Trialoogi toimetaja
Eesti Inseneride Liidu president ja TalTechi energiatehnoloogia instituudi vilistlane Ando Leppiman tuletas instituudi erialapäeval meelde, et Eesti energiajulgeolek ei sünni sõrmenipsust. See toetub aastakümneid kestnud teadlikule tööle, mille vundamendi on ladunud insenerid – inimesed, kes on kujundanud nii põlevkivitööstuse, taastuvenergia kui ka energiapoliitika arengut.
Leppiman meenutas, et energiajulgeolekut kiputakse avalikus arutelus käsitlema kui midagi, mida saab saavutada ühe poliitilise otsuse või uue tehnoloogia kasutuselevõtuga. Tegelikkuses on tegu aga pikaajalise ja mitmetahulise protsessiga: „Minu jaoks koosneb energiajulgeolek erinevatest osadest – varustuskindlusest, turu toimimisest, energia kättesaadavusest ja hinnast, aga ka jätkusuutlikkusest.“
Ta tõdes, et Eestis kiputakse energiamajanduse all mõtlema vaid elektrit, kuigi viimane moodustab vaid umbes viiendiku kogu energiamajandusest. Rohkem tuleks tuleks Eestis väärtustada laiemat vaadet, mis aitaks tõsta muuhulgas esile soojusmajanduses ja transpordis vähenenud energiasõltuvust: „Me oleme ainus Euroopa Liidu riik, kes ekspordib rohkem vedelkütuseid kui neid impordib. Loomulikult ei saa põlevkiviõli autopaaki valada, aga fakt ise kõneleb enda eest ning selliseid asju peaksime me väärtustama.“
Leppimani sõnul on Eesti energiasõltuvus Euroopa kontekstis endiselt üks madalamaid – tulemus, milleni on jõutud pika ja järjepideva tööga. Tema hinnangul poleks olnud võimalik ilma inseneride tootmis-, varustus- ja planeerimisalase panuseta seda positsiooni hoida.
Inseneride nähtamatu, kuid määrav roll
Paljude Eesti energeetika-alaste verstapostide juures on Leppimani sõnutsi olnud kandev roll TalTechi soojustehnika eriala lõpetajatel – nende osalusel on rekonstrueeritud põlevkivijaamu, rajatud uusi elektritootmisvõimsusi, kujundatud vedelkütusevarude süsteemi ja arendatud taastuvenergiat. Kõik need sammud moodustavad kokku energiajulgeolekualase terviku ning näitavad, kui oluline on inseneride roll Eesti energiamajanduse kujundamisel.
Kuigi Eesti inseneriharidus on Leppimani hinnangul kõrge kvaliteediga, tuleb praegu siiski küsida, kas suudame rakendada samal tasemel teadmisi ja oskusi ühiskonna hüvanguks ka edaspidi. „Meil on järelkasvu ja mahu probleem. Küsimus on selles, kas meil on tegelikku jõudu, et saavutatud kvaliteeti riigi majandusarenguks edukalt rakendada.“
Leppimani meelest peaks tagama inseneridele võimalused rakendada oma teadmisi ja oskusi vastavalt haridusele ning ettevalmistusele. Nad võiksid töötada valdkondades, kus nende tehniline kompetents saaks tuua kaasa reaalset väärtust. Pole mõtet suunata neid ameteisse, mis nende potentsiaali ei kasuta. Samuti tuleks ühiskonnal pakkuda noortele inseneridele piisavalt motiveerivaid väljakutseid ja kindlustunnet, et nad jääksid oma erialale püsima ning näeksid ja leiaksid erialases töös pikaajalisi arenguvõimalusi.
„Me oleme ainus Euroopa Liidu riik, kes ekspordib rohkem vedelkütuseid kui neid impordib. Loomulikult ei saa põlevkiviõli autopaaki valada, aga fakt ise kõneleb enda eest ning selliseid asju peaksime me väärtustama.“
Tarmo Leppimani sõnul tuleb lastele näidata, et inseneeria on loovuslik ja samas ka ühiskonda muutva mõjuga valdkond. Foto: Jürgen Randma
Ühiskonda muutev mõjuga valdkond
Ettekande lõpus peatus Leppiman demograafilisel väljakutsel. Ta tõdes, et Eesti kõige suurem ressurss on inimene – ja just inimestest on meil ka kõige suurem puudus: „Me räägime inseneride puudusest, riigikaitse eest seisvad institutsioonid räägivad, et kaitseväelasi on tulevikus meil liiga vähe, päästjate ja arstidega sama lugu – siin tekibki küsimus, et mida me siis teeme.“
Leppimani hinnangul ei saa seda probleemi lahendada üksnes järgmiste noorte koolitamisega – vaja on terviklikku vaadet, milles ühendatakse omavahel hariduse, tööturu ja tehnoloogilise arengu küsimused. Haridussüsteem peaks toetama mitte ainult uute spetsialistide juurdekasvu, vaid leidma ka juba töötavatele inimestele võimalusi omandada suuremat lisandväärtust loovaid ja tootlikkust tõstvaid oskusi.
Samas nentis Leppiman, et inimressursi nappust ei saa hakata lahendama ülikoolis, vaid palju varem – lapsepõlves, kõige selle kaudu, kuidas suunatakse noori oma huvisid avastama. Kui tehnilisi erialasid ei tutvustata ja praktilist loovust ei väärtustata, jäävad paljud insenerid lihtsalt tekkimata. „Laps langetab ju otsuseid lähtuvalt sellest, mida ta teab. Nii et oleks viga, kui kõik lapsed pandaks esimesest klassist rahvatantsuringi, aga jäetaks neile tutvustamata, millised võimalused avanevad näiteks robootikas,“ märkis Leppiman. Tema sõnul tuleb lastele näidata, et inseneeria on loovuslik ja samas ka ühiskonda muutva mõjuga valdkond.
„Laps langetab ju otsuseid lähtuvalt sellest, mida ta teab. Nii et oleks viga, kui kõik lapsed pandaks esimesest klassist rahvatantsuringi, aga jäetaks neile tutvustamata, millised võimalused avanevad näiteks robootikas.”
