25 aastat, ent palju rohkem inimesi

25 aastat, ent palju rohkem inimesi. 29.10.2025. Virumaa kolledži 25. aastapäeva tähistaval bukletil on ammendav pealkiri: „Taltech Virumaa kolledži esimene veerandsada: Virumaa kolledži inimeste lugu 2000 – 2025“. Nagu alapealkirigi mõista annab, tähistatakse kolledži tähtpäeva selle heasse käekäiku panustanud inimeste kaudu. Rõhk on isikutel, mitte sündmustel – viimastele on jäetud lehekülgede alumised servad, kus jookseb sõlmsündmuste lõim. Viimases lahenduses mängis kindlasti oma osa bukleti illustreerinud Piret Räni, kelle stiil sobib sellist laadi trükise jaoks hästi, s.t tema joonistatud portreed on ühtaegu informatiivsed ja mängulised, ta ühendab neis nutikalt karikatuuride, koomiksite ning teisalt graafikute, tabelite, kaartide jms. esteetika. Niisiis, Virumaa kolledži tähtpäevabukleti fookus on pigem mentaalne kui kronoloogiline, olgugi et bukleti narratiivne ülesehitus liigub just aastaid pidi, kaugemast otsast praegusesse päeva ja otsapidi isegi tulevikku. Sissejuhatavas osa saavad sõna viimase 25 aasta jooksul Tallinna Tehnikaülikooli juhatanud rektorid – Andres Keevallik, Peep Sürje, Jaak Aaviksoo ja Tiit Land. Bukleti põhiosa moodustavad kolledžiga seotud inimeste lühikesed lood, mis on esitatud kronoloogilisse ritta seatud aastaarvude saatel. Üldjoontes tuleb iga aasta kohta üks kooliga seotud inimene – otsa teeb 2000. aasta peatükis lahti Ants Soon, kes vedas Virumaa kolledžit esimesed kuus aastat. Sellises sujuvalt loogilises ülesehituses tuleb ette ka väikseid võnkeid: kuue aastaarvu (2008, 2011, 2020, 2022, 2023, 2025) juurest leiab kahe inimese lood. Selliste kõrvalekallete ühtselt läbivat põhjust on raske täheldada, võib lihtsalt arvata, et bukleti koostajatel eesotsas kommunikatsioonispetsialisti Ivo Rulliga oli raske mahutada kahekümne kuue arvu taha ära samal hulgal inimesi, s.t portreteerimist väärt kolleege kogunes rohkem, kui oli käepärast aastaarve. Lühiportreesid on tähtpäevatrükises seega ühtekokku 32. Olgugi et kõik isikulood on paratamatult isikukesksed, võib bukleti läbilugemisel märgata portreede taustal meie lähema ajaloo võnkumisi – koroonakriisi, tehisintellekti tulekut, jne. Laiemas ühiskondlikus plaanis tundub kõnekas, kuidas lugudest moodustuvas tervikus tõuseb olulise nüansina esile eesti keele küsimus – asetseb ju Virumaa kolledž valdavalt venekeelse Ida-Virumaa südames, Kohtla-Järve nimelises tööstuslinnas. Seega pole üllatav, et eesti keel tuleb korduvalt jutuks. Seda juba 2001. aasta loos, milles Ene Peterson, kolledži inglise keele assistent, lektor, humanitaar- ja sotsiaalainete lektoraadi juhataja ning humanitaarainete keskuse juhataja, meenutab, kuidas ta korraldas kolledži algusaegadel üliõpilastele eesti keele intensiivkursusi. 2010. aasta juurest leiab loo Ingrid Preesist, kes tuli nimetatud aastal kolledžisse eesti keele kui teise keele õpetajaks, ning kelle tegevuse mõjul suurendati seal eestikeelsete tundide mahtu. Prees peab vajalikuks ka rõhutada, kuidas ta suhtleb õppetöö raames ainult eesti keeles, mis annab tunnistust tugevast natuurist. Olulist rolli mängib keeleküsimuses kolledži õppedirektor Anu Piirimaa, kelles ühinevad sütitaval kombel keeleinimene ja keemiatehnoloog; ta on üks neid, kes töötanud Virumaa kolledžis esimesest päevast alates. 2020. aasta juures asuvast artiklist saab teada, et alguses õpetaski Piirimaa vene emakeelega tudengitele eesti keelt, ent ta vastutas koolis ka keelepöörde läbiviimise eest: alates 2018. aastast on kolledži kõik õppekavad eestikeelsed. Siit-sealt tuleb välja, et kõik need Eesti ühiskonda peaaegu väsimuseni pingestanud (ja siiani pingestavad) integreerumise ja keelekümblemise katsed on just kolledžis (vähemalt kohati) päris hästi välja tulnud. Rohkem kui korra satub lugeja eri rahvusest kolleegide omavahelisele tunnustusele. Näide. Jasper Adamson, struktuurikeemia kaasprofessor tenuuris, ütleb oma loos keemiatehnoloogia lektoraadi juhataja Antonina Zguro kohta järgmist: „Ta on alati sõbralik, julgustav ja valmis aitama. Väga hea meel on sellise kolleegi üle“ (lk 74). Väga hea meel on selliste sõnade üle – eriti ajal, mil neid kohtab ideoloogilise pingestumise tõttu väga harva. Samuti tõusevad isikulugude seest ja vahelt esile kolledži tegevusega seotud sündmused – mis pole samuti sugugi üllatav. Üks keskseid märksõnu on loomulikult põlevkivi. Otsa teeb talle omase bravuuriga lahti Jaak Aaviksoo, kes nimetab Kohtla-Järvet maailma põlevkivitööstuse pealinnaks. Sellisel kahuripaugul tundub olevat ka alust lasta kõlada, sest rohkem kui korra tuleb ilmsiks, kuidas Virumaa kolledži teadlased olid abiks Jordaania riigile, mis soovis oma põlevkivivarusid käiku lasta. 2009. aasta juurest leiab loo keemiainsener Olga Pihlist, kelle tekstist jääb silma, kuidas ta kuulus nende inimeste hulka, kes aitasid rajada Jordaaniasse ehitatud põlevkivielektrijaama juurde maailmatasemel laborit. Põlevkiviga seotud teadusliku innovatsiooni osas tasub tõsta esile Allan Niidu artiklit, mille leiab 2015. aasta juurest – neli aastat hiljem sai Niidust esimene Virumaa kolledžis töötav professor, kes on õpetanud seal kütuste tehnoloogiat, orgaanilist keemiat ja teadustöö aluseid. Loost saab muide teada, et Niidu on tegelenud oma teadustöös põlevkivi tootmise probleemidega, millega seoses avastas ta koos kolleegidega, et põlevkivi töötlemisel tekkivaid mürgiseid fenoole saab kasutada viisil, mis võimaldab toota ohutumaid gaasiballoone. Sellised, minusugustele tavasurelikele peaaegu ulmelistena tunduvate avastuste ja uuenduste kirjeldused annavad kogu bukletile samal moel värvi nagu Piret Räni joonistused. Ivo Rulli kogutud isikulugudes annavad tooni esiletõstutute tööd, tegemised. Sageli on artiklite eesmärk loetleda kokku tublide inimeste saavutusi. Väga sümpaatne on kogu bukletti läbiv tänulikkuse õhkkond – kolleegid ütlemas kolleegidele häid sõnu. Ma ei hakanud arvet pidama, aga julgen öelda, et tänusõnade tõttu mainitakse trükises neidki nimesid, mille omanikele eraldi looruumi ei jagunud. Bukleti keskseks isikuks – kui üldse sellise hierarhiamänguga kaasa minna – tõuseb Mare Roosileht. Seda juba mahulistel põhjustel: lugeja leiab tema portree 2019. aasta juurest. Sel aastal sai Roosilehest Virumaa kolledži direktor. Väljaande lõpus aga pakub Roosileht edasisse suunatud vaate pealkirjaga „Tulevikusillad Kohtla-Järvelt laia maailma“. Portreeloost saab teada, et enne direktoriposti oli Roosileht koolis õppejõu assistent, lektor, reaalainete keskuse juht ja arendusdirektor. Samuti tasub loost esile tõsta „SUURT EHMATAVALT JULGET EESMÄRKI“ – muuta Virumaa kolledž rahvusvaheliselt tunnustatud tehnoloogia-, teadus- ja kompetentsikeskuseks. Bukleti lõpus seisvast tunnustusloetelust võib avastada, et Roosileht on olnud Ida-Virumaa Aasta Tegija 2019 ning mullu pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Sellest kõigest aga olulisemgi on see, kuidas teda tõstetakse erinevates portreelugudes korduvalt tunnustavate sõnadega esile – ma ei lugenud kiitvaid mainimisi täpselt kokku, aga neid on kindlasti oma paarkümmend. Üks tekstinäide kolledži rahvusvahelisi suhteid edendavalt Marianne Kamalt: „Erilist tänu soovin avaldada Mare Roosilehele, kes on olnud minu jaoks oluline mentor ja toetaja“ (lk 77). Seega – ka lugejale, kes pole kolledži sisseluga kursis, jätab trükis kaheldamatu mulje: selle tähtpäevalise õppeasutuse eesotsas on õige inimene. On aru saada, et üht aastapäeva kokkuvõtva trükise tonaalsus peab olema pidulik, rõõmus, ennast ja oma inimesi toetav ja tunnustav. Ometi võib mõni lugeja jääda kooli siseelu, edu- ja vastupidavuslugude, naljakate juhtumiste, emotsionaalsete meenutuste ja tehtust saadud rahuldustunde kõrval igatsema rohkem hariduslikke või laiemaltki sotsiaalseid üldistusi, vastusevariante küsimustele, kuidas on kolledži õppetöö arenenud (olgu kohe öeldud, et sellest saab siit-sealt üht-teist ka teada), kuidas on muutunud õppejõudude, tugitöötajate, õpilaste hoiakud ja teadmised – ja ennekõike oleks tore lugeda katseid sõnastada oma töö laiemat, ühiskondlikku tähendust. See on ju kahtlemata olemas – teadusliku innovatsiooni kaal ühiskonnas kasvab aegamisi, aga järjekindlalt (eriti kui asetada siia taustale põlevkivi ja rohepöördega seotud perspektiivid). Ei tasu ka unustada, et Kohtla-Järve rahvaarv on 1989. aastaga võrreldes kukkunud pea 30 000 elaniku võrra, mistõttu on kolledž juba oma asukoha mõttes ühiskondlikult kõnekal positsioonil. Omamoodi eelpost, majakas. Veerandsada aastat teaduse ja koostöö teenistuses TalTechi Virumaa kolledž tähistas tänavu septembris oma 25. sünnipäeva. Kuigi kolledži nimi ja vorm on aja jooksul muutunud, ulatuvad tehnilise kõrghariduse juured Kohtla-Järvel tagasi juba 66 aasta taha. Juubeliaasta tipphetkeks kujunes 19. septembril toimunud TalTechi nõukogu väljasõiduistung ja sellele järgnenud tänuüritus, kus toodi esile nii kolledži ajalugu kui ka tänased edulood. Õhtu jooksul esitleti ka kogumikku „TalTechi Virumaa kolledži esimene veerandsajand. Inimeste lugu 2000–2025“, kuhu on talletatud enam kui kahekümne viie õppejõu ja töötaja meenutused – mälestused, mis peegeldavad kogu piirkonna arengut. TalTechi rektor Tiit Land nimetas Virumaa kolledžit mitte pelgalt ülikooli osaks, vaid kohaliku arengu ja koostöö keskuseks, kus ideedest sünnivad lahendused. Kolledži säravaimaks tunnustuseks sai tänavu Eesti aasta õppejõu tiitel, mille pälvis professor Jasper Adamson – rahvusvahelise teadustaustaga õppejõud, kelle loengutes saavad keerulised teemad elavaks ja inspireerivaks dialoogiks. Direktor Mare Roosilehe sõnul on see kõik osa suuremast loost – sellest, kuidas tööstuslinnast on saanud teadmist ja koostööd väärtustav ülikoolikeskkond.