Kui kaugele peaks kostma teadlase hääl?

Kui kaugele peaks kostma teadlase hääl?. 09.04.2026. Loengu alguses tõi Kitchin välja peamised positsioonid, mille vahel akadeemiline töö tema hinnangul liigub. Esimene neist lähtub arusaamast, mille kohaselt on teaduse ülesanne toota sõltumatut ja erapooletut teadmist. Selle vaate järgi peaks teadlane jääma neutraalseks, esitama otsustajatele tulemused ja võimalikud valikud, kuid mitte ise sekkuma. Tema roll on anda edasi teadmine, mille põhjal teised saavad otsuseid teha ja tegutseda. Teine suur leer leiab vastupidiselt, et teadus ei saa olla apoliitiline. Kitchini sõnul on arusaam täielikust neutraalsusest petlik. „Ma ei usu, et me saaksime oma poliitilised vaated ukse taha jätta. Me ei saa loobuda oma väärtustest, arvamustest ega uskumustest – need mõjutavad paratamatult seda, mida me teeme, meeldib see meile või mitte.“ Sellest lähenemisest eristas Kitchin kolm rolli: 1) teadlane võib jääda süsteemist väljapoole ja hinnata kriitiliselt riigi või ettevõtete tegevust, 2) olla aktiivne eestkõneleja, kes sekkub avalikesse debattidesse, 3) teha otsustajatega koostööd, et nende valikuid seestpoolt mõjutada. Viimane tähendab tema sõnul seda, et teadlane viibib otsustusprotsesside juures, püüab neid suunata, kuid säilitab õiguse ka vastu vaielda ja kritiseerida. Teadus ei sünni vaakumis Kitchin ei varjanud, et tema enda sümpaatia kuulub pigem neile lähenemistele, mis tunnistavad teaduse seotust ühiskondlike valikute ja võimusuhetega. Tema sõnul ei teki teadmised vaakumis, vaid kindlas sotsiaalses, poliitilises ja institutsionaalses raamistikus. Seetõttu pole veenev ka arusaam, et teadlasel on võimalik toimida täiesti väärtusvabalt ja pelgalt fakte vahendada. Ta sõnastas oma hoiaku üsna otsekoheselt: „Arusaam täiesti mehhaanilisest objektiivsusest on pigem müüt.“ See ei tähenda Kitchini meelest, et teadlane võiks loobuda rangusest või tõenduspõhisusest. Pigem tähendab see ausat tunnistust, et uurimisküsimused, meetodid, tõlgendused ja valitud rõhuasetused on alati mingil määral kantud sellest, mida peetakse elus oluliseks ning mille nimel ülepea tegutsetakse. Samas ei arvanud Kitchin sugugi, et iga teadlane peaks ilmtingimata aktivistiks muutuma. Pigem rõhutas ta, et eri rollid pole jäigad – üks ja sama teadlane võib eri olukordades tegutseda mitmel rindel korraga. Tema endagi tegevus hõlmab nii teoreetilisi kirjutisi, kriitilist analüüsi, nõustamist kui ka rakenduslikku koostööd. Muuta tähendab otsustada Kitchini meelest on selge, et kui teadlane tahab päriselt midagi mõjutada, peab ta jõudma otsustajatele lähedale. Väljastpoolt kritiseerimine võib tema sõnul olla vajalik, kuid sageli ei vii see väga kaugele: „Teadlane peab viibima ruumis, kus otsused sünnivad.“ Seda mõtet avas ta mitme isikliku näite kaudu. Ta kirjeldas, kuidas on osalenud nõuandvates kogudes, töötanud koos riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega, aidanud luua andmetööriistu ning panustanud strateegiate ja ruumilise planeerimise lahendustesse. Tema jaoks ei tähenda selline roll vaikivat nõustumist, vaid võimalust öelda otse välja, kui mõni otsus tundub halb või lühinägelik. See valik pole aga Kitchini sõnul mugav. Süsteemi sees tegutsedes tuleb paratamatult teha kompromisse, võtta ette töid, mis ei pruugi teadlast ennast sisuliselt köita, ning leppida sellega, et muutused sünnivad enamasti aeglaselt. Seespidine mõjutamine toob tema hinnangul harva kaasa järske pöördeid, küll aga võib see aidata nihutada praktikaid sammhaaval paremas suunas.  „Teadlane peab viibima ruumis, kus otsused sünnivad.“ Andmed, võim ja vastutus Oluline osa Kitchini loengust keskendus sellele, kuidas andmetega töötada. Tema jaoks pole andmed pelgalt maailma kirjeldamise vahend, vaid omaette uurimisobjekt. Teda huvitab, kuidas andmeid toodetakse, kuidas neid kasutatakse, milliseid tehnilisi ja eetilisi valikuid nende taha peidetakse ning milliseid tagajärgi need ühiskonnas kaasa toovad. Kitchin rääkis, kuidas ta on olnud seotud linnade andmevaadete loomisega, aidanud ehitada avalikke andmeplatvorme ning kujundanud COVID-19 kriisi ajal välja tööriistu, mis andsid otsustajatele olukorrast kiire ülevaate. Samal ajal aga ei loobunud ta kriitikast. Kui valitsused hakkasid võtma pandeemia ajal kasutusele kontaktijälgimise äppe, näotuvastust, termokaameraid ja muid tehnoloogiaid, tõstatas tema meeskond küsimuse, kuidas mõjutab see kõik privaatsust, andmekaitset ja kodanikuvabadusi. Nii jõudis ta loengus mõtteni, et teadlane võib korraga nii süsteemi aidata kui ka sellele vastu vaielda. Ühelt poolt saab ülikool ehitada toimivaid lahendusi, teisalt tuleb küsida, millist ühiskonda need lahendused loovad. Kui teadust juhib turg Loengu lõpuosas nihkus arutelu teaduse rahastamisele ja sellele, milliseid rolle süsteem ise soosib. Kitchin kirjeldas, kuidas Iirimaal suunab suur osa rahastusest tegema ülikoole koos tööstuspartneritega rakendusuuringuid. See võib küll toetada teatud valdkondi, kuid muudab teadusmaastiku tema hinnangul liiga kitsaks. Kui rahastatakse peamiselt otsese ärilise väljundiga praktikaid, jääb vähem ruumi alusuuringutele, sotsiaalteadustele, humanitaariale ja kogukondliku mõjuga tööle. Seetõttu ei kutsunud ta üles koondama kogu teadust üheainsa mudeli alla. Vastupidi, tema meelest peaksid toetust saama nii alusuuringud, rakenduslik koostöö, kriitiline analüüs kui ka kogukondadega tehtav töö. Kui ülikooli rollide vahel puudub tasakaal, muutub see ühiskondlikuks probleemiks.. Kui süsteem lubab teadusel olla ainult neutraalne või ainult turgu teenida, kaotab osa akadeemilisest sfäärist võime ühiskonda mõtestada ja vajadusel ka korrigeerida. Kõige selgemalt jäi loengust kõlama siiski üks põhimõte: kui teadlane teab, et probleem on olemas, ei pruugi selle pelgast kirjeldamisest enam piisata. „Kui me teame, millised probleemid eksisteerivad, peaksime ka ise nende lahendamisse panustama,“ ütles Kitchin. „Kui me teame, millised probleemid eksisteerivad, peaksime ka ise nende lahendamisse panustama.”