks juhtima riiklusraev.
Ohumärke muidugi jagub: üha populaarsem on rääkida oma riigist halba, pidada seda ebausaldusväärseks, vaenulikuks, ebademokraatlikuks (unustades, et kui riik oleks tõesti ebademokraatlik, poleks sel viisil oma riigi vastu sugugi lihtne sõna võtta), ajada raevukalt reaalsust eiravat juttu (näiteks et Taani pooldamine Gröönimaa küsimuses on ühtlasi Venemaa pooldamine). Riiklusraev toidab mitmeidki meie poliitilisi jõude.
Sestap ei tasu unustada, et riiklusraevuga ei rünnata mitte niivõrd/ainult mõnda üksikut kooslust või ühiskonnakihti, vaid tervet ühiskondlikku ja ka looduslikku reaalsust. See on raev, mis ei taha maailmast lähtuda, vaid maailma (ümber) teha. Sellisena on riiklusraev ühtaegu absurdne ja ohtlik.
Mitte et riiki ei tohiks kritiseerida. Vastupidi, riiklikud süsteemid peavadki olema kriitikale avatud. Küsimus on siiski vaid selleks, kas kritiseerida olemasoleva parandamiseks või lammutamiseks. Ja kui juba kord lammutada, tasub küsida, mil määral on lammutamine vahend ja mil määral eesmärk.
Sestap ei tasu unustada, et riiklusraevuga ei rünnata mitte niivõrd/ainult mõnda üksikut kooslust või ühiskonnakihti, vaid tervet ühiskondlikku ja ka looduslikku reaalsust. See on raev, mis ei taha maailmast lähtuda, vaid maailma (ümber) teha. Sellisena on riiklusraev ühtaegu absurdne ja ohtlik.
