Jan Kaus: Estonia juurdeehitus – kas ohuks vanalinnale või samm edasi?

Jan Kaus: Estonia juurdeehitus – kas ohuks vanalinnale või samm edasi?. 18.06.2025. Miljoni euro küsimus: kas Estonia ooperiteatri juurdeehitus mõjuks Tallinna vanalinnale negatiivselt või mitte? UNESCO-t nõustav Rahvusvaheline Kinnismälestiste Nõukogu leiab, et mõjuks, sest juurdeehitus ohustab UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Tallinna vanalinna „autentsust ja terviklikkust“. Ühelt poolt võib öelda, et tõesti-tõesti, Tallinna vanalinn on ainus läbinisti Eestis asuv objekt, mis kuulub maailmapärandi nimistusse (Struve geodeetilise kaare punktid asuvad lisaks Eestile ka mitmes teises riigis) ning sestap on tegu meile eriti väärtusliku tervikuga. Võrdluseks: Eestist väiksema pindalaga Taanis on UNESCO kaitstavaid objekte või piirkondi kümmekond, Soomeski on selliseid viis. Nõukogu sõnastuses kasutatud „autentsus“ on kaalukam sõna, kui esmapilgul tundub. Arhitektuurilise või laiemalt kultuurilise väärtusega hoonet või piirkonda saab rohmakalt võttes käsitleda kaheti: muuta selle juures nii vähe kui võimalik, või muuta selle juures nii palju kui vaja. Valiku teeb keeruliseks mitte ainult asjaolu, et sageli on raske üht lähenemist teisest eristada, vaid ka see, et mõlemat suhtumist saab siduda autentsustaotlusega. Esimesel juhul tähendab autentsus taotlust muutustele vastu seista, teisel juhul taotlust tunnistada muutuste loomulikkust või paratamatust ja nendega kaasa minna – ning mõlemal juhul on autentsus osaliselt illusoorne. Kui tahta muuta nii vähe kui võimalik, siis tähendab see pingutusi säilitada vana hoone või keskkonna välisilmet, aga ometi eeldab see renoveerimist – mis muudab tahes-tahtmata objekti „algset“ (või täpsemalt eelmist) olekut. Pudenema hakanud krohv tuleb asendada uue krohviseguga. Sellise lähenemise puhul sobib mõtiskleda Theseuse laeva paradoksile: kui asendada ühel laeval aja jooksul kõik algsed osad uutega, siis kas on jätkuvalt tegu algse laevaga? Kui aga tahta muuta nii palju kui vaja, võib muutmisvabadus lõpuks muundada vanu vorme ja kujusid isegi tundmatuseni. Enamasti võimaldabki selline hoiak muutmise asemel asendada, vanema vormi maatasa tõmmata. Tallinnastki võib leida sellise hoiaku kummalisi väljendusi – vanast majast on alles fassaadsein, mille tagant kerkib klaashoone. Samuti võib mõelda, kuidas Tallinna miljööväärtuslikelt aladelt võib leida mõnegi sajandivanuse puitehitise (näit. Tallinna-tüüpi, kivitrepikojaga maja), millel silmadeks pakettaknad või suuks metalluks. Esimese taotluse äärmuseks sobivad ka millalgi hävinud ja seejärel identsetena taastatud hooned või hoonetekompleksid. Leidub küllaga katseid kustutada linnaruumist Teise maailmasõja jälgi (või õieti tühikuid): paljud on näinud Riia Mustpeade Maja, mõni on ehk sattunud ka Varssavi vanalinna, mis kanti 1980. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja, olgugi et 1944. aastal haamerdati kogu vanalinn rusuhunnikuks. Jälle seesama Theseuse laeva küsimus: on need ehitised autentsed või mitte? Mu meelest on tegu pigem identsete, mitte autentsete rajatistega (või noh, kui hakata juuksekarva lõhestama, väljendub nende rajatiste autentsus pigem identsusena väljenduva autentsusihana). Teise taotluse näiteid juba tõin, ent ilminguid leiab ka Tallinna vanalinnast. Piisab, kui vaadelda Neitsitorni ajalugu. 1577. aastal Liivi sõja raames aset leidnud piiramise ajal, mil Revalit kaitsnud rootslasi ründasid Ivan Julma moskoviidid, sai torn viimaste kahurikuulidest nõnda palju kahjustada, et kaotas oma otstarbe. Sajandeid hiljem, 1820. aastal ehitati torni säilinud müüriosade vahele ilus, kaarjalt eenduva klassitsistliku fassaadiga elumaja, mis aga 1969.–1970. aastal maha lõhuti – taotluseks jälle seesama autentsus. Villem Raami restaureerimiskontseptsiooni eesmärk oli taasluua täies mahus Tallinna linnamüüris erandlik neljakandilise kaitsetorni väline kuju, mis erineb ülejäänud kaitsetornide ümmargusest või hobuserauakujulisest vormidest. Tegelikult põimuvadki siin näites „nii vähe kui võimalik“ ja „nii palju kui vaja“ –  viimase ohvriks too elumaja langeski. Sellisesse lahendusse on suhtunud kriitiliselt tuntud eesti muinsuskaitsja Boris Dubovik, kelle meelest poleks sellised muudatused 21. sajandil enam mõeldavad. Täieliku „muuta nii vähe kui võimalik“ järgi meenutaks Neitsitorn praegu arvatavasti tüügast, või säilitataks seda Wulffardi-taguse torniga sarnases seisus. „Muuta nii palju kui vaja“ tõttu on aga läinud Neitsitorni müüride vahelt kaduma ilusa väliskujuga ja leidliku ruumilahendusega 19. sajandi elumaja, mis oleks väga hästi sümboliseerinud keskaegse linnamüüri ajas muutuvat kasutust. Midagi sarnast võib tajuda Estonia juurdeehituse konfliktis. Ühelt poolt võib tõesti tunduda, et kui hammustada küünesuurune tükikene bastionivööndist – olgugi et see asub maa all –, kipub mõni järgmine arendaja võtma juba tervet sõrme või koguni kätt. Selline asjade käik võib paista ülimalt ebatõenäoline, ent tasub meenutada, et osa vanalinna maapealset müüri läks kaduma veel isegi Eesti Vabariigi algusaegadel, mil Pärnu maantee äärde ehitati moodsaid linnahooneid (näit. kahtlemata kaunis Saarineni maja), mis pidid sümboliseerima noore rahvuse ja ka riigi edumeelsust ning millele võis ohverdada kolonialistliku pärandi murenenud tükke. Kui vaadata 20. sajandi alguses praeguse Estonia ees üles võetud vanalinnavaateid, pole raske märgata, et näiteks Hinke torni ümbritsev linnamüür seisab veel kenasti püsti. Ent 20. sajandi esimestel kümnenditel aset leidnud Tallinna moodsamaks ehitamise käigus lammutati sadu meetreid keskaegset linnamüüri. Eesti Vabariigi esimene muinsuskaitsealane dokument – „Muinaswarade kaitse seadus“ – võeti vastu 1925. aastal, järgmisel aastal läks linnamüür kaitse alla. Sellest hoolimata müüs Tallinna linn veel 1931. aastal praeguse Pärnu maantee 6 krundi koos müürilõiguga eraomanikule, kes lasi Eugen Habermani projekti järgi rajada sinna seitsmekordse maja. Kena, linnalik maja, mille fassaadil säranud „Laste maailma“ rohelist ja valget neoonkirja ma lapsepõlves imetlusega vahtisin. Ometi läks maja ehitamise käigus kõige kaduva teed tükk keskaegset linnamüüri. Teisalt aga tõesti: Estonia juurdeehituse praeguse kavandi puhul oleks ju tegu minimaalse mõjuga. Pealegi polnud enne muutmisvajaduse ilmnemist lõviosa tallinlasi Estonia ja Pärnu maantee vahele jäävast maa-alusest bastioniosast teadlikudki (ja suur osa ei tea ka praegu asjast mitte midagi). Jaan Kuusemets, TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi kaasprofessor tenuuris, on pakkunud Estonia teatri juurdeehitusele oma vaate, mis kritiseerib UNESCO liiga varast ja liiga jõulist sekkumist ning osutab tähelepanu teatri juurdeehitusega kaasneva muudatuse tagasihoidlikele mastaapidele. Seega on Kuusemetsa kriitika suunatud ennekõike väljendi „terviklikkus“ tähenduse suunas. Pole ju kahtlust, et Estonia juurdeehitus ohustaks bastionivööndit, aga kas see ikka ohustab vanalinna terviklikkust? Kuusemets tõstab esile kolm juhtumit, mil UNESCO on oma nimekirjast kaitsealused piirkonnad välja arvanud – põhjuseks just neid tabanud muudatuste gabariidid. Meile kõige lähem näide asub Dresdenis – 2009. aastal otsustas UNESCO Dresdeni Elbe jõe oru maailmapärandi nimekirjast eemaldada, kuna linn ehitas kaitsealuse maastiku keskele kahe kilomeetri pikkuse, moodsa disainiga, ümbritseva linnamaastiku miljööd ja iseloomu eirava Waldschloesscheni betoonsilla. Kui kanda selle silla mõõdud üle Tallinna UNESCO-piirkonda, ulatuks rajatis Linnahallist otse üle vanalinna Rahvusraamatukoguni. Kuusemetsa näited võivad tunduda utreeritud, aga tasub vaid meenutada 1913. aasta Suur-Tallinna konkurssi ning Eliel Saarineni võidutööd, mis oleks muutnud meie südalinna ilmet tundmatuseni. Praegu õnneks oleksid selliste mõõtudega ümberehitused raskesti mõeldavad ja veel raskemini teostatavad, aga ometi ei tähenda see, et mõne tulevikuoligarhi nägemus vanalinna terviklikkust millalgi ohustama ei hakkaks. Seda kummalisem võib juurdeehituse pooldajatele tunduda, et vaidlus käib üle nelja kilomeetri pikkuse bastionivööndi umbes neljakümne meetri pikkusest osast. Negatiivne mõju vanalinna terviklikkusele? Võib-olla. Eks projekteerimisel saab seda arvesse võtta. Aga kas võrreldav kahekilomeetrise sillaga? Pole ju kahtlust, et Estonia juurdeehitus ohustaks bastionivööndit, aga kas see ikka ohustab vanalinna terviklikkust? Kui Dresdeni-paralleel tundub liiga vürtsikas – võrreldakse võrreldamatut –, tasub Kuusemetsa meelest mõelda, et alates 1997. aastast, mil Tallinna vanalinn on kantud maailmapärandi nimekirja (kümmekond aastat hiljem laiendati kaitsealuse tsooni territooriumi Eesti Muinsuskaitse ettepanekul 60 hektarilt 113 hektarile), on kerkinud kaitsealusele alale 16 uusehitist – tasub vaid mainida VW Passaaži Aia tänaval, mille nurk asub kunagise linnamüüri peal, Inglise Kolledži ujulat, mis rajati Edelapoolse Uue poolbastioni peale või Wismari raveliini kohale püstitatud Kaarli 8 korterelamut. Estonia juurdeehituse mõju on nende näidetega võrreldes väike – kui pehmelt öelda. (Muidugi mõista saaks siin vastu väita, et mida rohkem vanalinna piirkonnas mingeid lõike muudetakse, seda suurema väärtuse iga vanem ruutmeeter omandab). Pealegi, kui unustada bastionidilemma, siis saab küsida: kumb kaalub kumma üle? Vastamisi on maa-alune müürilõik ja kaasaegne ooperisaal. Kui otsida hoonele teine asukoht, tähendaks see ju mitte paremat ooperisaali, vaid eraldiseisvat rajatist, teist ooperimaja, mis võimendaks niigi tugevaid kahtlusi, kas uus saal oleks võimeline tagama kahaneva elanikkonnaga ja üha uute kontsertsaalidega riigis jätkusuutlikku täituvust. Ümberehituse kaitseks saab kasutada sotsiaal-esteetilist argumenti – Estonia Pärnu maantee poolse fassaadi rahvusromantiline juugend kadus märtsipommitamises, pärast mida asendati algne välimus stalinistliku klassitsismiga. Kas stiilitundlik uusehitis muudaks maa-ala esteetilise ilme vältimata halvemaks? Kultuuriministeerium kutsus kokku asjaosalistest ja asjatundjatest koosneva töögrupi, mis püüab rajada kirikut keset küla: nõiduda konfliktist välja muinsuskaitseliste ja linnaruumiliste argumentide vahelist kompromissi. Ent kuna eesmärgiks on juurdeehituse arhitektuurikonkurss, siis on siht tegelikult juba paigas. Loodetavasti suudetakse protsessi jätkata võimalikult vähese afektiivusega – kuigi sellest pääseb linnaruumimuutuste puhul haruharva. Kui unustada bastionidilemma, siis saab küsida: kumb kaalub kumma üle? Vastamisi on maa-alune müürilõik ja kaasaegne ooperisaal. Käisin äsja Helsingis, ning kui möödusin linna ühest maamärgist – Ville Valgreni modelleeritud Havis Amandast –, tuli meelde, milliseid pahameelelaineid tekitasid purskkaevu otsas trooniv naisekuju ning teda ammulisui vahtivad merelõvid toona, 1908. aastal. Issand halasta, o tempora, o mores!,  paljas ja peibutav naisekuju, mille modelliks mingi Pariisi plika, uuritab meie kodulinna poole oma prinki tagumikku! Nüüdseks on kunagine nördimus täielikult hajunud, selle on asendanud imetlusega segatud enesestmõistetavus – jah, praegu tekitaks kirjeldamatut nördimust hoopis kavatsus purskkaev eemaldada. Võib-olla isegi üliõpilasrahutusi? Samas võib Estonia juurdeehituse-alase vaidluse osas vaadata mõlemapoolseid argumente positiivselt: ühelt poolt on igati meeldiv, et püütakse säilitada Tallinna vanalinna, selle üle äärte valguva ja Kört-Pärtli särki meenutava ülesehitusega asula kaunist tuuma; teisalt aga hoitakse tallel vajadust arendada nii eesti arhitektuuri- kui ka muusikakultuuri. Nii et lõppkokkuvõttes on vastamisi kaks sümpaatset ajendit.