TalTechi doktorant-nooremteadur, kliimaseaduse transpordi ja liikuvuse töögrupi liige
Rääkides rohepöördest, siis ka autodega tehakse pöördeid. Aga see on juhi otsus, kas pööre toimub sujuvalt ja kaasreisijatele märkamatult või külg ees kummivilina saatel.
Praegu on kiirkorras käimas kliimaseaduse koostamine. Üheks oluliseks valdkonnaks loetakse liikuvust, kuna selle jalajälg on hinnatud üheks olulisemaks. Just hinnatud, mitte mõõdetud. Laias laastus on olemas kogu Eesti kohta üks liikuvuse number, mille vähendamine mistahes vahenditega on kavas seadusesse raiuda. Selle ametliku numbri aluseks on üle kogu riigi müüdav mootorikütus. Üks number. Rohkem detailsust ei ole. Ning sellele toetub suur soov ja tahtmine seadust teha.
Vanarahvas on ikka öelnud, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ja õigus ka, ilma mõõtmata, kääridega peale lennates kipub tagajärg olema kui mitte algselt plaanitule vastupidine, siis kindlasti mõõdetavalt erinev. See põhimõte kehtib igal elualal: kui ikka läbi mõtlemata ja tausta teadmata midagi otsustada, siis ei ole head tulemust loota. Mida suurem otsus, seda suuremad kahjud.
Teaduskeeles öeldakse, et „korrelatsioon ei tähenda põhjuslikku seost“.
Paljud kavandatavad meetmed paistavad silma oma suurejooneliste mõjuhinnangute poolest. Ka hiljuti valitsuselt heakskiidu saanud automaksu eelnõu näeb ette laekumiste meeletut kasvu ja imetabast keskkonnajälje vähenemist – põhjendusel, et mujal maailmas on keskmise auto heitkogus vähenenud samal ajal, kui makse muudeti. On hoopis teine küsimus, kas nende kahe liikumise vahel on ka mingi seos. Teaduskeeles öeldakse sel puhul, et „korrelatsioon ei tähenda põhjuslikku seost“. Eesti sõidukite registrijärgne saaste on juba vähenenud, miskipärast seda ei mainita. Kahtlased on ka Eesti autopargi suuruse ja saastatuse kohta esitatud väited, kuivõrd sisse on loetud ka peatatud registrikandega sõidukid. Teadupärast sellised sõidukid ei saasta ega tekita ummikuid.
Kahtlased on ka Eesti autopargi suuruse ja saastatuse kohta esitatud väited, kuivõrd sisse on loetud ka peatatud registrikandega sõidukid. Teadupärast sellised sõidukid ei saasta ega tekita ummikuid. Foto on illustratiivne: pargitud autod Tallinnas. Foto: Unsplash.
Kasutagem kogutud andmeid
Enne mistahes meetmete seadusesse kirjutamist tuleks välja arvutada nende tegelik mõju. Täpsemalt see, kui palju oleks üldse nende abil võimalik midagi muuta. Ilma mõõtmata on võimalik ju lisaks materjali rikkumisele ka endale näppu lõigata. Seades eesmärgiks kogu emissiooni vähendamise 10%, 20% või 50%, peame enne aru saama, kus ja millal need emissioonid tekivad.
Enne mistahes meetmete seadusesse kirjutamist tuleks välja arvutada nende tegelik mõju. Täpsemalt see, kui palju oleks üldse nende abil võimalik midagi muuta.
Mida siis tegema peaks? Nagu öeldud – mõõtma. See ei tähenda, et igale inimesele peaks külge panema jälitusseadme, mille plastiku ja patareide jalajälg oleks samuti ebamõistlikult suur. Meil on juba praegu päris parajas koguses andmeid, mida tuleks ainult kasutama hakata. Avaliku sektori roll on neid jagada ja seda on juba tehtud ka. Kiitma peab Transpordiametit, kes on Avaandmete portaalis avaldanud nii sõidukipargi kui liiklusloendurite andmeid, samuti Politsei- ja Piirivalveametit, kelle kaudu saavad kõik näha piiriületuste seisu. Ning loomulikult Maa-amet, kelle andmed näitavad enam-vähem kõike, mis Eestimaa peal leidub.
Andmeid võiks alati olla rohkem – Transpordiamet võiks oma tehnoülevaatuste andmetele lisada ka läbivalt unikaalse identifikaatori ja läbisõidu numbri. Nii saaks igaüks arvutada Eesti sõidukipargi läbisõitu just sellise ruumilise jaotusega nagu vaja. Täiesti uue mõõtme annavad mobiilpositsioneerimise andmed, mille kaudu on võimalik näha nii inimeste liikumist tervikuna kui selle muutumist ajas. Seda nii aastate, aastaaegade kui ka nädalate ja päevade lõikes.
Sealjuures tuleb meeles pidada, et me mõõdame ikka ja ainult minevikku. Samavõrd oluline on arvestada juba planeeritud elu- ja töökohtadega. Ega kliimaseadust ei tehta ainult järgmiseks aastaks, see jääb meid saatma pikemalt. Liikuvuse prognoosimisel ei tohi arvata, et kõik jääb täpselt selliseks nagu praegu. Mõtelgem näiteks Ülemiste piirkonnale aastal 2000 – lihtsam on lugeda üles asjad, mis pole tänaseks muutunud. Raudteeviadukt on sama koha peal, muud ei tule kohe ettegi. Suhteliselt räämas ja hüljatud tööstusala asemel on nüüd tegu atraktiivse paigaga, mille töökohad ja teenused-kaubandused toovad igapäevaselt kohale kümneid tuhandeid inimesi. Mis kõige olulisem – see ei juhtunud iseenesest. See on paljude inimeste töö tulemus, mis oli 2000. aastal näha juba planeeringutes. Täpselt samamoodi on inimeste peades juba küpsemas ja päris mitmes paigas ka paberile jõudnud 2050. aasta plaanid. Et paber on meil nüüd digitaalne, on see andmestik ka kõigile kättesaadav.
Andmeid võiks alati olla rohkem – Transpordiamet võiks oma tehnoülevaatuste andmetele lisada ka läbivalt unikaalse identifikaatori ja läbisõidu numbri. Nii saaks igaüks arvutada Eesti sõidukipargi läbisõitu just sellise ruumilise jaotusega nagu vaja.
Kui meil on olemas teadmine, kus meie liikuvus toimub, siis on seda võimalik mõjutada. Planeerimist on süüdistatud autokesksuses, ent pigem on autokesksed liikuvuse ümberkujundamise plaanid. Autode vähendamine ei ole eesmärk iseeneses, tähtsad on inimesed. Liikuvuse korraldamise eesmärk ei ole mingit liikumisviisi üles upitada või maha suruda, oluline on tagada süsteemi toimivus minimaalsete kuludega. Olgu selleks kuluks siis otsene väljaminek kütuse näol, ajakulu või mõju keskkonnale.
Ühe tänava näide
Võtame näiteks Liivalaia tänava Tallinnas. Jah, seal on palju autoliiklust. Lihtne lahendus: ehitame trammitee, siis saavad inimesed sõita ilma autota ühest tänava otsast teise. Väga kena. Aga see ei ole väga pikk tänav ja ühest otsast teise jõuab väga hästi ka jala. Samuti ei ole tänava otstes ilmatu suuri parkimisalasid, kus autod oma sõite alustaks ja lõpetaks. Jõuame selleni, et probleem ei ole Liivalaia tänavas endas, vaid see on üks lüli pikemas teekonnas ja kui see autoliiklusele sulgeda, siis sõidetakse teist teed pidi.
Mingi piirkonna mootorsõidukitele sulgemine on üks petlikult lihtne lahendus. Null emissiooni, null probleemi. Kui välja arvata see, et seni otse sõitnud masinad teevad nüüd ringi ja kulutavad selle võrra rohkem kütust. Rohkem põletatud kütust tähendab rohkem süsinikku atmosfääris.
Liivalaia tänavale tulevad sõidukid igalt poolt üle Tallinna ja Harjumaa. Nii saavad seal kokku Keila või Haabersti inimene teel Raua tänavale ja Maardu või Lasnamäe elanik teel Luise tänavale. Nad kumbki ei taha ilmtingimata Liivalaial sõita, see on lihtsalt lühim tee sihtkohani. Kodu juurest ühistranspordiga minnes tuleb teha mitme ümberistumisega pikk ring ja nii ongi auto optimaalne lahendus, sest aeg on üsna kallis ja seda tagasi osta pea võimatu.
Mingi piirkonna mootorsõidukitele sulgemine on üks petlikult lihtne lahendus. Null emissiooni, null probleemi. Kui välja arvata see, et seni otse sõitnud masinad teevad nüüd ringi ja kulutavad selle võrra rohkem kütust. Rohkem põletatud kütust tähendab rohkem süsinikku atmosfääris.
Kui nüüd linnaservas oleks võimalik jätta auto turvaliselt seisma ja jätkata teekonda ühistranspordi otseliiniga, oleks olukord teine. Auto pakutav ühenduskiiruse eelis on selge maanteel, linnas enam mitte nii väga, lisaks kaob ära mure parkimiskoha otsimisega. Linnaservas asuvad „Pargi ja reisi“ stiilis parklad lahendavad ära väga suure osa linnaliikuvuse probleemidest. Sellise nimega lahendusi leiab Tallinnast küll, aga kõik peale kahe asuvad üsna linna keskel, ja kui juba linna korralikult sisse sõita, võib sama hästi autoga ka lõplikku sihtkohta suunduda, mitte viimaseks teelõiguks bussile kolida. Hästi lahendatud „Pargi ja reisi“ ei vähenda registris olevate autode hulka, aga vähendab nendega seonduvaid kulusid ühiskonnale, keskkonnale ja üksikisikule. Ning see on tähtsam kui number tabelis.
Linnaservas asuvad „Pargi ja reisi“ stiilis parklad lahendavad ära väga suure osa linnaliikuvuse probleemidest.
Liiklus Tallinnas, TalTechi peahoone ees. Foto: Mari Öö Sarv.
Kliimaseadus ise probleeme ei lahenda
See on vaid üks näide, kuidas probleemi juurpõhjuseni jõudes on võimalik leida tegeliku mõjuga lahendusi. Lisaks sõiduautodele moodustavad suure osa meie liiklusest veoautod. Olgem ausad, nende najal seisab praktiliselt kogu meie tööstus ja kaubandus. Jah, kunagi valmib Rail Baltic ja viib mingi osa kaubavedudest raudteele. Aga kõik ettevõtted ei asu kaubaterminalist kraananoole pikkuse kaugusel, jaotusvedu tuleb ikka kuidagi ära teha. See tähendab, et veoautoliiklus paikneb küll ümber, aga ei pruugi väheneda. Eesmärk on ju ikkagi kaupu liigutada, mitte niisama veokiga edasi-tagasi sõita.
Mis on kõige olulisem – suurte muudatuste kavandamisel ei tohi ära unustada inimesi nende taga. Teinekord ei olegi suure tulemuse jaoks vaja palju teha, tuleb teha õiges kohas õiget asja. Nii liikuvuses kui ka teistel elualadel.
Olen kliimaseaduse suhtes kriitiline, kuna asja eesmärk on vildakas. Olles tutvunud väljatöötamiskavatsuse ja seni avaldatud materjalidega ning osalenud töögrupis, ei näe ma probleemi, mida see seadus suudaks lahendada. Pole tegevusi, mida selle seaduse puudumine takistaks, ning ükski töögrupis välja pakutud meede ei ole praegu teostamatu sellepärast, et puudub vastav seadus. Mõnegi meetme teostamatus tuleneb füüsikaseadustest ja turureeglitest, aga neidki üks inimeste tehtud seadus ringi ei pööra.
Õige lähenemine peaks olema – laenates Eesti 20. sajandi ilmselt mõjukaima autoinimese Margus-Hans Kuuse fraasi – „evolutsioon revolutsiooni asemel“. Rääkides rohepöördest, ei tasu unustada, et ka autodega tehakse pöördeid. Aga see on juhi otsus, kas pööre toimub sujuvalt ja kaasreisijatele märkamatult või külg ees kummivilina saatel.
Õige lähenemine peaks olema – laenates Eesti 20. sajandi ilmselt mõjukaima autoinimese Margus-Hans Kuuse fraasi – „evolutsioon revolutsiooni asemel“.
