Einari Kisel: mis kujundab tegelikult Eestis elektri hinda?

Einari Kisel: mis kujundab tegelikult Eestis elektri hinda?. 05.02.2025. Artikli originaalversioon avaldati Äripäevas. Valitsuse koalitsioonierakondade (Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatide) juhtide elektrikokkulepe on pälvinud palju kriitikat, samas on see mitmes mõttes samm õiges suunas. Sisuliselt tähendab kokkulepe seni räägituga võrreldes 4-5 miljardi euro suuruse õhu väljalaskmist plaanidest, kus on veel peidus umbes miljardi euro jagu õhku. Olgem ausad, Eesti elektritootmine tuleb järgmise kümne aastaga ümber ehitada. Sellega on isegi juba hiljaks jäädud. Vanade põlevkivikatelde aeg on ümber saanud – ime, et need uunikumid üldse veel töötavad. Nende asendamisel uute põlevkivikateldega tuleks investoritele maksta üle kahe korra rohkem toetust kui gaasi reservjaamadele, mille rajamiseks kuulutati suure hilinemisega välja hange. Uued põlevkivijaamad ei sobi ka hästi töötama koos varieeruvate tuulikute ja päikeseelektri tootjatega. Põhimõtteliselt oleks võimalik tagada ka gaasijaamadega kogu Eestit kattev pidev elektritarve, aga see oleks kallis lõbu ning sõltuks maagaasi, LNG ja CO2 turuhindadest. Kui taastuvelekter on olemas, on tegu selgelt odavam lahendusega. Seatud sajaprotsendilise taastuvelektri eesmärgi täitmine tekitab aga küsimuse, kui palju me 2030. aastal üldse elektrit tarbime. Teisisõnu: kui suurt taastuvelektri kogust oleks vaja eesmärgi täitmiseks toota? Üles või alla? Koalitsioonipartnerid viitavad tarbimisprognoosile, mille koostasid kaks aastat tagasi Elering ja konsultatsiooniteenuste ettevõte Energex. Selle järgi peaks Eesti elektritarbimine kasvama 2030. aastaks 10,4 TWh-ni. Esialgsed andmed näitavad aga, et 2024. aastal langes tarbimine hoopis 8,0 TWh-le. Kõige kiirem elektritarbimise kasv leidis Eestis aset sajandi alguse majandusbuumi ajal, mil see kasvas kuue aastaga ligi 1,4 TWh, nüüd aga prognoositakse nõudluse kasvu järgmise kuue aastaga lausa 2,4 TWh võrra. Keskmiselt on sel sajandil Eesti elektritarbimine kasvanud vaid 0,06 TWh aastas. Samas räägitakse, et uued energiamahukad tööstused läheksid pigem Euroopa odavaimat elektrihinda pakkuvate Soome ja Rootsi juurde. Väiksema elektrinõudlusega tööstusi on küll Eestisse tulemas, kuid järsku elektritarbimise kasvu nende tuleku tagant ei paista. Seega on vähenenud elektritarbimise tõttu vaja eesmärgi täitmiseks toota ka vähem taastuvelektrit. Tegelikult on selles võtmes pakutud 700 MW-suurune täiendav maismaatuulikute lisandumine (mis toodaks ligi 2 TWh elektrit) piisav, et saavutada praegune elektrinõudluse tase. Arvestades ka teisi juba eksisteerivaid ning rajatavaid tuulikuid, päikeseparke, puiduhakkel ja biojäätmetel töötavaid elektrijaamu, kaetakse tõenäoliselt ka mõnevõrra kasvav elektrinõudluse kogus. Teisisõnu: 2030. aasta vaates ei lähtu kokkulepe justkui Eleringi prognoosist, vaid üsna reaalsest elektritarbimise keskmisest kasvust. Kuna 2030. aastaks ei saa meretuulepargid nii ehk naa valmis, siis ei saa nende toodanguga eesmärgi täitmisel arvestada. Samas on ebaselge, millist järsku 2 TWh suurust tarbimise kasvu 2033.-2034. aastal nende abil kaetakse. Kui elekter on mõeldud ekspordiks, siis ei peaks Eesti elektritarbijad selle võimsuse rajamiseks garantiid andma. Erinevad salvestid võimaldavad ühtlustada elektri hinda, sest nad tarbivad ühelt poolt odava elektri tundidel ja toodavad gaasijaamade asemel odavamalt kõrgema hinnaga tundidel ning pakuvad Eleringile ka erinevaid teenuseid, mis hoiavad süsteemi tasakaalus. Küsimus, kui suurt salvestusvõimsust ja -mahtuvust vaja läheks ning kui suures mahus tuleks nende investeeringuid toetada, peaks lähtuma peamiselt Eleringi vajadustest ja regionaalsete elektrimüüjate tellimustest. Kui panna liiga suure võimsuse või mahtuvusega salvestitele peale toetuse maksmise kohustus, viib see elektri hinda jällegi üles. Mis see maksab? Elektritarbijate jaoks on loomulikult põhiküsimus, mis see kõik maksma hakkab. Võrrandis on väga palju muutujaid ning iga arvutaja kasutab kümneid erinevaid eeldusi, mistõttu ei ole tulemused omavahel võrreldavad. Enne nende arvutuste tegemist peaks vastama aga neljale küsimusele, mis määravad tegelikult Eesti elektri hinna: Millal lõpeb Venemaa sõjategevus? Sellest sõltub paljuski Eesti majanduse käekäik, maagaasi hinnatase ja ka maksustamise tase. Millised on prognoositava aasta ilmaolud? Mida külmem talv, seda kõrgem elektri hind. Millised elektriühendused on naaberriikidega töös? Neist sõltub teiste elektriturgude hindade mõjuulatus Eesti elektriturul. Millised uued tarbijad ja tootjad tekivad naaberriikides? Jällegi määrab see naabrite mõjuulatuse meie elektriturul. Need aspektid mõjutavad Eesti elektri koguhinda tunduvalt rohkem kui tootjatele makstavad toetused või maksumäärad.