Trialoogi toimetaja
Kui Venemaa varastas Eesti majandusvööndist teadusseadme LainePoiss, sai selgeks, et olukorrateadlikkus Läänemerel vajab senisest palju suuremat tähelepanu. Vähem on aga räägitud sellest, mida LainePoiss endast täpsemalt kujutab, miks see loodi ja mida TalTech sellega saavutada soovib.
Lainepoisi idee autori ja TalTechi Meresüsteemide instituudi vanemteaduri Victor Alari sõnul ei alga mereturvalisus üksnes valvest, vaid eeskätt teadmistest. LainePoiss aitabki koguda just nimelt teadmisi – täpselt, töökindlalt ja süsteemselt.
LainePoisi lugu algas 2016. aastal, kui Alari naasis Saksamaalt järeldoktorantuurist ja asus otsima Eesti Teadusagentuuri stardigrandi tarbeks uudset uurimisteemat. Tema huviorbiiti jäi merejää ja lainetuse vastastikmõju, protsess, mis mõjutab eriti tugevalt polaaralasid, kuid mida pole Eestis seni praktiliselt uuritudki. „Kui jääkate peaks kaduma ja suured ookeanilained hakkavad liustikele pidevalt vastu lööma, siis kukuvad liustikud lõpuks merre ja sulavad – see mõjutab aga omakorda meretaseme tõusu,“ selgitas Alari teema tähtsust. Sellised protsessid toovad tulevikus kaasa ka Eesti rannikul toimuvad muutused – rannajoon hakkab taanduma ja üleujutuste risk kasvama ning ohtu satub infrastruktuur.
Kuna Arktikasse ja Antarktikasse minekuks puudusid ressursid, tuli leida viise, kuidas saaks uurida keerulisi loodusprotsesse kodule lähemal. „Mõtlesime, et kui meil on Läänemeres olemas jää, siis miks mitte kasutada seda justkui kontroll-laborina,“ meenutas Alari. Kuigi esialgne rahastustaotlus lükati tagasi, õnnestus uurimistööd teisel katsel siiski rahastada. See peaks Alari hinnangul andma tugeva sõnumi teistelegi noorteadlastele: kui esimesel korral ei õnnestu, ei tasu veel püssi põõsasse visata.
Kuna laine- ja jäävaheline vastasmõju on keeruline ja lokaalne, vajas uurimine kontaktmõõtmisi. Selleks tuli luua spetsiaalne seade, mis suudaks taluda jääsurvet, olla piisavalt kerge ja odav ning koguda erinevates oludes täpseid andmeid. Nii loodigi esimene LainePoisi versioon, mis kandis toona küll keerukamat ja tehnilisemat nime.
Jää pealt lainetesse
Algsest teadusprojektist kasvas ajapikku välja universaalsem tehnoloogia. Kui alguses taheti lahendada seadme abil konkreetset teaduslikku küsimust, siis kasutamise käigus selgus, et LainePoiss sobib mõõtma ka laiemalt erinevate keskkondade laineid. Selline pööre tähendas tehnilisi uuendusi: algselt jääkindluse tõttu klaasfiibrist valmistatud seade muudeti operatiivsemaks, pärast uuenduskuuri sai seda paremini paigaldada ja visuaalselt selgemini eristada. Lisandusid kollane värvus, latern ja teised ohutus- ning töökindlusfunktsioonid.
Täna ei mõõda LainePoiss ainult lainekõrgust, vaid kogub ka andmeid laineperioodi, suuna ning energiakandvuse kohta. Vastavalt asukohale edastab seade infot kas mobiilivõrgu või satelliitside kaudu. Vahetu andmevoog on oluline nii teadustöö kui ka praktiliste rakenduste jaoks. „Avamerel püsiseirejaamana töötavat LainePoissi võib võrrelda maismaal asuva ilmajaamaga,“ märkis Alari.
Andmeid saab kasutada sadamaehituses, tuuleparkide planeerimisel ja meresõiduohutuse täiustamisel. Koostöös Transpordiametiga on loodud püsivad seirepunktid, mis edastavad igapäevase navigatsiooni ja operatiivse sekkumise jaoks pidevat infot.
“Avamerel püsiseirejaamana töötavat LainePoissi võib võrrelda maismaal asuva ilmajaamaga.”
LainePoisi hiljutine vargus näitas selgelt, et andmed pole lihtsalt numbrid, vaid ka strateegiline ressurss. Foto: Kaimo Vahter
Teadus, mida pole palja silmaga näha
Avalikkusele võib LainePoiss paista eeskätt kui praktiline mereohutusseade, kuid tegelikult peitub aparaadi sees keerukas teadusmootor. Seade salvestab toorandmeid, mille põhjal kontrollitakse satelliidi mõõtmistulemusi ja täpsustatakse lainespektrite jaotust. Selline info aitab koostada järgmise põlvkonna prognoosimudeleid – nii kohaliku ilma kui ka globaalse kliima jaoks.
„Meie instituudis tegeleb praegu üks vanemteadur sellega, kuidas saada satelliidilt kätte lainetuse spekter – ehk kuidas jagunevad laineenergia ja -kõrgus erinevate lainepikkuste vahel,“ rääkis Alari. See aitab mõista, mil moel mõjutavad erineva suuna ja pikkusega lained rannikut või mererajatisi.
Ühtlasi uuritakse, kas laineandmetest võiks tulevikus järeldada ka tegelikku tuulekiirust ja -suunda – eriti kohtades, kuhu pole võimalik tuulemõõtjaid paigaldada. Täpsed andmed on olulised nii teadlastele kui ka praktikutele, kes planeerivad sadamaid või korraldavad meretransporti.
LainePoisi hiljutine vargus näitas selgelt, et andmed pole lihtsalt numbrid, vaid ka strateegiline ressurss. Kaotsi läks mitme nädala jagu toorandmeid, mis olnuks väärtuslikud teadustöös. „Seade mõõdab kiirendust ja salvestab toorandmeid, mille põhjal arvutame me välja lainespektrid. Kui need jäävad saamata, väheneb oluliselt ka teadusliku analüüsi maht.“ Just seetõttu peab panustama mitte ainult andmekogumisse, vaid ka inimestesse, kes oskavad neid andmeid mõtestada.
Tänapäeval kasutatakse LainePoissi peamiselt rakenduslikes projektides, kuid seadme teaduslik potentsiaal pole kuhugi kadunud. Alari hinnangul võiks LainePoiss töötada tulevikus ookeanidel ning aidata parandada globaalseid mudeleid, mille põhjal võetakse vastu kliimat, mereohutust ja keskkonnamõjusid puudutavaid otsuseid.
„Kui mõelda suurelt, siis võiks LainePoiss aidata tulevikus parandada globaalseid mudeleid ja panna meid seeläbi kliimamuutustega seotud protsesse paremini mõistma,“ ütles ta. Lähiaastate eesmärgiks on arendada ja kasutada seadmeid piirkondades, kus napib kvaliteetseid mereandmeid, kuid otsuste vajadus on suur.
“Kui mõelda suurelt, siis võiks LainePoiss aidata tulevikus parandada globaalseid mudeleid ja panna meid seeläbi kliimamuutustega seotud protsesse paremini mõistma.”
