Külli Taro: Eesti riigi vundament vajab tugevdamist

Külli Taro: Eesti riigi vundament vajab tugevdamist. 04.11.2026. Eesti on saanud värskelt valitud presidendi, valitsuses on käimas ümberkorraldused ning avalikkuses arutletakse jälgimisühiskonna, rahapuuduse ja julgeoleku üle. Külli Taro kabineti seinu kaunistavad suured maalid. Ta on harjunud ühiskonnas toimuvaga kaasa mõtlema. Taro on Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadmussiirde juht ning avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistrieriala programmijuht. Lisaks on ta ametnikueetika nõukogu esimees ja Eesti Koostöö Kogu aseesimees ning kommenteerib Vikerraadio päevakommentaarides eksperdina ühiskondlikke teemasid. Külli on juba tudengipõlvest saadik ühiskondlikus arutelus kaasa rääkinud, eriti poliitikakujundamise teemadel. Teda köidab avaliku halduse valdkondadevahelisus – selles põimuvad majandusteadus, õigusteadus, psühholoogia, sotsioloogia, politoloogia ja paljud teised valdkonnad, millest meie igapäevaelu ju koosnebki. Oled avalikus halduses olnud käsipidi sees juba tudengipõlvest peale ja praegugi panustad ühiskonda mitmel tasandil. Kas on nii, et kui ühiskonnas toimuv huvitab, siis passiivseks jääda ei saa? Läksin täiskohaga avalikku teenistusse bakalaureuseõpingute viimase aasta septembris ja olen sellest ajast saadik tõesti kogu aeg käsipidi sees olnud. Kuid ma pole ise ühtegi nõukogusse kandideerinud ega omal algatusel kuigi palju sõna võtnud. Alati on mulle tehtud ettepanek, millest on olnud väga keeruline keelduda. Ühiskonda panustamine on osa kodanikuks olemisest, aga see on alati olnud ka osa minu tööst. Tihedam suhtlus avalikkusega sai alguse riigikontrollis töötamise ajal. Kui oled juba kord sõna võtnud, hakatakse järjest enam ka sinu arvamust küsima. Tehnikaülikoolis olen teadmussiirde juht ehk inimene, kes loob ülikoolis tehtava ja ühiskonnas toimuva vahele seoseid. Minu ülesanne on selgitada, kuidas saab ülikoolis loodavate teadmiste abil ühiskondlikke probleeme lahendada ning millised tegevused lahendusteni ei vii. Pigem aga eelistan panustada probleemide lahendamisse otse, mitte meedia vahendusel. Mul pole tegelikult kunagi olnud hirmsat soovi avalikult püünel olla. Mulle endale tundub hoopis, et mind on juba kõikjale liiga palju saanud. Mis on avaliku halduse juures sinu suurim kirg või huviala? Interdistsiplinaarsus. Avalikus halduses või riigiteadustes pead sa teadma üht-teist õigusteadusest, majandusteadusest, sotsioloogiast, psühholoogiast, rahvusvahelistest suhetest, politoloogiast ja paljust muust. Mind on alati paelunud erinevate distsipliinide põimitus ja kokkupuutepunktid. „Ühiskonda panustamine on osa kodanikuks olemisest, aga see on alati olnud ka osa minu tööst.” Tehnikaülikooli jõudsid alles doktoriõppeks. Kuidas elu- või teadlasetee sind siia tõi? Tegin Tartus teadusmagistri kraadi ja kuna töötamise kõrvalt oli see päris raske, polnud mul plaanis kohe edasi õppida. Hoidsin end aga niikuinii pidevalt kursis eriala teadusajakirjades ilmuvaga ning ühel hetkel kutsuti mind doktoriõppesse. Siinsed inimesed olid mulle juba Tartust tuttavad, nende seas ka minu tulevane doktoritöö juhendaja Tiina Randma-Liiv. 25 aasta jooksul, sinu õpingute algusest tänaseni, on palju muutunud. Milliseid etappe on Eesti poliitika läbi teinud? Oo, kui palju on kõik muutunud! Need on olnud väga-väga põnevad ajad. Juba bakalaureuseõpingute ajal kutsuti mind justiitsministeeriumi haldusõiguse reformi töörühma ja mul õnnestus aidata kaasa ühe suure õigusvaldkonna reformimisele. Töötasin parlamendis, riigikogu põhiseaduskomisjonis, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Tollal oli parlamendil täita õigusloomes oluliselt aktiivsem roll kui praegu. Võimalus kogu seda protsessi igapäevaselt ja väga lähedalt jälgida oli mu jaoks väga oluline. Hiljem tundus meile, et riik on justkui valmis ja käib veel ainult peenhäälestamine. Tegelikult on aga suurte reformide käigus jäänud vundament üsna õhukeseks. Pean silmas arusaama riigi rollist ja avalikust teenistusest ning seda, et riigi alustalad oleksid korralikult välja ehitatud. Väga paljude probleemide ja skandaalide juured peituvad selles, et põhiprotsessid on lõpuni välja arendamata või ei toimi hästi. Oleme pannud suurt rõhku kiirele tegutsemisele, kuid samas on oluline seegi, mida on kirjutanud minu kolleegid instituudist: innovatsioon vajab stabiilset ja tugevat riiki. „Innovatsioon vajab stabiilset ja tugevat riiki.” Kas valitsemises saab ennustada tsükleid, nagu näiteks majanduses? Nimetaksin neid trendideks või moevooludeks, aga need toimivad natuke samamoodi nagu pendel. Kui oleme mingil perioodil rõhutanud näiteks detsentraliseerimise või erasektorile delegeerimise olulisust, siis ühel hetkel hakkame tajuma tehtu kitsaskohti ja kipume kõike tagasi pöörama, isegi üle reguleerima. Ükskõik milline moevool parasjagu valitseb, ikka kiputakse sellega liialdama. Siis tuleb pendel tagasi tuua, kuigi see ei jää keskpunktis pidama, vaid kipub liikuma teise äärmusse. Kui rääkida eri etappidest ja avatusest, siis siin on toimunud väga põhimõttelised, nii ühiskonna kui ka tehnoloogia arenguga seotud muutused. Nüüd on võimalik kõike reaalajas jälgida ja inimesed juba eeldavadki, et pääsevad kõigele ööpäevaringselt ligi. Varasemaga võrreldes on tegu täiesti teistsuguse toimimisviisiga. Seda, mis oli varem tavapärane asutusesisene töö, kipume me tänapäeval nimetama tagatoakokkulepeteks. Näiteks toimub meil väga palju parlamendikomisjonide avalikke istungeid. Kui istung on avalik ja seda kantakse veebis otse üle, muutub sellest arutelu õhkkond ning mõjutab seda, mida ja kuidas räägitakse või jäetakse rääkimata. Avalikel istungitel on oma oluline roll, aga vaja on ka kohta, kus saaks asju usalduslikult arutada. Nii ehitataksegi usaldust. Nüüd tuleb aga kogu aeg arvestada teadmisega, et kõike, mida sa iganes ka ütled, võidakse kasutada sinu vastu. Iga kontekstist välja rebitud fraas võib avaldada hoopis vastupidist mõju. Kas meil jääb siis Eestis usaldusest puudu? Usalduskriis riigivalitsemises on ülemaailmne probleem. Pean siin silmas nii riigisisest ja institutsioonidevahelist kui ka riigi ja kodanike vahelist usaldust. See kriis on üha süvenenud. Teine oluline aspekt on see, et põhiseaduse järgi oleme ehitanud oma riigi üles klassikalise esindusdemokraatiana, mis annab võimaluse täita kodanikukohust valimiskasti juures, valida riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu, samuti osaleda rahvahääletusel. Muul ajal võib kodanik küll otsustusprotsessides osaleda, aga ei pea seda tegema. Kaasarääkimine on aga omaette töö ja varem polnud mõeldavgi, et kodanikel oleks olnud mahti end pidevalt kõigega kursis hoida. Nüüd on aga inimestel rohkem aega ja võimalusi ning nad soovivad otsustusprotsessides vahetumalt kaasa rääkida. Kuidas sellega toime tulla? Mulle tundub, et seda dilemmat ei ole me veel päris hästi lahendanud. „Usalduskriis riigivalitsemises on ülemaailmne probleem. […] See kriis on üha süvenenud.” Kas digi- ja sotsiaalmeediaajastu on teinud avatud valitsemisele hoopis karuteene ning muutnud valitsemise pigem suletumaks? Mõlematpidi. Mulle tundub, et Eestis mõistetakse avatud valitsemise mõistet tihtipeale veidi valesti, seda vaadatakse liiga kitsalt, kommunikatsiooni kaudu. Tegelikult on tegu põhimõttelise valitsemisviisiga, mis lähtub arusaamast, et kõik, mida me siin riigis teeme, on avalik, välja arvatud juhul, kui kõne all on riigisaladus või selgelt asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud materjal. See arusaam pole piisavalt levinud. Pigem kiputakse dokumentidele märkima üha rohkem „asutusesiseseks kasutamiseks“ (AK) mõeldud piiranguid. Näiteks kui tudengid koostavad riigisektoris läbitud praktika põhjal analüüse ja aruandeid, soovivad mõned riigiasutused kehtestada nende praktikaaruannetele juurdepääsupiirangu „asutusesiseseks kasutamiseks“, kuigi selleks puudub seaduslik alus. Kas pendel on läinud teise äärde – avatus on on läinud niivõrd suureks, et tahetakse hakata üha rohkem sulgema? Või miks lisatakse liiga kergekäeliselt neid AK templeid? Sest kardetakse väärtõlgendusi ja selgitamisega kaasnevat lisakoormust. Aga siin on ka teine pool. Kui tähelepanuühiskonnas luuakse mõne väikese väljavõtte põhjal kõlavaid pealkirju, võidakse sellega teadlikult jätta ekslik mulje. Ent nagu küla koerale, nõnda koer külale – kui meedia ei kasuta avatust ja usaldust vastutustundlikult, hakkavad riigiasutused ennast paratamatult selle eest kaitsma. Kui ma riigisektorisse tööle läksin, käis suurem osa tööst kinniste uste taga, kuid väga suure vastastikuse usalduse õhkkonnas. Ka opositsiooni kuuluvad parlamendisaadikud ja eri erakondade juhitavate ministeeriumide ametnikud suhtlesid omavahel palju. Oli võimalik probleeme läbi arutada ja lahendada, kokkuleppeid sõlmida ning neist peeti ka kinni. Riigivalitsemine oli seega kodaniku vaates suletum, kuid riigisektori sees toimis usalduslik koostöö. Nüüd on formaalselt kõik avatud, aga tegelikult on usaldust vähem. Näeme ju sedagi, kuidas ühe valitsemisala juhid või poliitikud ja ametnikud omavahel meedias tülitsevad. See ei loo usalduslikku õhkkonda ega esinda avatud valitsemise mõtet. Avatud valitsemise põhimõte ütleb, et üldjuhul ei tohiks midagi salajas hoida. See aga ei tähenda, et kõik peab saama ööpäev läbi reaalajas veebist jälgida. Mida peaks ülikool siit kaasa võtma? Tehnikaülikooli jaoks on väga oluline, kuidas eristada tehnoloogiliselt võimalikku sellest, mida me ühiskonnas soovime ja vastuvõetavaks peame. Tehnoloogiliselt oleks ju võimalik, et riik teab iga inimese kohta kõike – mida ta sööb ja joob, kui palju sporti teeb, millised on tema harjumused, kellega suhtleb, kui palju töötab, kas ta ootab ilusti rohelist tuld või on autoga kiirust ületanud. Võimalus selliseid andmeid koguda ei tähenda aga iseenesest, et nende kogumine ja kasutamine oleks demokraatlikus riigis põhjendatud. Kas oleme valmis asendama demokraatia algokraatiaga ehk algoritmidel põhineva valitsemisega? Algokraatia võib olla tõhusam, aga kas tõhusus on kõige olulisem väärtus? Me alles asume Eestis neid ühiskondlikke kokkuleppeid kujundama. Väärtusvalikute roll ühiskonna korraldamisel muutub üha olulisemaks. Näiteks ei saa energiatootmist arendada ilma tehnikateaduste ja inseneriteadmisteta, kuid energiaallikate valik ei sõltu üksnes tehnilisest teostatavusest või majanduslikust tasuvusest. Puidu, põlevkivi, gaasi, nafta ja teiste energiaallikate kasutamisega kaasnevad keskkonnamõju, energiajulgeoleku, inimeste heaolu ja tulevaste põlvkondade eest vastutamise küsimused. Nende mõjude hindamiseks ja väärtusküsimuste lahendamiseks vajame inseneriteadmiste kõrval ka ühiskonnateaduste abi. „Nüüd on formaalselt kõik avatud, aga tegelikult on usaldust vähem.” Elame „faktijärgsel ajastul“, mil igaüks võib uskuda, et temal on õigus ja kõik teised eksivad. Kui suurt ohtu kujutab selline mõtteviis demokraatlikule valitsemisele? Eesti Koostöö Kogu üks ülesandeid on hallata rahvaalgatuse portaali. Kui Ukraina droonid hakkasid meie territooriumile eksima, esitati portaalis paar rahvaalgatust, milles nõuti Eesti õhuruumi sulgemist. Väärinfo, nagu oleks Eesti lubanud Ukrainal kasutada oma õhuruumi Venemaa ründamiseks, oli levinud sedavõrd laialt, et selle põhjal algatati petitsioone, millele kogunes massiliselt allkirju. Seetõttu vajasime ametlikku allikat, mis kinnitaks, et Eesti pole oma õhuruumi Ukrainale avanud, nii et saaksime sellele viidata. Sellest kasvas välja laiem arusaam, et vajame usaldusväärset ametlikku teavet, millele saaks vajadusel kohe viidata. Kas (sotsiaal)meedia ärimudel, mis ajendab võistlema tähelepanu pärast ja püüdma üksteist kõlavate pealkirjadega üle trumbata, et saada kätte klikk või pilk, tuleb siin kasuks või kahjuks? Suurtel väljaannetel on toimetused, konkreetsed inimesed, kellel on selge vastutus. Sotsiaalmeedias ei tea sa aga kunagi, kes on tegelikult ühe või teise konto taga. Ma ei heida äriettevõttele ette kasumi taotlemist, küll aga tekib küsimus, mille eest me klientidena maksame ja mida meil on õigus kelleltki oodata. Rahvusringhäälingult me peame ootama ja lausa nõudma tasakaalustatud teavet, erameediat tuleb aga võtta sellisena, nagu see on. Öeldakse, et demokraatia pole küll hea, aga see on kõikidest riigikordadest kõige vähem halb. Millised on demokraatia suurimad kitsaskohad ja mida oleks nende osas võimalik teha? Kuigi me ühiskond pidevalt areneb ning areneb ka tehnoloogia, on demokraatiad maailmas juba aastaid vähemuses – nii riikide arvu kui ka demokraatlikes riikides elavate inimeste osakaalu poolest. Enamikus riikides valitseb autokraatia. Sellel on omad põhjused. Esiteks ei saa demokraatiat olla ilma põhiõiguste ja -vabaduste austamiseta. See tähendab, et demokraatia ei tähenda lihtsalt enamuse võimu vähemuse üle. Enamus küll otsustab, kuid peab arvestama ka vähemuse õiguste ja vabadustega. Teiseks ei saa demokraatiat olla ilma vabade valimisteta. Lisaks peab olema tagatud võimude tasakaal ja võimu vahetumise võimalus. Need on päris ranged kriteeriumid. Vana-Kreeka riigikorraldust me tänapäeval enam demokraatiaks ei nimetaks. Kas ühe kandidaadiga presidendivalimine on demokraatia õnnestumine või ebaõnnestumine? Isegi teoreetiliselt ei saa riigikogus olla rohkem kui neli presidendikandidaati, kui arvestada, et kandidaadi ülesseadmiseks on vaja 21 riigikogu liikme allkirja. Presidendi valimiseks vajaliku 68 hääle saamiseks tuleb parlamendis paratamatult eelnevaid kokkuleppeid sõlmida. Presidendi selgitas ju välja parlament, meie ainus otse valitav üleriigiline esinduskogu. Pealegi valiti president ära juba esimeses voorus, mis tähendab, et suudeti leppida kokku kandidaadis, kelle poolt oli valmis hääletama suur enamus. Meie põhiseadus eeldab presidendi valimiseks väga laiapõhjalist kokkulepet. Nii et mina nimetaksin seda õnnestumiseks. Võrreldes aastakümnete taguse ajaga peljatakse üha selgemalt kaotust. Osalesin ühes arutelusaates ajal, mil parlamendivalimised hakkasid hoogu sisse saama, ja jälgisin, millist sõnavara kaasarutlejad kasutasid. Kõik rääkisid sellest, et kes ei osutu valituks, on kaotaja. See on vist meie edukultusliku ühiskonna üks tahk? Võib-olla mõeldaksegi nii, et kui jääd teiseks, oled kaotanud. Ehkki tegelikult on ametlikult üles seatud kandidaadil juba vähemalt 21 riigikogu liikme toetus. Need saadikud esindavad ju ligikaudu viiendikku rahvast. Kui kandidaat ei saa seejärel presidentuuriks vajalikku 68 häält, ei tähenda see ju tingimata kaotust. Ometi tajutakse seda just nii. „Demokraatia ei tähenda lihtsalt enamuse võimu vähemuse üle. Enamus küll otsustab, kuid peab arvestama ka vähemuse õiguste ja vabadustega.” Millist riigikorda teie parimaks peate – või milline on kõige vähem halb? Ehk on aeg täiesti uueks riigikorraks? Meie põhiseaduse koostanud inimesed tegid fantastilist tööd. Meil on esindusdemokraatia, mis annab väga olulise rolli erinevatele põhiseaduslikele institutsioonidele ning võimude tasakaalule. Isegi kui sa saavutad valimiste käigus mingil põhjusel väga suure edu, ei saa sa üksnes parlamendienamusele toetudes riigi suunda kiiresti muuta. Ikka tuleb omavahel kokku leppida ja püüda leida tasakaalupunkti. Alati peab ka arvestama, et järgmisel korral võib tõusta võimule keegi teine. Kui sa kehtestad opositsioonile reegleid, pead meeles pidama, et järgmises parlamendikoosseisus ei pruugi sa enam otsustajate hulka kuuluda. Seega sa ei saa teha reegleid endale või teistele, vaid alati riigile. Nii et meil on see parim riigikord juba olemas? Riigikorra poolest on meil asjad väga hästi. Ideaalset riigikorda ei ole olemas. Meie praegused mured tulenevad pigem sellest, kuidas oleme oma riigikorda ellu rakendanud. Need on suuresti seotud üldisemate suundumustega, mis ei puuduta ainult Eestit. Uutest kordadest rääkides – sinu juhitav magistriõppekava on „Avaliku sektori juhtimine ja innovatsioon“. Too mõned näited avaliku sektori innovatsioonist. Innovatsioon hõlmab kõige muu hulgas protsessiinnovatsiooni, mis kipub sageli ununema. Majanduses peab innovatsioon looma rahalist lisaväärtust, kuid ühiskondlik kasu ei pruugi olla alati rahaline. Oluline on, et elu muutuks paremaks. Ühiskonnateadustes pole võimalik luua katseklaasikeskkondi, mis annaksid võimaluse asju kõigepealt läbi proovida ja alles seejärel otsustada. Klassikaline poliitikakujundamise mudel nägi ette, et esmalt viiakse läbi eelanalüüs ja püütakse hinnata kõiki võimalikke mõjusid. Seejärel võetakse vastu otsus, mis viiakse ellu ning mõne aja pärast hinnatakse tulemusi ja vajaduse korral tehakse muudatusi. Nüüd on üha enam liigutud eksperimenteeriva poliitikakujundamise suunas. Tunnistame juba ette, et me ei tea täpselt, kuidas üks või teine otsus ühiskonnas vastu hakkab kajama või millised on selle tagajärjed. Seetõttu katsetame enne lõpliku otsuse langetamist piiratud ajaga või kindla piirkonnaga raamistatud tegevusi. Soomlastel on tore väljend humble government ehk alandlik valitsemine. Selle mõte on tunnistada, et me ei tea kõike, kuid oleme valmis õppima. Lepime kokku eesmärgid, aga lahenduste otsimisel katsetame erinevaid lähenemisviise ning oleme valmis uute teadmiste ja tulemuste põhjal varasemaid otsuseid muutma. „Riigikorra poolest on meil asjad väga hästi. Ideaalset riigikorda ei ole olemas. Meie praegused mured tulenevad pigem sellest, kuidas oleme oma riigikorda ellu rakendanud.” Kuidas eestlased üldiselt oma kodanikuõigusi kasutavad – kas valimas käimisest piisab või peaks tegema rohkem? Inimesed võiksid kindlasti kaasa rääkida, kui neilt küsitakse arvamust või kogemusi. Sisuline panus ja erinevate vaatenurkade esitamine on õigusloomeprotsessis väga oluline. Kui inimesed seda võimalust ei kasuta või teevad seda ainult teatud huvide esindajad, jääb pilt poolikuks. Mulle meeldib meie ühiskonnakorraldus, mis toetub väga suurel määral vabadusele ja vastutusele. Vastutad iseenda, oma pere ja ülalpeetavate eest, täidad oma kohustusi, olgu selleks kaitseväe- või maksukohustus, ning muus osas saad elada just nii, nagu sulle meeldib. Võid ise oma elu kujundada. Kuidas sa ise oma kodanikuõigusi kasutad? Mul on keeruline tõmmata piiri, millal kannan ma kodaniku mütsi ja millal panustan professionaalsest vaatevinklist. Kogu oma riigiteenistuse jooksul olen töötanud põhiseaduslikes institutsioonides, mis on eeldanud minult poliitilist sõltumatust, mida ma olen ka järginud. Olen alati valimas käinud. Kodanikuna panustan ühiskonda muuhulgas vabatahtlike tegevustega. Pole kunagi olnud kiusatust ise päriselt poliitikasse minna? Ma ei taha seda põhimõtteliselt välistada, kuid minu jaoks tähendaks see kogu oma senisest tööalasest karjäärist loobumist. Tagasiteed enam poleks, vähemalt mitte nendele ametikohtadele, kus olen töötanud. Praegu tunnen, et saan ühiskonda panustada ja kaasa rääkida ise poliitikasse minemata. Austan väga inimesi, kes poliitikas tegutsevad. See on kohutavalt raske töö, kuid ühiskonda panustamiseks on ka teisi võimalusi. Vaatame poliitikute poolelt ka: mil määral suudab meie valitsemine inimesi kaasata ja osalemist soosida? Teeksin siin vahet huvikaitsel ja avalikel meeleavaldustel. Kindlasti kaasatakse päris palju lihtsalt selleks, et kusagile linnuke kirja saada. Sellele on tähelepanu juhtinud kõik esindusorganisatsioonid. Näiteks antakse arvamuse avaldamiseks liiga vähe aega või ei saa inimesed oma küsimustele vastust. Põhjendatud „ei“ on ju samuti vastus. Selles vallas on meil kindlasti suuri vajakajäämisi. Mis puudutab avalikke meeleavaldusi, siis enamasti on need seotud sooviga saada mõnele valdkonnale rohkem raha. Erandiks oli COVID-i aeg, mil avaldati meelt vabaduste eest. Eks kõik valdkonnad soovivad lisaraha. Olukorras, milles eri valdkondade vajadused pidevalt konkureerivad, on oluline oma hääl kuuldavaks teha. Ma arvan, et meil on meeleavaldusi isegi vähe. „Põhjendatud „ei“ on ju samuti vastus.” Eesti on väike ime. Kuidas globaalsetes tõmbetuultes ja demokraatia hääbumises oma iseseisvust ja imet hoida? (Võtab riiulist sametköites Eesti Vabariigi põhiseaduse.) Ma arvan, et me ei tohi unustada oma põhiseaduse preambulit: meie riigi mõte on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on midagi, mis on meile ainuomane. Eesti Koostöö Kogu korraldas hiljuti dialoogiringe, mille käigus arutleti muuhulgas selle üle, mis inimestele päriselt muret teeb ja mis on neile tõeliselt tähtis. Saime teada, et igapäevase toimetuleku kõrval peetakse väga oluliseks kultuuri kõigis selle vormides. See ilus eesti keel ja meie oma kultuur on inimestele väga tähtsad! Kui sa saaksid ühe asja maailmas korda teha, siis mis see oleks? Oskus tunda elust rõõmu, isegi kui on raske. „Meie riigi mõte on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.”