Mait Rei: „ääremaa“ võib olla tuleviku eelis

Mait Rei: „ääremaa“ võib olla tuleviku eelis. 03.11.2025. Infotehnoloogia on viimase poole sajandi jooksul põhjalikult muutnud meie arusaamu ajast ja ruumist. Kui kunagi tähendas töökoht kindlat asukohta ja tööpäev kindlat kellaaega, siis nüüd on töötamise aegruumilised piirid üha hägusamad. Urbanistid ja majandusgeograafid on kõnealuseid muutusi pikalt uurinud ning ühe viisi neid mõtestada pakubki teleaglomeratsioonimudel. Mis on teleaglomeratsioonimudel? Teleaglomeratsioonimudel kirjeldab, kuidas tööprotsessid võivad hakata üle maailma laiali hajuma, nii et tekib uus ajalis-ruumiline süsteem. Mudel põhineb kahel lihtsal teguril: tööpäeval (umbes kaheksa tundi) ja ajatsoonil (piirkonnal, kus kehtib sama kellaaeg). Kui ettevõttel on peakontorid maailma kolmes keskses piirkonnas – näiteks Euroopas, Ameerikas ja Aasias –, saab tööaega kasutada ööpäevaringselt. Kui Euroopas tööpäev lõpeb, alustatakse sellega Ameerikas, ja kui seal päev omakorda lõpule jõuab, jätkatakse Aasias. Selline rütm võimaldab ettevõttel tegutseda ilma pausita ja suurendada efektiivsust kuni kolm korda. Sarnane loogika ilmnes esimest korda interneti-põhistel börsidel: kui Londoni ja Frankfurti turud sulgusid, liikus kauplemine New Yorki ja sealt edasi Tokyosse. Samasugust pidevust kasutav mõtteviis levis hiljem infotehnoloogiasektorisse, kui erinevates ajavööndites tegutsevad meeskonnad hakkasid hoidma projekte pidevas liikumises. Seos Eestiga Eesti asub maailma majanduskeskustest ja kapitali liikumise sõlmpunktidest eemal, ent see ei tähenda, et edu oleks välistatud. Tänapäeval ei pruugi suurt kapitalimahutust kohapeal üldse vaja minna – vahetevahel võib saada just ääremaalisest asukohast eelis. Hea näite sellest pakub kunagine Nokia edulugu. 1980. aastatel magasid suured tehnoloogiaettevõtted maha uuendused, millele pandi alus tagasihoidlikus, polaarjoone lähedusse jäävas Oulu linnas. Samamoodi jäi pikaks ajaks märkamata Skype’i potentsiaal – 2000. aastate alguses polnud Tallinn tehnoloogiakeskusena veel sugugi tuntud. Perifeersus aga andis võimaluse töötada rahus ja tulla turule hetkel, mil keegi ei osanud seda oodata. Neljas ruum – kui topelteitus loob uue võimaluse Teleaglomeratsioonimudelit aitab mõtestada neljanda ruumi tingimus, mis põhineb nn tetralemmalisel valikul, loogilisel raamistikul, mis võimaldab anda iga väite kohta neli võimalikku vastust: jah (kinnitus), ei (eitus), mõlemad – nii jah kui ka ei (topeltkinnitus), ei kumbki – ei jah ega ei (topelteitus). Kui küsida, kas Eesti asub mõnes globaalses keskuses, on vastus selgelt “ei”. Kui küsida, kas ajatsoonist, millesse Eesti kuulub, võib leida mõne globaalse keskuse, on vastus samuti „ei“. Ent need kaks eitust loovad üheskoos neljanda ruumi – erilise olukorra, mis asetab riigi suurtest keskustest eemale, kuid võimaldab samas tegutseda väljaspool keskuste kontrolli ja inertsust. See “neljas ruum” ei ole niivõrd geograafiline koht, kuivõrd vaheala, mille perifeersest asukohast saab loovuse eeldus ja strateegiline eelis. Kui piirkonnas on kõrgetasemeline tehnoloogiaharidus ja piisavalt arendatavaid rakendusi, saab seal arendatavaid ideid kauem varjata – piisavalt kaua, et need jõuaksid turule ootamatult ja tugeva konkurentsieelisega. Tegelikult asub suurem osa maailmast just sellises neljandas ruumis – globaalsetest keskustest eemal. Seetõttu ongi uusi teenuseid ja lahendusi võimalik testida ning kasutusele võtta just seal, kuhu suured turud alles hiljem kohale jõuavad. Kui tingimused on õiged, jõutakse nõnda kasvatada innovatsioonile arvestatav turuosa, enne kui see ülemaailmse tuntuse omandab. Kui piirkonnas on kõrgetasemeline tehnoloogiaharidus ja piisavalt arendatavaid rakendusi, saab seal arendatavaid ideid kauem varjata – piisavalt kaua, et need jõuaksid turule ootamatult ja tugeva konkurentsieelisega. Mis on veerandsajandiga muutunud? Alates teleaglomeratsioonimudeli väljatöötamisest on leidnud aset palju muutusi. Infotehnoloogia-alane töö on liikunud üha rohkem madalama palgatasemega piirkondadesse. Näiteks Microsoft suunas pärast Skype’i ostmist suure osa oma arendustööst Eestisse. Samuti on tekkinud ettevõtteid, mis saavad asendada Ameerika öötöö samaaegse päevatööga Indias või mõnes muus ajatsooni poolest sobivas riigis. Samal ajal on hakanud tehisintellekti areng vähendama selliste ajalis-ruumiliste töökorralduste tähtsust – digitaalsed abimehed, näiteks (kaubandus)lepinguid sõlmivad Pactum AI vestlusrobotid, ei vaja vastupidiselt inimestele uneaega. Nihkunud on ka maailma majanduslik raskuskese: kui varem oli Aasia tuumik Jaapan, siis nüüd on selleks üha enam Hiina. Kokkuvõtteks Teleaglomeratsioonimudeli väärtus pole aja jooksul märkimisväärselt kahanenud, sest see annab endiselt võimaluse mõista, kuidas on aeg, ruum ja töö omavahel seotud. Mudeli kõnekus säilib niikaua, kuni inimkond vajab und, aga tehnoloogilised süsteemid peavad töötama ööpäevaringselt. Mudel aitab näha, milline Euroopa ja Aafrika piirkond võiks tulevikus töötada Eestiga veel enam ühes rütmis ja miks suured ideed sünnivad sageli just kohtades, mis asuvad maailma kaardil “äärtes” – tähelepanust kaugel, ent uue mõistmise lähedal. Teleaglomeratsioonimudeli väärtus pole aja jooksul märkimisväärselt kahanenud, sest see annab endiselt võimaluse mõista, kuidas on aeg, ruum ja töö omavahel seotud.