Trialoogi toimetaja
Miks annab sama viljatusravi protseduur ühe naise puhul arvestatava hulga munarakke, teise puhul aga vaid mõne üksiku? Üks võimalik vastus võib peituda munaraku vahetus ümbruses – keskkonnas, milles munarakk enne ovulatsiooni kasvab ja küpseb.
TalTechi keemia ja biotehnoloogia instituudi insener Inge Varik uuris oma doktoritöös munasarja mikrokeskkonda ning selles liikuvaid rakulisi „sõnumeid“. Tema töö aitab paremini mõista, miks võivad munasarjad hormoonravile erinevalt reageerida ning kuidas võiks viljatusravi tulevikus täpsemaks muutuda.
Varik uuris professor Agne Velthut-Meikase reproduktiivbioloogia uurimisgrupis rakuväliseid vesiikuleid – imepisikesi osakesi, mida rakud üksteisele saadavad. „Neid võib lihtsustatult nimetada rakkude sõnumipakkideks, sest need kannavad molekule, mis mõjutavad teiste rakkude käitumist,” selgitas Varik.
Neid sõnumipakke aitas tal analüüsida follikulaarvedelik, mis ümbritseb munasarjas küpsevat munarakku. Viljatusravi käigus saadakse see vedelik munarakkude kogumisel kätte, kuid igapäevases kliinilises praktikas seda enamasti põhjalikult ei analüüsita.
Doktoritöös võrdles Varik muuhulgas väiksemaid ja suuremaid rakuväliseid vesiikuleid. Tulemused näitasid, et need ei ole lihtsalt juhuslikud osakesed, vaid võivad kanda erinevat molekulaarset infot ja täita munasarjas erinevaid ülesandeid.
Sama ravi ei anna sama tulemust
Enne kunstlikku viljastamist stimuleeritakse munasarju hormoonidega, et saada ühe tsükli jooksul rohkem munarakke kui tavaliselt. Mõnel naisel õnnestub saada oodatud hulk munarakke, teisel aga vaid paar-kolm või veelgi vähem.
Varik võrdles oma töös ootuspärase ja nõrgema ravivastusega naiste follikulaarvedelikku. Selgus, et neis leiduvate rakuväliste vesiikulite sisus oli mõningaid erinevusi. Erilist tähelepanu pööras ta mikroRNA-dele, mis mõjutavad geenide aktiivsust ja võivad seeläbi suunata rakkude tööd.
See erinevus ei tähenda siiski, et follikulaarvedeliku põhjal saaks juba praegu patsiendi ravivastust ette ennustada. „Pigem aitab töö mõista, mis võib nõrgema ravivastuse taga peituda,“ ütles Varik.
Variku sõnul on follikulaarvedelik teadlaste jaoks huvitav just seetõttu, et see aitab mõista keskkonda, milles munarakk kasvab. Viljatusravikliinikutes aga ei pöörata sellele enamasti põhjalikku tähelepanu.
„Kliinikus saadakse ollus küll kätte, aga tavaliselt visatakse see pärast protseduuri ära. Samas võiks anda vedelik korduvate ebaõnnestumiste või nõrga ravivastuse puhul tulevikus väärtuslikke vihjeid, kuidas ravi paremini personaliseerida,” rõhutas Varik.
Kui esimese ravitsükli proovist oleks võimalik rohkem teada saada, võiks see aidata järgmisi samme paremini planeerida. Selleks aga tuleb follikulaarvedelikku veelgi põhjalikumalt uurida.
Proove pole Variku sõnul teadustöö mõttes lihtne koguda: vedelik võib seguneda verega ning kliinikus kogutakse sageli mitme folliikuli vedelikku korraga. Samas pakuks teadlastele huvi seegi, kas ja kuidas ühe ja sama naise eri folliikulid üksteisest erinevad.
„Kliinikus saadakse ollus küll kätte, aga tavaliselt visatakse see pärast protseduuri ära. Samas võiks anda vedelik korduvate ebaõnnestumiste või nõrga ravivastuse puhul tulevikus väärtuslikke vihjeid, kuidas ravi paremini personaliseerida.”
Varik võrdles oma töös ootuspärase ja nõrgema ravivastusega naiste follikulaarvedelikku. Selgus, et neis leiduvate rakuväliste vesiikulite sisus oli mõningaid erinevusi. Erilist tähelepanu pööras ta mikroRNA-dele, mis mõjutavad geenide aktiivsust ja võivad seeläbi suunata rakkude tööd. Foto: TalTech
Plastikust pärit kemikaalid munasarjas
Doktoritöö teine oluline teema puudutas keskkonnakemikaale. Varik uuris ftalaate – keemilisi ühendeid, mille abil muudetakse muuhulgas plastikut pehmemaks ja painduvamaks ning stabiliseeritakse lõhnaaineid. TalTechi reproduktiivbioloogia uurimisrühma varasemad uuringud on näidanud, et ftalaatide jälgi võib leida enam kui 90 protsendi uuritud Eesti naiste follikulaarvedelikust.
Doktoritöös keskendus Varik DEHP-ile – ftalaadile, mida kasutatakse plasttoodetes. Organism väljutab selle kemikaali küll üsna kiiresti, kuid igapäevane kokkupuude plastpakendite ja kosmeetikatoodetega võib tähendada, et DEHP satub ikka ja jälle organismi.
Kõrgema DEHP-i tasemega proovides tuvastati muutusi munaraku küpsemise seisukohalt olulistes protsessides, sealhulgas kolesterooli ja steroidhormoonide tootmises. Samuti viitas tugevam immuunsignaal sellele, et folliikulis võib esineda põletikulisem keskkond. See on viljatusravi kontekstis tähtis, sest munarakk areneb just folliikuli keskkonnas, mile seisund võib mõjutada ka munasarja reaktsiooni hormoonravile.
Varik ei näe paanikaks põhjust, küll aga soovitab ta teha võimaluse korral teadlikumaid valikuid. Näiteks ei tasuks kuumutada toitu plastikust anumates ega juua kuumal päeval autos seisnud plastpudelist, samuti tasuks olla ettevaatlik tundmatut päritolu kosmeetikatoodetega: „Soovitaksin vähendada erinevate plasttoodete kasutamist ja olla eriti ettevaatlik näiteks Temust või AliExpressist tellitud kosmeetika- ja nahahooldustoodetega. Selliste toodete puhul ei pruugi olla alati selge, milliseid kemikaale need sisaldavad.”
Doktoritöö laiem sõnum kinnitab, et munaraku ümbrus ei ole väliskeskkonnast eraldi seisev maailm. Sinna võivad jõuda ka keemilised ained, millega puutub inimene kokku igapäevaelus – näiteks plasttoodete, pakendite või kosmeetika kaudu.
Seepärast ei aita viljatusalaseduuringud mõista mitte ainult seda, miks võib viljatusravi anda erinevaid tulemusi, vaid juhivad ühtlasi tähelepanu vajadusele uurida põhjalikult uusi kemikaale ja nende asendusaineid. Mida paremini teadlased munaraku ümbruses toimuvat mõistavad, seda täpsemaks ja efektiivsemaks võib tulevikus muutuda viljatusravi.
„Soovitaksin vähendada erinevate plasttoodete kasutamist ja olla eriti ettevaatlik näiteks Temust või AliExpressist tellitud kosmeetika- ja nahahooldustoodetega. Selliste toodete puhul ei pruugi olla alati selge, milliseid kemikaale need sisaldavad.”
