Kas ja kuidas liigutada adru?

Kas ja kuidas liigutada adru?. 07.10.2025. Saaremaal elava Jaanika Tiitsoni peres on adru alati au sees olnud. Tema kodukandis Lääne-Saaremaal on rannaäärne eluviis tähendanud tihedat sidet merega, sealhulgas ka adru kogumist. Sealmail öeldakse adru kohta rahvapäraselt „muda“. „Muda põldudele toomine on meil alati olnud loomulik elu osa,“ meenutas ta. Õhukese ja toitainevaese paekivise pinnase jaoks on „muda“ olnud aiasaaduste kasvatamisel tõeline õlekõrs. Seega on loomulik, et kui kevadised või sügisesed tormid merepõhjast adru üles paiskasid ja kaldale uhtusid, ei jätnud kohalikud seda vedelema – kogu kraam viidi põldudele või aeda. Just tormidest sõltus, millal ja kui palju sai väetist kasutada. Tiitson rääkis, et kui varasemalt oli adru korjamine igaühe õigus, siis tänaseks on üldisesse või erakasutusse võetud rannaalad, ligipääsuteed ja kokkulepped maaomanikega muutnud kunagise enesestmõistetava tegevuse omajagu keerulisemaks. „Kui sa põldu ei narri, vaid teda toidad, saad igal juhul korraliku saagi.” Looduslik väetis oma plusside ja miinustega Tema koduaias on adrukiht laotatud ümber puude ja põõsaste, samuti pannakse seda kartulipõllule. Kui põldu regulaarselt adruga väetada, saab suure ja korraliku saagi, kui aga adru aastateks panemata jätta, on tulemuseks väikesed ja kidurad mugulad. „Kui sa põldu ei narri, vaid teda toidad, saad igal juhul korraliku saagi,“ ütles Tiitson. Jaanika Tiitson Tiitson teab oma kogemusest, et adruga ei maksa ka liialdada – liiga paksude kihtide all võivad viljapuude juured nihkuda maapinnale liiga lähedale. Parim on mõõdukas, mullaga segunev kiht. Kuigi öeldakse, et adruga pole võimalik taimi üle väetada, võib liigne lämmastikurikkus panna taimi kasvatama viljade asemel lopsakaid lehti. Parem on tuua mere äärest koju värsket adru, mis pole jõudnud veel koguda endasse lenduvaid umbrohuseemneid, kuid kuna adru on ühtlasi „kange kraam“, võiks see Tiitsoni sõnul enne mullale asetamist aias veidi seista ja lagunema hakata. TalTechi meresüsteemide instituudi nooremprofessor ja mereökoloogia labori juhataja Sirje Sildever rõhutas, et taimed vajavad suures koguses makrotoitaineid, nagu lämmastikku ja fosforit, et nende varred, lehed, juured ja viljad saaksid areneda. Kui tavapärased väetised sisaldavad palju lämmastikku ja fosforit, siis makrovetikates, näiteks põisadrus, on küll palju lämmastikku, aga vähe fosforit. „See tähendab, et makrovetikate väetamisel tuleks pakkuda taimedele täiendavalt fosforit,“ ütles Sildever. Samas sisaldavad makrovetikad palju taimede kasvuks vajalikke mikroelemente – näiteks rauda, tsinki ja mangaani. „Seetõttu ongi soovitatud kasutada adru  pigem mikroelementide allikana, sest need ained stimuleerivad taimede kasvu,“ selgitas Sildever. Mere äärest väetiseks kogutud adru puhul tuleb pidada meeles ka seda, et värskelt randa uhutuna on see kaetud soolakristallidega. Seetõttu tuleks adrut enne kasutamist loputada või oodata, kuni vihm on kuivanud adrukihtidelt liigse soola maha pesnud. Alternatiivina võib koguda rannikult kuivanud adru, millelt on vihm jõudnud juba soola maha uhtuda. Sildeveri meelest on kõige tõhusam segada adru mullaga või suuremal maalapil mulda künda, sest nii saavad taimed toitaineid kergemini kätte. „Adrut on soovitatud kasutada pigem mikroelementide allikana, sest need ained stimuleerivad taimede kasvu.“ Kas adrul on äripotentsiaali? Kui koduaednik võib adruga toimetada oma vajaduste järgi, on tööstuslikus mastaabis pilt palju keerulisem. Tiitson tunnistab, et on mõlgutanud seoses adruga ka äriideid: „See tundus nii loogiline – saad rannad puhtaks ja inimestele väetist.“ Ent reaalsus osutus karmiks ning Exceli arvutused ei jooksnud kokku. Adrut tuleb randa ettearvamatult ja ebakorrapäraste kogustega. Kui värske adru jääb rannale kauemaks maha, jõuavad selle sisse umbrohuseemned ja hilisemast kompostist võib kujuneda pigem probleem. Samuti on adrut tehniliselt keeruline tööstuslikult koguda: masinad peaksid liikuma meres, kuid soolane vesi põhjustab kiiret roostetamist ja rikub traktoreid. Arvestada tuleb ka töötlemisviiside keerukusega. Vedelikuekstrakti seisund muutub kiiresti ja seda ei saa pikaajaliselt säilitada, kuivatamine on energiamahukas ja kallis, jahvatamine tehniliselt raske. Tiitsonile tundus kõige mõistlikum adrut komposteerida – segada seda rohelise massiga, näiteks heina või niitega, ja kasutada saadut mulla parandamiseks. Aga seegi eeldanuks suuri koguseid ja korralikku masinaparki. Sildever näeb adru suurimat majanduslikku potentsiaali vetikakasvatustes, kui need tegutseksid koos kalakasvandustega. Sellisel juhul aitaksid vetikad siduda liigseid toitaineid ja vähendada mere koormust. Samas toob Sildever välja, et vetikad on keskkonnatingimuste suhtes tundlikud – kasvatamist võivad hakata kiiresti mõjutama haigused, parasiidid ja muutuv kliima. „See tundus nii loogiline – saad rannad puhtaks ja inimestele väetist.“ Pärand rannast põllule Rannikuökosüsteemis on adrul ja selle korjel kahetine roll. Ühelt poolt aitab kogumine rannad puhtana hoida ning vältida sedakaudu umbrohtumist ja kinnikasvamist. Tiitsoni sõnul on selge, et kui toitaineterikas adru jääb koristamata, haaravad ranna üle kõrkjad ja teised tugevad taimed, mis hakkavad takistama loomade ligipääsu merele. „Kõik viisid, kuidas me vetikat kasutada saame – olgu väetisena või toiduna – on tegelikult kriitiliselt olulised,“ ütles Tiitson. Teisalt on rannale uhutud adru loodusliku protsessi osa. Lagunedes vabastab see toitaineid, mida kasutavad nii taimed kui ka mikroorganismid. Seetõttu ei ole Sildeveri sõnul realistlik ega vajalik igalt rannalt adru eemaldada. Tööstusliku kogumise keskkonnamõju võib ületada isegi saadava kasu: „On igati mõistlik kasutada adrut üksikisiku peenramaal. Aga enne tööstuslikku rakendust tuleb põhjalikult uurida, milline on adrukorje mõju rannikule ja kas see tasub ära.“ Probleemiks muutub adru pigem linnades ja avalikes supelrandades, kui lagunemisega kaasneb ebameeldiv lõhn. Tallinna Pirita tee näide on hästi teada – seal läbi viidud uuringud on Sildeveri sõnul näidanud, et haisu süvendavad vetikate kuhjumine kivide vahele ning ka ebaseaduslikud toruotsad, mille kaudu jõuavad randa fekaalbakterid. Sildever nentis, et sellistes kohtades ei piisa ainult koristamisest – haisu vähendamiseks tuleb torud likvideerida ja vetikamass kivide vahelt pidevalt eemaldada, kuigi see on töömahukas, kuna adrut tuleb võib-olla ühe suve jooksul mitu korda ära viia. Tulevikku vaadates on nii praktiku kui ka teadlase meelest adrul siiski oluline roll. Kui inimesed õpiksid põisadrut laiemalt kasutama – väetise, toidu või tööstusliku toorainena –, aitaks see siduda Läänemere liigseid toitaineid ja parandada mere seisundit. Küsimus on vaid, kuidas leida loodusliku ressursi kasutamise ja selle kestliku säilitamise vaheline tasakaal. „Kõik viisid, kuidas me vetikat kasutada saame – olgu väetisena või toiduna – on tegelikult kriitiliselt olulised.”