Merendus seisab ristlainetuses: geopoliitilised pinged, ida–lääne kaubateede lagunemine, kasvavad kulud ja järjest karmimad keskkonnanõuded panevad kogu sektori surve alla. Eesti laevaomanike elu pole samuti kerge – kodumaise lipu all seilab vähe laevu ja tööjõupuudus pitsitab. Aga ehk peitub just kriisis võimalus, mis võiks aidata Eesti meremajanduse uuele kursile?
meremajandus
Laevandus on veelahkmel: rohepööre on vältimatu, kuid kõikjal maailmas kulgeb üleminek ebakindlalt ja katkendlikult. Surve heitmeid vähendada kasvab nii Euroopas kui ka rahvusvahelisel tasandil, kuid pakkumise ja nõudluse vahel on vastuolu. Laevaomanikud ootavad turule kütusetootjaid, tootjad aga kliente – tulemuseks klassikaline „nokk kinni saba lahti“ olukord.
Läänemeri on üks maailma toitainerikkamaid ja samas haavatavamaid meresid, kus liigsed lämmastiku- ja fosforiühendid seavad ohtu kalavarud ja kogu ökosüsteemi. TalTechi doktorant ja neljanda põlve rannakalur Indrek Adler usub, et lahendus peitub looduslikus puhastumises: rannakarbid ja vetikad võivad korraga vähendada liigseid toitaineid, parandada veekvaliteeti ja pakkuda rannakogukondadele uut sissetulekuallikat. Oma teadustöö viib ta ellu AquaVerde nimelise ettevõtte kaudu.
Kuigi Eesti on mereriik, eelistab meie rahvas kodumaisele kalale endiselt oma taldrikul liha või imporditud lõhet ja forelli. Kohalik kala jõuab poelettidele harva ning veelgi harvem toidulauale – põhjuseid on mitmeid: kättesaadavus, kvaliteet, hinnatase, eelarvamused Läänemere saastatuse suhtes ja isegi köögis leviv kalahais.
Laevandus seisab veelahkmel: ühel poolt on vaja vähendada heitmeid ja võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid, teiselt poolt kaasnevad rohepöördega hiigelkulud. TalTechis doktoritööd kaitsnud Sina Atari uuris põhjalikult laevandussektori rahavooge ning leidis üllatavaid kitsaskohti, aga ka võimalusi, mis võivad merenduse investeerimisstrateegiaid oluliselt muuta.
Eesti merenduse tulevik tugineb targa tehnoloogia, rahvusvahelise koostöö ja teaduse sünergiale.