Martin Thalfeldt: mida parem õhk, seda tõhusamad me oleme

Martin Thalfeldt: mida parem õhk, seda tõhusamad me oleme. 19.12.2024. Martin Thalfeldtiga kokku puutudes jääb mulje, et elu on kerge: naeratus näol, tuju hea, alati positiivne. Aga kes ütles, et elu peab raske olema? Võib-olla on sel noorel professoril õigus? Intervjuus räägib ta, miks on sisekliima oluline ja kuidas see mõjutab nii meie igaühe igapäevaelu kvaliteeti kui ka rahvamajanduse koguprodukti. Medali teine külg on raha, kuid Martini teadustöö tegelebki sellega, kuidas jõuda taskukohase hinnaga kvaliteetse sisekliimani, kui optimeerida kütet, jahutust ja ventilatsiooni just nii, nagu konkreetses hoones inimestel tarvis. Veebruaris, Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud akadeemilisel aktusel, kui tunnustati aasta noorteadlasi, sosistas Martin Thalfeldt mulle itsitades, et ta on jälle noorteadlane. Kõlas, nagu oleks ta leiutanud ajamasina, aga lugu oli teine. Esimest korda oli ta noorteadlane siis, kui see tähendas kuni 35-aastast teadlast, ja uuesti siis, kui statuuti muudeti ja noorteadlane on see, kelle doktorikraadi kaitsmisest on möödas kuni 10 aastat. Tema tunnustuste hulgast leiab aga kõike: aasta teadusartiklist aasta arendustööni, aasta õppejõust Euroopa erialaliidu aasta noorteadlaseni. Kes teeb, see jõuab, ja kui piilusime intervjuu lõpus Martini kalendrisse, oli näha, et ta tõesti jõuab kõike. Võibolla tal ikkagi on ajamasin? Sa tegeled hoonete sisekliima ja energiatõhususega, mis on üks kõige olulisemaid valdkondi, sest meil kõigil on vaja kusagil elada. Kuidas see valdkond noori kõnetab?  Sisekliima teema kõnetab noori, gümnaasiumiõpilased teevad meil ka uurimistöid, aga edasiõppimist plaanides ei leia nad seda eriala kuigi lihtsasti üles või ei oska seostada, millega tegu. Sisekliima maailm on aastate jooksul väga palju muutunud. Vanasti oli meil radiaator ja küttetoru, 1. oktoobril keerati soojakraan lahti ja 30. aprillil kinni ning ventilatsioon oli see, et õhk tuli pragudest sisse ja läks korstna kaudu välja. Täna on süsteemid oluliselt keerukamad ja moodustavad ehitusmaksumusest üha suurema osa. Tehnikaalade populariseerimisest räägitakse Eestis ööl ja päeval. Sa käid gümnaasiumides valikaineid andmas ning oled teinud programme kooliõpilastele ja ülesandeid tehnikaolümpiaadile, panustad kooliõpikutesse. Kui palju Sul on aega oma uurimistööga tegelda? Professori tiitel on mul 2019. aasta kevadest ja eks ma ajapikku õpin, et kõike ei jõua ega polegi vaja ise teha. Üldhariduskoolides on oluline inseneeriat tutvustada, kuid mina käin andmas ainult valikaineid, töötubasid jms viivad läbi meie tudengid. Meil on VESKI – veetehnika ja sisekliima inseneeriatudengite kogu – ja seal on väga aktiivsed tudengid, kes saavad koolikülastuste ja töötubade korraldamisega väga hästi hakkama. Teadustööd teevad peamiselt doktorandid ja üritan luua koostööd ka teiste doktorantide ning kaasjuhendajatega. Kord nädala või kahe jooksul püüan kohtuda iga doktorandiga, mõni jõuab rohkem, mõni vähem. Meil on uurimisrühmas valdavalt eestlastest doktorandid ja neil kipubki alati tekkima rohkem kõrvaltegevusi. Samas tajuvad nad Eesti erialast suurt pilti paremini kui välismaalased. Õhk on ikka õhk. Kuidas erineb Eesti sisekliima „suur pilt“ muudest maadest?  Meil on aastakümneid koolitatud kütte, ventilatsiooni ja veevarustuse-kanalisatsiooni insenere, kes õpivad teemat üsna süvitsi. Kui läheme Skandinaaviast kaugemale, on sedavõrd spetsiifilist kõrgkooliharidust üsna vähe. Nii et on üsna väike tõenäosus saada välismaalt doktorant, kes mõistab kütet, ventilatsiooni ja jahutust selles mõttes, nagu meie siin ehitame ja haldame. See on ühelt poolt seotud kliimaga, kuid ehitustraditsioonid võivad regiooniti samuti totaalselt erineda, seda juba siis, kui lähme üle lõunapiiri. Ka hoonete energiatõhususe hindamine ja see, mida hoonete puhul üldse oluliseks peetakse, erineb regiooniti päris palju. Ometi on Eesti teadlased, ka teie uurimisrühm, panustanud Euroopa direktiividesse. Tegu on hoonete energiatõhususe direktiiviga. Nagu rääkisin, on riikidel erinevad nii kliima kui ka ehitustraditsioonid, ja direktiivi saab panna vähima ühisosa, üldised suunised; edasi otsustab iga liikmesriik ise. Üks Eesti eripära on see, et kasutuses olevate hoonete energiatõhususe klassi saab arvutada ainult mõõdetud energiakasutuse põhjal. Kuid hoonetes on omajagu muidki süsteeme, mis tarbivad küll energiat, kuid hoone kui sellise tõhususse ei puutu – serverid, köögiseadmed, välisvalgustus jmt –, ja nii tuleb hoone energiaklass kehvem, kui hoone ise vääriks. Näiteks meie SOC õppehoones on suur söökla ning serveritega IT-osakond. Kui mõõta sealsete seadmete energiakasutust, võib need hoone energiakasutusest maha arvata ja hoone saab vähemalt ühe klassi võrra parema energiamärgise. Kuid valgustuste ja ventilatsiooni energiat maha arvata ei tohi. See tähendab, et kui hoones toimuvad õhtuti ja nädalavahetustel loengud, trennid ja ringid ja seetõttu on nii valgustus kui ka ventilatsioon pikemalt töös, arvestatakse hoone energiakuluks rohkem kui tüüpilise kasutuse puhul, ehkki hoone ise võib olla sama tõhus. Paljudes riikides aga hinnatakse energiatõhusust subjektiivsemalt: spetsialist läheb kohale, vaatab hoones ringi ja annab energiatõhususele oma hinnangu, numbrid tulevad tihtipeale päris ilusad. Mõõdetud energiakasutusel põhinev hinnang on objektiivne juhul, kui suudame eristada energiakasutuses selle, mis iseloomustab hoonet, mitte selle kasutamist. Ka autode puhul sõltub aastane kütusekulu ju otseselt läbisõidust ja sõidustiilist. Et me oleme tarbimisandmeid arvestades justkui liiga põhjalikud? Kuidas võtta. Hoonete energiatõhususe direktiiv kohustab väljastama energiatõhususe klassi ka juba olemasolevatele hoonetele. Seal, kus energiatõhususe hindamine on subjektiivsem, on direktiivi lihtsam täita. Selle kõrval on aga energiatõhususe direktiiv, mis kohustab riike oma summaarset energiatarbimist vähendama ja see on kõigil ühtmoodi mõõdetav. Hooned moodustavad meie energiatarbimisest märkimisväärse osa ja tarbimise vähendamine on igal juhul suur töö, mis tuleb kõigil ära teha. Hoone omanikku on aga keerulisem motiveerida, kui talle on juba väljastatud hea energiatõhususklass. Hoonete energiatõhususe direktiiv on üks asi, millega me peame temaatilises teadus- ja arendustegevuse programmi (TEmTa) projekti raames kiiremas korras tegelema: töötame välja metoodika, kuidas hinnata ausamalt Eesti hoonete energiatõhusust. Sellel on otsene mõju meie majandusele. Kui üks rahvusvaheline kontsern kaalub investeerimist Eestisse või Leetu, siis Leedus saab ta hoonele üsna kergesti A-B-energiaklassi hinnangu. Kuna ta peab raporteerima oma investoritele ja omanikele enda keskkonnamõju ja talle antakse ka pangast selle põhjal soodsamalt laenu, on Leedul hetkel Eesti ees mõningane eelis. Kui kliimaneutraalseks saame me siin põhjamaal, kus hooned vajavad soojustamist ja soojendamist, üldse minna? Et me liiguksime tervikuna väiksema keskkonnamõju poole, tuleb teha korda nii hooned kui ka energiasüsteem. Mida väiksem on hoonete energiavajadus ja mida lihtsam on nihutada nende tarbimist näiteks tiputundidelt öistele, tuulistele või päikeselistele tundidele, seda lihtsamini saab energiasüsteemis suurendada lõpuks taastuvenergia osakaalu. Kuid tõsi ta on, et kui hoone on olemas ja kasutuses, siis ta tarbib igal juhul energiat. Suures pildis peame arvestama looduse võimega süsinikku siduda, et meil üldse oleks teoreetiline võimalus kliimaneutraalsusesse jõuda. Aga peame ka oma töö ära tegema, et meie elu käigus tekkiv keskkonnamõju oleks võimalikult väike, et loodus suudaks selle ära kompenseerida. See kõik on väga ilus, aga meie hoonefondi kordategemine on ju utoopia. Talv tuleb ja juba hoiame küttekuludele mõeldes hinge kinni. Mis on Eesti kodude peamine probleem? See pole isegi ainult meie, vaid kogu Euroopa probleem: hoonefond on üsna vana ja on väga palju hooneid, kus on aja jooksul tehtud ainult hädapäraseid töid. Eesti spetsiifiline probleem on see, et üle 90% Eesti kodudest on üksikisikute eraomand. Kuni me elame demokraatlikus riigis, saab ainult „porgandiga“ motiveerida inimesi kodusid korda tegema, ja lõpuni ei suudagi me kõiki motiveerida. Näiteks Rootsis on väga palju üürikinnisvara, terved kortermajad kuuluvad ühele omanikule, ning omanik saab viia majakaupa läbi tervikrenoveerimist. Meil on ühel kortermajal 60 omanikku, kellest vähemalt pooled on väga kõvad „ehituseksperdid“. On välja pandud ka suuri „porgandeid“, äsja said Eesti korteriühistud kokku 170 miljonit renoveerimistoetusi. Kui palju see meid aitab? See sunnib tegema hooneid korralikult korda, ehitama muuhulgas ka ventilatsiooni. Vanasti piisas toetuse saamiseks sellest, kui projekti seletuskirjas lubati, et tagatakse mingisugune sisekliima. Täna saab KredExi toetuse kätte alles siis, kui on esitatud ruumi tuleva värske õhu koguse ja samaaegselt süsteemi tehtava müra mõõteprotokoll. See põhimõte on kehtinud juba päris pikalt ja näeme, et tänu sellele on inimestel kodudes ka korralik sisekliima. See tähendab, et nad magavad paremini, jaksavad rohkem töötada ja õppida, on tervemad. On tehtud katseid, kus inimesed peavad ruumis mingit ülesannet täitma – lugema, arvutama vms. – ja tulemused sõltuvad selgelt õhukvaliteedist. Mida parem õhk, seda tõhusamad me oleme. Pandeemia ajal võrreldi Itaalias omavahel neid paarisada mehaanilise ja loomuliku ventilatsiooniga klassiruumi, milles olid leidnud aset vähemalt 2–3 nakatunuga koroonapuhangud. Nakatunute vahe oli viiekordne. Tavalise nohu-köhaga on mõju sama. Soomes lisati hea ventilatsiooniga lasteaedadesse õhupuhastid ja nii vähendati laste külmetushaigustesse haigestumist 20% võrra. Kujutlege nüüd ise, kui lasteaia- ja koolilapsed peaksid jääma tänu korralikule ventilatsioonile mitu korda vähem viirushaiguste tõttu koju. Lapsevanemad ja nende tööandjad oleksid kahe käega poolt ning makrotasandil oleks mõju märgatav. Euroopa riikides on uuritud ka kehvast sisekliimast ja välisõhu kvaliteedist tulenevat tervelt elatud aastate kadu. On leitud, et kui arvestada selle kao mõju SKP-sse, oleks see Eestis umbes 200 miljonit eurot aastas. See summa tuleb päris kergesti kokku, inimese kohta teeb see paarsada eurot – näiteks on ta kehva õhu tõttu aastas paar päeva rohkem haige. Nii et selle rekordilise „porgandi“, 170 miljonit, mis anti sel sügisel kodude kordategemise toetuseks, saab riik üsna varsti tagasi. Aitasin professor Ergo Pikasel arvutada, et see raha peaks tulema juba maksudena üsna kiiresti tagasi, edasised otsesed ja kaudsed tulud on juba boonus. Meie doktoritööde juhendaja Jarek Kurnitski on suutnud viia selle teadmise ka otsustajateni ja usun, et see on meie elu päris palju mõjutanud. Kuid see summa läks taotlejatele loetud tundidega. Milline summa, lahendus või mõtteviis aitaks kõiki kodusid? Head eeskujud ja läbimõeldud lahendused peavad toimima, sest meil ei ole nii palju raha, et iga Eesti koduomanikku „porgandiga“ veenda. Tuleb tekitada häid näiteid. On täheldatud, et kui kusagil tehakse üks hoone korda, siis varsti tekib neid sinna juurde – naabrid ju ikka suhtlevad omavahel ja eeskuju mõjub. Uues toetuses jaotati rahalisi toetusi ka maakonniti ja hoonetüübiti, lisaks eristati muinsuskaitsealuseid maju. Me saame motiveerida koduomanikke ka andmepõhiselt. Meil on Eestis praktiliselt kõigist hoonetest olemas mõõdetud energiaandmed. Mul on üks võib-olla veidi utoopiline idee, et inimesel oleks võimalik ehitusregistrist näha, kui palju ta võiks aastas oma maja energiaarvetelt raha säästa, kui ta teeks maja korda. Või kui juba on teinud, siis näeks, kui palju ta nüüd võrreldes remondieelse ajaga säästab. Nagu hoone automaatne energiaaudit. Põhimõtteliselt jah. Korterikaupa tarbimise jälgimisel ei ole väga mõtet, sest mõni eelistab, et toas oleks 19 kraadi, väikelastega peres hoitakse toad soojemad, ja soojade korterite vahele jääva kodu radiaatorid ei pruugigi eriti soojaks minna, kui maja välisseinad on ära soojustatud – seal on „naabriküte“. Kas Sa ise elad nullenergiahoones ning jälgid oma kodu energiatarbimise ja õhukvaliteedi andmeid? Elan uues kortermajas, mille arvutuslik energiatõhususe klass on B. Uurimisrühma liikmete hulgas näen, et vanasse majasse ei taheta enam korterit osta või üürida. Eks igapäevase töö käigus kogetakse vana maja võlusid ja valusid. Kui ma ise oma eelmist korterit ostsin, küsisin arendajalt energiamärgise koos kogu infoga. Seal on energiaarvutuse detailsete tulemuste ja lähteandmete tabel ning tõsi ta on, et ma vaatasin ainult lähteandmeid. Aga see kodu jäi meile väikseks, pere on kasvanud. Kui Sa hakkaksid praegu oma perele maja ehitama, siis millised lahendused sinna plaaniksid, millest lähtuksid? Ma teeksin igasse ruumi soojustagastusega sissepuhke-väljapuhke ventilatsiooni, kütteks paneksin põrandakütte soojuspumbaga, lisaks eraldi jahutuse. Nii et seal oleks esiteks ventilatsioonitorustik, teiseks põrandaalune küttetorustik ja kolmandaks eraldi veetorustik jahutuseks. Usun, et meil tuleb veel selliseid pika ja korraliku kuumalainega suvesid nagu viimati 2022. aastal. Sel aastal oli erakordselt soe mai, aga see ei tekitanud veel õnneks hoonete ülekuumenemist. Aga just praegu, kui me räägime, on tuhanded Eesti kodud tormi tõttu elektrita. Kuidas võtta arvesse sõltumatust? Tallinnas seda probleemi pole. Kui ma aga teeksin oma maja „Kuusalu taha metsa“, siis oleks mul ilmselt kuuri all generaator ja juba hoonet ehitades planeeriksin seinapistiku, kuhu see generaator vajadusel ühendada. Sealt läheks elekter puurkaevu pumpa, et saaks igal juhul vett, ning külmkappi, generaatoriga oleksid ühendatud ka mõned tubased seinakontaktid seadmete laadimiseks ja raadio kuulamiseks. Ilmselt oleks soojuspumba jaoks olemas ka varutoide, ehkki hästi soojustatud maja kiiresti maha ei jahtu. Sellises kohas oleks mul ehk ka kamin või ahi, kuid taas, hästisoojustatud maja saaks ahju ja kaminaga väga kiiresti väga soojaks. Kortermajade puhul peab elektrisõltumatuse teemal mõtlema töökorras hooneautomaatikale ja ringluspumpadele. Kui suur osa sinu teadustöö tulemusi on patenteeritud, litsentseeritud või muul moel kasutusse võetud? Tegelikult ma ju täpselt ei tea, millised konkreetsed mõjud mu tööl on olnud. Aga kui me siin neid asju uurime, arvutame ja analüüsime, siis me oskame argumenteerida palju paremini eri lahenduste kasuks ja teame, millest räägime, kui keegi tuleb ülikoolist nõu küsima. Eesti ministeeriumidel ei ole spetsiifiliste teemade jaoks suuri osakondi ja nad vajavad hädasti ülikoolide kompetentsi. Vastvalitud Eesti Teaduste Akadeemia presidendil on hinge peal, et Eestis pole süsteemi, mille kaudu saaksid akadeemikud ja teadlased parlamendi ja valitsuse liikmetele oma teadmisi jagada. Kuidas Sinu erialal paistab: kas riik teeb õigeid otsuseid, kas teadlasi võetakse kuulda, küsitakse teilt nõu? Küsitakse küll ja eks teadlased ka ise räägivad. Hoonete teema on inimeste jaoks oluline, aga valimistel sellega väga palju hääli ei võida ega kaota. See on mõnes mõttes eelis, et meie koostöö ministeeriumiga ei sõltu sellest, millise erakonna käes on parasjagu ministriportfell. Meid võetakse kuulda, ja samuti võetakse kuulda teisi huvigruppe – see on hea, sest meie anname ainult akadeemilist vaadet ja „päris elu“ lõpuni alati ei taju. Aga ametnikud käivad Tehnikaülikoolis ka õppimas, mikrokraade ja üksikaineid võtmas. Mis on Su endal uurimistöös hetkel käsil?  Mul lõpeb sel aastal personaalse uurimistöö stardigrant, mis keskendus kütte ja jahutuse dimensioneerimise uurimisele – kuidas arvutada, kui suure radiaatori või jahutusseadme peab ruumi panema. Mu uuemate teadusprojektide hulgas on hoonete energiatõhususe paindlikkuse juhtimine. Kui ruumis on temperatuuriandur, õhukvaliteedi andur, radiaatoritest tuleb infot ning maja ventilatsiooniseadmetest ja arvestitest saame õhu liikumise ja kvaliteedi kohta samuti hästi palju andmeid, siis tekib küsimus, kuidas kõik see info kokku panna ja kuidas kasutada seda nii, et energiaarved väheneksid ja hoone energiatõhususe klass oleks parem. Kui veel mõtleme, et 2025. aasta alguses ühendame ennast lahti Venemaa elektrivõrgust ehk meil tekib elektrikatkestuste oht, siis tegeleme ka targa tarbimise poolega. Esialgu püüame koguda struktureeritult kokku võimalikult palju andmeid, mille põhjal hakata teadust tegema. Me üritame luua mudeli, mille peale saaksid Eesti ettevõtted luua tarku süsteeme ja neid turul müüa. Et kui on olemas ettevõte, kes hakkab juhtima kon­torihoones ventilatsiooni niimoodi, et hoone omanik maksab ventilatsiooni eest 20% vähem, siis meie töötame välja valemite komplektid või mudelid, millega saab seda säästu suhteliselt kiiresti ja objektiivselt hinnata. Erinevate kuude ja aastate ilm võib erineda nii palju, et lihtsast energiaarvete võrdlemisest pole tolku. Teiseks oleme koostamas hooneautomaatika ehitamise juhendmaterjale – missuguseid andureid on tarvis ja kuidas paigutada neid nii, et pärast oleks võimalik energia ja sisekliima optimeerimise teenusest viimast võtta. Miks mitte kohe ehitada optimaalne süsteem? Hooneid kasutavad inimesed, mitte robotid, ning iga hoonet kasutatakse natuke erinevalt. Selle järgi ongi vaja häälestada, kes ja kuidas hoonet kasutavad. Näiteks, kas kontorihoones tegutsetakse kaheksast viieni või ööpäevaringselt; kas suvel käib suures hoones tööl kolm inimest; kuidas erineb üksteisest hoonete arhitektuur, jne. Oleme lisaks ehituse ja arhitektuuri instituudile kaasanud oma töösse elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi, energiatehnoloogia instituudi ja arvutisüsteemide instituudi – kõige kvaliteetsemat tööd saame teha interdistsiplinaarse konsortsiumiga. Enne doktoriõpinguid töötasid pikalt ettevõttes. Miks Sa akadeemiasse tulid? 2009. aastal, kui sain magistrikraadi, lõppes eelmine majanduskriis ning projekteerimisettevõte, kus parasjagu töötasin, jäi vinduma. Paar mu kursavenda olid juba doktoriõppes, toona ei asetatud ka teadustööle nii rangeid nõudmisi kui täna, nii võtsin potentsiaalse juhendajaga ühendust ja jõudsime kokkuleppele. Tõsi, töötasin doktoriõpingute kõrvalt edasi. Teadustöö läks tõsisemaks 2012. aastast, kui Jarek Kurnitski tuli Eestisse tagasi. Siis oli ka minu ettevõttes majanduslikult keeruline seis ja otsustasin keskenduda täielikult akadeemilisele karjäärile. Hiljuti nägin Ehituslehest, et sellel ettevõttel läheb päris kenasti, nad on ikkagi üks Eesti tuntumaid projekteerimisettevõtteid. Miks Sa pole oma teadmistega päris oma ettevõtet asutanud? Mulle meeldib siin. Mulle meeldib akadeemiline vabadus, saan suuresti ise otsustada, mida ja kuidas ja mis teemadel ma teen. Muidugi pean leidma selleks ise rahastuse ja aja, aga see ongi akadeemiline vabadus. Doktoritööks sain motivatsiooni sellest, et oli võimalus minna Trondheimi järeldoktorantuuri. (Loe siit.) Kuid ma ei näinud Eesti avalikus ega erasektoris kohta, kus leiduks nii põnevaid väljakutseid kui akadeemias. Mida Inseneriakadeemia Sinu väljakutsetele lisab? Suure osa Inseneriakadeemia tööst teevad lõpuks ära õppejõud ja oma panuse peavad andma ka tudengid. Inseneriakadeemia eesmärkide puhul tuuakse tihti välja numbrilised mõõdikud, aga mida lähemale rohujuuretasandile, seda vähem need mõõdikud kõnetavad. Näiteks ei ole nominaalajaga lõpetamise osakaal õppejõu jaoks esmatähtis, temale on palju olulisem, millised on pärast kursuse läbimist tudengite uued oskused ja teadmised. Leian, et nii see peakski olema. Kvalitatiivse poole pealt nähakse võluvitsa projekt- ja probleemõppe rakendamises, millega olen suures osas nõus. Selle tulemuslik rakendamine nõuab jällegi päris palju ajalist ressurssi, sest lähteülesanded peavad olema läbimõeldud ja tagasisidestamine on ajakulukas. Vastukaaluks peab tudengitel olema aega etteantud projekti või probleemi lahendada. Hoonete sisekliima ja veetehnika õppekavas on omajagu kursuseprojekte ja kolmanda-neljanda aasta tudengid leiavad tagantjärele, et esimeste aastate üldainete läbimine oli üsna lihtne. Suures pildis peame aga leidma lahenduse, mis võimaldaks tudengitel pühenduda täiskohaga õppimisele ja keskenduda õppearenduses kvaliteedile ning koostööle. Usun, et siis tulevad järele ka numbrilised näitajad. Lisaks erialasele tööle ülikoolis, koolides ja Euroopas oled Sa Noorte teaduste akadeemia asepresident. Miks on vaja noortele oma akadeemiat? Noorte akadeemiat on vaja selleks, et öelda vahel välja asju, mis vanadel akadeemikutel pole kohane öelda, ja et seada fookus paremini teadlaste järelkasvule. Ma arvan, et oleme päris hästi hakkama saanud. Osaleme mitmetes otsustuskogudes ja töögruppides, saame anda tagasisidet seadusandlusele, meil on ka päris edukad teaduse populariseerimise projektid ning oma arvamuse avaldamiseks ka valdavalt üsna toimekad liikmed. Just hiljuti toimus riigikogu teaduspoliitika konverents ja just Noorte teaduste akadeemia on organisatsioon, mis saab öelda välja midagi sellist: mis oleks, kui panna majandus ja teadus ühte ministeeriumi kokku? Torkasime toika herilasepessa. Martin, miks Sa läbi ei põle? Kust sa tead, et ma läbi ei põle? Pere ja sõbrad pakuvad mõnusat vaheldust ning vahel võtan aega enda jaoks ja lähen trenni. Kui on kaks väikest last, siis see teeb elu kõvasti põnevamaks ja sunnib end ka üsna efektiivselt tööasjadest välja lülitama. Kui lapsed saavad piisavalt suureks, saab nendega ka kalale minna. Lõpuks jõuab igaüks nii palju, kui ta jõuab.