Kadi Lubi: kas lapsi saab panna liikuma?

Kadi Lubi: kas lapsi saab panna liikuma?. 02.09.2025. Mõneti on ju täitsa huvitav, et me sellele küsimusele vastust otsime, sest inimene on loodud liikuma, mitte istuma. Samuti võiks paljudele tänastele täiskasvanutele kangastuda kaks mälupilti. Esimene oma lapsepõlvest, kui ukakas või luurekas haarasid nii kaasa, et pigem oli vanematel raskusi lapsi tuppa saada. Samasugust „paigalpüsimise väljakutset“ on kogenud kindlasti iga inimene, kellel on tulnud olla lapsevanem – niipea, kui laps liikuma saab, on tema liikumist raske takistada. Kui esimese mälestuse taustal pole raske märgata, et tänapäeva lastel on väga palju konkureerivaid tegevusi, siis olgem ausad – teisel juhul on lapsevanemal mugavam, kui laps vaikselt kuskil toimetab, sest see laseb vanemal tööd teha või – üllatus-üllatus! – telefonis toimetada. Miks peaks siis imestama, et oleme jõudnud punkti, kus tuleb tõdeda, et lapsed liiguvad vähe ja neid tuleb kuidagi liikuma „panna“? Harjumuste keskne roll Erinevad käitumis- ja sotsiaalteaduslikud teooriad rõhutavad harjumuste keskset ja määravat rolli. Harjumuste püsivust põhjustab aga tõsiasi, et need on kujunenud välja pika aja vältel. Harjumuste puhul on tegu millegagi, mida me sageli ei teadvusta ning mida võime sooritada isegi rutiinselt. Kui mõelda tänaste laste liikumisharjumustele, siis võib juba lasteaia või kooli ning kodu vaheline teekond eeldada temalt väga vähest liikuvust. On sama loomulik, et kui läbida koolitee jalgsi, ratta või muu transpordivahendiga, tõstab see märgatavalt liikumisaktiivsust. Olekski oluline teadvustada, et liikumisaktiivsuse suurendamiseks ei pea tegema ilmtingimata trenni. Samas tuleb pidada silmas, et laste liikumisaktiivsust saavad olulisel määral mõjutada lapsevanemad, mistõttu on oluline rääkida laste liikumisaktiivsuse suurendamisest nii, et see kõnetaks lapsevanemaid, aitaks leida neil lahendusi ja suunaks neid lahenduste kaudu käitumist muutma. Lapsevanemate kaasatus on oluline ka seetõttu, et kõiki liikumispüüdluseid ei suuda kool ja lasteaed täita. Harjumuse definitsioon – pikema aja jooksul kujunenud (rutiinne) käitumis- või tegutsemisviis – annab mõista, et liikumiseks vajalikku stiimulit tuleb edastada erinevate kanalite kaudu. Harjumuse tekkeks loob soodsa pinnase seegi, kui vanem oma käitumisega eeskuju annab, mistõttu on oluline, et me ei uuriks ainult seda, kas ja kuidas lapsi liikuma panna, vaid ka seda, mida ja kuidas teha täiskasvanutega. Igal lapsevanemal on kasulik endalt küsida: millal viimati lifti asemel treppi, auto asemel kondimootorit või mõnd terviserada kasutasid? Tehnoloogilise arengu ajastul, kui tundub, et tehnoloogia aitab meil kõike paremaks teha, on oluline tõdeda, et liikumisharjumuse tekkel ja püsimisel mängivad määravat rolli kaaslased. Seetõttu võib liikumisaktiivsust tõstev impulss tulla perekondlike ja sõprussuhete kaudu. Tehnoloogia võib aidata teatud viisidel liikumisaktiivsust suurendada, kuigi samas pole suudetud näidata, et tehnoloogilised lahendused avaldaksid liikumisaktiivsusele pikaajalist positiivset mõju. Vastupidi – on toodud välja, et laste liikumisaktiivsuse suurendamiseks tuleb vanematel vähendada laste ekraaniaega. Igal lapsevanemal on kasulik endalt küsida: millal viimati lifti asemel treppi, auto asemel kondimootorit või mõnd terviserada kasutasid? Eripärade eiramine pidurdab liikumisharjumuste kujunemist Kuigi on kindlasti oluline liikuda n-ö tavapäraselt punktist A punkti B, tuleb laste liikumisaktiivsuse kujundamise puhul küsida siiski ka seda, mida teha intensiivsema koormusega, näiteks trennidega. Siingi tuleb mängu lapsevanema rakurss. Kui lasteaias on õhtupoolikule organiseeritud treeningud, on see lapsevanemagi seisukohast hästi korraldatud, sest tal tuleb ilma liigse liiklemiseta lihtsalt õhtul pisut hiljem lapsele lasteaeda järele minna. Koolid samasuguse suurepärase võimalusega ei hiilga. See pole koolide süü ja ilmselt on „süü“ üldse vale sõna. Kuigi on ülimalt tõenäoline, et kui lastele pakutaks trenni päevakava loomuliku osana, ilma et see nõuaks suurt liiklemist, kasutaksid seda võimalust paljud, on päriselus mitmeid põhjuseid, miks selline võimalus ei teostu. Näiteks ei pruugi kooliruumides treeninguid korraldavad spordiklubid jõuda maapiirkonna õppeasutustesse – või siis jõuavad nad sinna piiratud valikus, mis ei pruugi kõiki lapsi osalema innustada. Linnakoolides teevad sportlikuks huvitegevuseks sobivate ruumide leidmise raskeks aga vahetustega koolipäevad, õpilaste suur arv, sellest tulenev ruumikitsikus, jms. Võimalik lahendus oleks klubide ja huvikoolide enda ruumide kasutamine, kuid seda piiravad sageli treeningute ja koolitundide ajakavad, lisaliiklus ning muud praktilised takistused. Aga kui oletada, et neid barjääre ei ole? Kas saaksime sel juhul öelda, et meie lähenemine toetab täna laste aktiivset liikumist ja sportimist? Kitsaskohad võivad ilmneda ootamatutest külgedest. Koolides on olemas liikumisõpetuse tund, mille ainekavad ja filosoofilised lähenemised ei pea enam vajalikuks kõike mõõta ja hinnata, olgugi et praktikas ei pruugi see päris nii olla. Ja kui elus juhtub nii, nagu ühel halenaljakas meemis, kus puu all seisev lõvi teatab teistele loomadele, et kõik peavad kahe meetri kõrgusele ronima, vastasel juhul süüakse nad ära, siis on mõistetav, et kõigile – näiteks elevandile või kaelkirjakule – pole need kaks meetrit sugugi jõukohased. Nii lepivadki mõned, et nemad kuuluvad „ärasöömisele“, kuna nad ei vasta seatud normidele. Enesestmõistetavalt soodustab selline standardiseeritud ja eripärasid eirav lähenemine neil, kes normidesse ei mahu, liikumisharjumustest võõrduda või neid suisa põlata. Sellistki harjumuspärast mõtteviisi võib olla edaspidi vaevarikas muuta. Lisaks võib ootamatu löögi anda meie praegune treeningute korraldus, mis toimib eeldusel, et tegevusega alustatakse lapsepõlves, misjärel liigutakse edasi järgmisse vanusegruppi või järgmisele tasemele. Mida aga teha lastega, kes pole alustanud oma sportlikke otsingud lasteaias? Kuidas tagada, et kui noor mingis vanuses enam konkreetsest alast ei huvitu, siis saab ta liikuda proovima järgmist ala, ilma et ta satuks mudilaste hulka? Kuidas oleks tal võimalik ala vahetades kasutada võimalikult hästi juba olemasolevaid oskusi? Ja mida teha siis, kui laps ei taha jõuda oma spordialaga mitte tippu, vaid soovib kasutada seda liikumisharrastusena? Kuigi selle nähtusega on hakatud arvestama, s.t võimaldama just üldfüüsilisi treeninguid ja erinevate alade kombinatsioone, võib praegune ühele alale keskenduv spordiklubide süsteem soodustada tendentsi, mille kohaselt tehakse aktiivsema ja intensiivsema liikumisharrastusega lõpparve juba enne täisealiseks saamist. Samuti vajab lahendamist küsimus, kuidas tagada, et treenerid oleksid võimelised viima läbi treeninguid, milles kombineeritakse erinevaid alasid. Lahendamist vajab küsimus, kuidas tagada, et treenerid oleksid võimelised viima läbi treeninguid, milles kombineeritakse erinevaid alasid. Lahendused Et mitte keskenduda siinkohal ainult probleemidele ja jääda põhjendama vaid erinevaid madala liikumisaktiivsuse põhjuseid, on kohane peatuda mõnel võimalikul lahendusel. Nagu eelnevalt mainitud, on tegelikkuses nii mõndagi probleemkohta mõistetud ja töö lahenduste leidmiseks käib. Nii näiteks on arutatud võimalust pakkuda mitmekesist treeningut, mis aitaks proovida korraga erinevaid alasid, aga neid ka soovi korral vahetada. Koolide liikumisõpetus sihib samuti erilaadsete kehaliste harjutuste praktikat. Võimalik, et „kahe meetri kõrgusele ronimise nõue“ ongi ühel hetkel päriselt möödanik. Tehnoloogiliste arenduste osas on veel arenguruumi. Tuleb tõdeda, et tehnoloogia ise pole (lõpuni) võimeline ühtki madala liikuvusega seotud probleemi lahendama, kuigi probleemi erinevate osade juures ja kaasava koosloome tingimustes võivad tehnoloogilised lahendused pakkuda vähemalt lühiajalisemat leevendust. Küll aga on igaühes meist tohutu potentsiaal seda probleemi lahendada. Meil on igapäevane võimalus liikuda oluliste punktide vahel autota, viia koos perega läbi sündmusi, mis eeldavad liikumist ning meeldival ja sobival alal mõtestatult ja jõukohaselt sportida. Eeskuju nakatab, selle mõjul tekivad toetavad ja pikaajalised harjumused. Ja ehk just sedavõrd liikuvate harjumuste toel saab „panna“ lapsigi liikuma. Eeskuju nakatab, selle mõjul tekivad toetavad ja pikaajalised harjumused. Ja ehk just sedavõrd liikuvate harjumuste toel saab „panna“ lapsigi liikuma. * Samanimelises arutelus vahetasid 8. augustil 2025 Arvamusfestivalil mõtteid arutelujuht Evaliis Lälli eestvedamisel prof. Andero Uusberg (TÜ), Aave Hannus (TÜ), Kristo Tohver (Eesti Olümpiakomitee), Kristo Enn Vaga (Riigikogu) ja kirjutise autor. Arutelu korraldas Heaoluteaduste tippkeskus EstWell, mille tegemistest võtavad heaoluteadlaste teaduskoostöö raames aktiivselt osa ka TalTechi teadlased.