AI-oskustest üksi jääb väheks: üha olulisemat rolli mängivad tööelus pehmed väärtused

AI-oskustest üksi jääb väheks: üha olulisemat rolli mängivad tööelus pehmed väärtused. 08.01.2026. Selleks, et haridus vastaks paremini tööturu tegelikele vajadustele, korraldas TalTechi IT Kolledž Erasmus+ DITEC projekti raames ümarlaua, mille taga võtsid istet nii tööandjad kui ka hariduseksperdid. Rakići sõnul ei sündinud ümarlaua idee ühest konkreetsest probleemist, vaid viimastel aastatel täheldatud laiemast mustrist. Tehisintellekti tööriistade kiirelt kasvanud võimekus on tõstnud lõpetajatele suunatud ootusi kiiremini, kui suudetakse kohandada õppekavasid. Just see lõhe ajendas DITEC-i meeskonda otsima formaati, mis võimaldaks õpet paremini tööstuse vajadustega kohaldada. „DITEC-i projekti raames nägime selget vajadust luua tööandjate ja haridusekspertide vahelist struktureeritud dialoogi – mitte ühekordse konsultatsiooni, vaid ühise loomeprotsessi kujul,“ selgitas Rakić. Sellise eesmärgi toetamiseks kujundati sündmusest tavapärase seminarivormi asemel praktiline töötuba. Pärast lühikest trendide ülevaadet asusid osalejad rühmadesse, et arutada reaalseid organisatsioonilisi väljakutseid. Iga osaleja koostas seejärel oma ettevõtte kogemusele tugineva kogemusloo ning kandis selle üheminutilise lühiesitluse vormis ette. Rakići hinnangul sai sellise formaadi kaudu tuua esile teemad ja probleemid, mis tavapärastes tagasisideküsitlustes või õppekavaaruteludes sageli nähtavale ei tule. Kui probleemid ei ole ainult tehnilised Rakić tõdes, et mitmed eri sektorite kogemuslood kirjeldasid sarnaseid murekohti. Olgu tegemist finants-, õigus- või transporditehnoloogia, autotööstuse, vaimse heaoluga tegeleva iduettevõtluse või IT-teenustega – paljud kitsaskohad polnud mitte tehnoloogilised, vaid organisatsioonilised: „Sõltumata sektorist kordusid probleemid, mis tulenesid kommunikatsioonikatkestustest, võtmerollide liiga hilisest kaasamisest ning lahendamata inimestevahelistest pingetest.“ Rakići sõnul tulevad organisatsioonilised, kommunikatiivsed ja psühholoogilised mured sageli nähtavale alles siis, kui projekt on juba ajasurve all. Ühe ilmekama näitena tõi ta välja suure finantssüsteemidega tegeleva ettevõtte juhtumi, mille käigus kaasati turvatestijaid arendustsüklitesse korduvalt liiga hilja. Nooremad arendajad ei julgenud varajast koostööd ise algatada, projektijuhid aga kartsid, et kui kaasata täiendavaid rolle, võib projekti edenemine aeglustuda. Juhtum näitas selgelt, kuidas ebamäärane vastutusjaotus ja puudulik suhtlus võivad õõnestada ka tehniliselt hästi läbimõeldud projekte. „Sõltumata sektorist kordusid probleemid, mis tulenesid kommunikatsioonikatkestustest, võtmerollide liiga hilisest kaasamisest ning lahendamata inimestevahelistest pingetest.“ Pehmed oskused ja vastutustundlik tehisintellekt Kui arutelu jõudis tööturul alustavate IT-spetsialistide oskuslünkadeni, ilmnes Rakići sõnul tööturu esindajate üllatav üksmeel. Puudujääke ei nähtud niivõrd konkreetsetes programmeerimiskeeltes või -raamistikus, vaid hoopis suhtlemisoskuses, meeskonnatöös ja otsustusvõimes. „Osalejad rõhutasid, et just kommunikatiivsed puudujäägid kipuvad sageli varjutama tehnilisi nõrkusi ja mõjutavad otseselt projektide õnnestumist.“ Tema hinnangul viitab see struktuursele vastuolule. Ülikoolides hinnatakse endiselt eelkõige individuaalset tehnilist sooritust, samas kui ettevõtted ootavad lõpetajatelt, et nood suudavadtäita ja mõista eri rolle. Tehisintellekti toel töötavates keskkondades tuleb kommunikatiivne lõhe eriti selgelt esile, sest otsused on seal harva puhtalt tehnilised. Seetõttu peeti ümarlaual vastutustundliku tehisintellekti pädevusi hädavajalikeks. Rakići sõnul eeldavad ettevõtted üha enam, et nooremad arendajad mõistaksid tehisaruga kaasnevaid piiranguid – näiteks hallutsinatsioonide riski ja kallutatud andmete mõju – ning võtaksid vastutuse tehisintellekti kasutamisel ilmneda võivate eetiliste ja õiguslike tagajärgede eest ka siis, kui tööriistad on juba tootmiskeskkonnas kasutusel. „Osalejad rõhutasid, et just kommunikatiivsed puudujäägid kipuvad sageli varjutama tehnilisi nõrkusi ja mõjutavad otseselt projektide õnnestumist.“ Tööturu kogemus õppepraktikas Rakići sõnul võib ümarlaua üheks kõige käegakatsutavamaks tulemuseks pidada seitset konkreetset kogemuslugu, mis olid pärit ettevõtete igapäevasest elust. Need liidetakse koos Saksamaa ja Küprose projektipartnerite kogutud juhtumitega DITEC-i disainmõtlemise kursusesse. „Ümarlaual sündinud case study´d jõuavad stsenaariumipõhise õppe ja inimese–tehisintellekti koostöösimulatsioonide kaudu otsejoones DITEC-i mikrokursustesse,“ selgitas Rakić. Loengupõhise õpetamise asemel saavad tudengid kavandatavatel mikrokursustel osa realistlikest olukordadest, mille käigus tuleb võtta arvesse rollide selgust, langetada eetilisi otsuseid ning koordineerida tööd tehisarusüsteemidega. Õppekavasse on kavandatud ka konfliktide lahendamise ülesanded ja vastutustundliku AI valideerimise töövood. Need peegeldavad otsuseid, millega tuleb noorematel spetsialistidel tööelus üha sagedamini silmitsi seista. Rakić rõhutas, et osa kursusi viiakse läbi mitte ainult TalTechis, vaid ka partnerettevõtetes, mis võimaldab saada töökeskkonnast vahetut tagasisidet. Tema hinnangul on sellisel koostööl ka laiem ühiskondlik väärtus. „Kui ülikoolid ja ettevõtted kujundavad ühiselt pädevusraamistikke, võidab sellest kogu ühiskond – tööturule jõuavad lõpetajad, kes pole üksnes töövalmis, vaid ka eetiliselt teadlikud, kohanemisvõimelised ja sotsiaalselt vastutustundlikud.“ „Kui ülikoolid ja ettevõtted kujundavad ühiselt pädevusraamistikke, võidab sellest kogu ühiskond – tööturule jõuavad lõpetajad, kes pole üksnes töövalmis, vaid ka eetiliselt teadlikud, kohanemisvõimelised ja sotsiaalselt vastutustundlikud.“