Räimest vetikani: milline on Eesti meretoidu tulevik?

Räimest vetikani: milline on Eesti meretoidu tulevik?. 17.09.2025. Eesti Merendusklastri ja Trialoogi merehommikul arutlesid eksperdid, kuidas neid barjääre murda ning millist rolli võiksid 2035. aastaks mängida kalakasvatus, vetikatoit ja nutikad töötlemislahendused. Miks eestlane kala ei söö? TalTechi sinimajanduse ja veeressursside uurimisrühma vanemteadur Loreida Timberg tõdes, et kuigi Eesti asub mere ääres, jääb siinne kalatarbimine liha kõrval selgelt tahaplaanile. Põhjuseid on mitu. Esmalt on poodides kala sageli raskem kätte saada ning selle kvaliteet kipub olema ebaühtlane. „Kui tarbija saab kord kaubandusest kehva kala, ei kipu ta enam kiiresti sellele uut võimalust andma,“ nentis Timberg. Publiku seast lisati, et takistuseks võib olla ka koduse kala valmistamisega kaasnev lõhn või lihtsalt harjumuse puudumine. Rolli mängib ka a hinnatase, kuigi Timberg rõhutas, et odavamad valikud – räim ja kilu – on sageli alahinnatud. Paneeldiskussiooni moderaator ja Trialoogi peatoimetaja Silver Tambur päris levinud müütide kohta: kas Läänemere kala on saastunud või kas kasvanduses kasvatatud kala on kuidagi vähem tervislik? Timbergi sõnul on tegu pigem eelarvamustega. Noored ja kiiresti kasvavad kalad ei jõua endasse akumuleerida Läänemeres leiduvaid kahjulikke aineid ning kalakasvandused kontrollivad rangelt söödakvaliteeti: „Me ei saa lõhele anda saepuru ja oodata, et ta kasvaks. Sööt põhineb kvaliteetsel loomsel valguallikal ning see teeb ka kala tervislikuks.“. Sama kinnitas Transpordiameti merendusteenistuse direktor Kristjan Truu: „Läänemere räim ja kilu on tegelikult kvaliteetne tooraine, aga see ei pruugi alati jõuda parimal kujul tarbijani.“ Küsimus pole ainult kalas endas, vaid tarneahela toimimises ja turuharjumustes. Just siin tulebki mängu innovatsioon – kuidas tuua meretoit inimesteni uutes vormides ja usaldusväärsel viisil. TalTechi Kuressaare kolledži direktori Merit Kindsigo sõnul ei sünni innovatsioon aga üksnes ettevõtjate ja teadlaste pingutusest – vaja on ka riigi strateegilist tuge. Tema hinnangul võiks olla meretoit kümne aasta pärast jõudnud ka kooli- ja lasteaialaste igapäevamenüüsse. Kristjan Truu täiendas, et sama põhimõte võiks kehtida laiemalt: kohalikust kalakasvatusest ja vesiviljelusest pärit toitu võiks pakkuda ka haiglates. See aitaks luua kindlat nõudlust ja kinnistada meretoitu kui usaldusväärset ja väärtuslikku toiduallikat. “Kui tarbija saab kord kaubandusest kehva kala ei kipu ta enam kiiresti sellele uut võimalust andma.” Töötlemise ja innovatsiooni abil tarbijani Timberg rõhutas, et toiduharjumuste muutmiseks ei piisa värskest kalast – oluline on ka töötlemine. Kuna püügi- ja kasvuperioodid on hooajalised, tuleb toorainet säilitada ja väärindada. „Külmutamine ei ole kurjast, vastupidi – see aitab tagada kvaliteeti ja lihtsustab valmistamist,“ märkis Timberg. Praegu ei luba koolitoidu eeskirjad külmutatud toitu pakkuda, sest lähtutakse arusaamast, justkui vähendaks külmutamine toidu väärtust. Kui sellest piirangust loobuda, oleks võimalik pakkuda meretoitu just neis kohtades, kus kujunevad välja laste toitumisharjumused. Kindsigo sõnul ei takerdu meretoidu laiem kasutuselevõtt alati rahasse, vaid sageli hoopis otsustesse. Riik ei pea tingimata kulutama suuri summasid: „Mõnikord piisab suure võidu loomiseks väikestest, põhimõttelistest muudatustest.“ Sama oluline on kujundada nutikate toodete kaudu laste toitumisharjumusi. Kindsigo tõi näiteks kuivatatud kalakrõpsud ja teised atraktiivsed snäkid, mis aitaksid noorel põlvkonnal harjuda kalaga kui loomuliku igapäevase toiduga. Siht ja suunis: meretoidustrateegia Mainitud ideed ja uuendused eeldavad aga laiemat nägemust ja koordineeritud tegutsemist. Ilma selge riikliku suunata jäävad üksikud algatused hajali ning ei loo meretoidule püsivat turgu. Truu pakkus välja, et Eesti võiks luua 2035. aastani ulatuva meretoidustrateegia, mis võimaldaks luua pikaajalise visiooni ning annaks ettevõtjatele investeeringute tegemiseks kindlust. Tema hinnangul võiks kümne aasta pärast tulla märkimisväärne osa meie valguvajadusest – näiteks 15% – kohalikust kalakasvatusest ja vesiviljelusest. See vähendaks sõltuvust impordist ning tugevdaks toidujulgeolekut. Samas tõdes Truu, et Läänemere eripärad – näiteks aeglane veevahetus ja eutrofeerumise risk – seavad kasvatusmahule piiranguid. Lahendusena näeb ta vetika- ja karbikasvatust, mis ühtaegu aitaksid suurendada toidutootmist ja parandada merekeskkonda. Üheks selliseks uuenduslikkuse näiteks sobib vetikakasvatus, mida arendab koostöös TalTechi teadlaste ja tudengitega Planeet Ruhnu nimeline ettevõte. “Külmutamine ei ole kurjast, vastupidi – see aitab tagada kvaliteeti ja lihtsustab valmistamist.” Vetikad: uus maitse Eesti köögis Planeet Ruhnu asutaja Eeva Lauk kinnitas, et saare rannavetes asuvad esimesed vetikakasvatuse prototüübid on andnud juba tulemusi. Kasvatusseadmete ehitamisel aitasid ettevõtet TalTechi Kuressaare kolledži tudengid, kes valmistasid spetsiaalseid sumpasid ehk vees hoitavaid konstruktsioone. „Suvised mõõtmised näitasid umbes kümneprotsendilist kasvu kuus. Septembri andmed annavad juba täpsema pildi,“ selgitas Lauk. Kuigi tegemist on alles algusjärguga, on tulemused paljulubavad ja sisendavad kindlust, et tulevikus võib vetikakasvatusest tulla Eesti toidulauale kaalukas lisa. Praegu kogutakse vetikat veel metsikult ning sellest on valmistatud mitmesuguseid tooteid: küpsetisi, kalapuljongeid, palsameid ja isegi vetikadžinni. „Kokkade tagasiside vetikatele on olnud väga positiivne, kuid suurim küsimus on, kuidas tagada püsiv tarnimine,“ tõdes Lauk. Just seetõttu on vältimatu arendada toorainet kasvatades – see tagab puhtama ja stabiilsema tooraine kui vabast loodusest korjamine. Lisaks toidule saab vetikat kasutada ka väetisena. Lauk meenutas Ruhnu saare traditsiooni, mille kohaselt veeti sügisene adru põldudele: „Vetikad on toitvad ja väärtuslikud, tuleb vaid lahendada küsimus, kuidas neid tänapäevaselt väärindada.“ Milline on Eesti meretoit kümne aasta pärast? Arutelu lõpus visandasid panelistid ideaalseid tulevikustsenaariume. Kindsigo soovis, et kümne aasta pärast oleks kohalik meretoit igale kodule taskukohane ja harjumuspärane. Truu nägi Eestit kujunemas Läänemere piirkonna rohelise, digitaalselt läbipaistva ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise tootmise keskuseks. Timberg rõhutas rahvusvaheliste kokkulepete ja teadlaste nähtavuse olulisust. Laugi unistus oli aga lihtne: et eestlane valiks krevetikausi asemel sagedamini kohalikku räime või vetikarooga – mitte kampaania korras, vaid igapäevasest harjumusest. Ühiselt nenditi, et meretoidu teekond eestlase taldrikule eeldab teaduse, ettevõtluse ja riigi koostööd, mis on fookustatud tarbijaharjumuste kujundamisele, töötlemise ja logistikalahenduste arendamisele ning selgete poliitiliste valikute tegemisele. Ainult nii saab Eestist mereriik, kus meri pole pelgalt geograafiline tõsiasi, vaid ka toidulaua loomulik osa. “Kokkade tagasiside vetikatele on olnud väga positiivne, kuid suurim küsimus on, kuidas tagada püsiv tarnimine.” Trialoog ja Eesti Merendusklaster korraldasid merehommiku, mille keskmes oli targa mere tulevik.