TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi lektor
6. oktoober, rahvusvaheline arhitektuuripäev, sobib tuletama meelde, et arhitektuur ei seisne ainult majade kavandamises. Arhitektuur kujundab ühtlasi meie ühiskonna võimet muutustega toime tulla – ühtaegu tugeva ja paindlikuna. Sellest tuleneb tänavuse arhitektuuripäeva juhtmõte: „Design for Strength” ehk „Kujundada, et tugevdada”.
Maailma Arhitektide Liidu teemavalik võib esmapilgul tunduda ootamatu – arhitektuuri puhul räägitakse enamasti vastupidavusest ja paindlikkusest, mitte tugevusest. Samas suunab see teemapüstitus meid küsima, millist tugevust me tegelikult vajame, kui seisame silmitsi klimaatiliste ja sotsiaalsete muutuste ning kiirete tehnoloogiliste arengutega.
Tugevuse kaks nägu
Maailma aktuaalsed väljakutsed nõuavad muutusi struktuurides, mida oleme pidanud seni kõige tugevamateks: hoonestuses, energiasüsteemides, liikumisharjumustes ja majandusmudelites. Tugevus võib hakata siin arenguid lausa pidurdama, sest radikaalset ümberkujundamist vajavad sageli just kõige püsivamad süsteemid.
Samal ajal ei saa ühiskond ilma stabiilsuseta toimida. Kui kõik oleks voolav ja ajutine, kaoks usaldus ja püsivus. Kogukondi ja institutsioone kooshoidvad struktuurid peavad suutma muutusi taluda oma olemust kaotamata.
Seega ei tähenda „kujundada, et tugevdada” mitte tugevuse maksimeerimist, vaid pigem stabiilsuse ja muutuse vahelise tasakaalu leidmist. Kõige olulisemad struktuurid peavad suutma muutusi absorbeerida, kaotamata seejuures oma olulisi funktsioone. Ma eeldan, et just tänavune sõnastus suunabki keskenduma. Tugevdava kujundamise põhimõtet näeb hästi kahes valdkonnas, millega tegelevad aktiivselt ka Eesti teadlased ja insenerid. Neid tasakaaluliike saab illustreerida kahe näite abil.
Esimeseks on riigijuhtimise dünaamiline stabiilsus. Rainer Katteli, Wolfgang Drechsleri ja Erkki Karo raamatus „How to Make an Entrepreneurial State“ leitakse, et avalik sektor ei peaks delegeerima kogu innovatsiooni eraettevõtlusele. Riik võib olla ühtaegu aeglane ja kiire – säilitada järjepidevust, kuid toetada samal ajal uuendusi. Nii tekib „dünaamiline stabiilsus“: ükski süsteemi osa ei pea olema samaaegselt paindlik ja püsiv, küll aga peab seda olema süsteem tervikuna.
Teisalt saame tugevdava kujundamise põhimõtet jälgida looduspõhiste lahenduste analüüsis. Ehituses ja maastikukujunduses kasutatakse „kõva“ betooni ja terase asemel üha sagedamini looduse enda mehhanisme. Näiteks rannikualade kaitseks ei pea ehitama betoonmüüre ja kanaleid – piisab õigesti kujundatud pinnavormidest, taimestikust ja ökosüsteemidest, mis hajutavad näiteks üleujutuste mõju.
Looduslähedaste lahenduste puhul ei piirdu tasakaal süsteemi terviktasandiga, vaid iseloomustab ka terviku erinevaid komponente, näiteks pinnast, taimi või loomi. Üksik puu on süsteemi komponent, mis areneb loomulikult, hoolimata oma tugevusest ja püsivusest.
Ehituses ja maastikukujunduses kasutatakse „kõva“ betooni ja terase asemel üha sagedamini looduse enda mehhanisme.
Pilt on illustratiivne. Illustratsioon: Open AI
Mida see tähendab arhitektuuris?
Kui pidada arhitektuuri põhiüksuseks hoonet, peame leidma viise, kuidas muuta arhitektuursed vormid korraga nii püsivaks kui vajadusel muudetavaks. Õnneks on meil juba olemas järgmised tööriistad:
- funktsionaalne paindlikkus,
- liikuvad elemendid,
- hoonete kihtide eristamine elutsükli pikkuse järgi,
- ringne ehitus ja taaskasutus,
- taastav ehk regeneratiivne arhitektuur.
Need ei ole küll uued ideed, kuid „kujundada, et tugevdada” suunab vaatlema valdkonda teise pilguga. Püsivusest, mis on jäänud viimasel ajal kohanemisvõime vastandina tahaplaanile, saab taas eraldi eesmärk. Eks arhitektuuri üks rolle võikski olla eraldada püsivuse terad sõkaldest.
Tugev nagu vesi
Seega ei loo me arhitektuuris mitte ühtset ja jäika tugevust, vaid paljude tugevuste kooskõla. Kui iseloomustada tugevuste kooskõla ühe kujundiga, võiks selleks sobida vesi – malleeritav, kohanduv ja samas püsiv.
Me ei loo arhitektuuris mitte ühtset ja jäika tugevust, vaid paljude tugevuste kooskõla.
Rahvusvaheline arhitektuuripäev on Rahvusvahelise Arhitektide Liidu (UIA) 1985. aastal algatatud tähtpäev, mida tähistatakse iga aasta oktoobri esimesel esmaspäeval. Päeva eesmärk on tõsta teadlikkust arhitektuuri rollist elukeskkonna kujundamisel ning pöörata tähelepanu linnade ja kogukondade arenguga seotud väljakutsetele.
