Holger Mölder: rahvusvaheline õigus tänapäeva konfliktides

Holger Mölder: rahvusvaheline õigus tänapäeva konfliktides. 07.01.2026. Rahvusvahelise õiguse keskne põhimõte on kokkuleppelisus. Suveräänsed riigid arvestavad rahvusvahelise õigusega täpselt niipalju, kui nad vajalikuks peavad. See ongi põhjuseks, miks mitmed riigid (sh Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Hiina, Türgi, Iraan, India jt) ei ole ühinenud Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, millel on pädevus anda isikuid kohtu alla rahvusvaheliste kuritegude – genotsiidi, inimkonna vastu suunatud kuritegude, sõjakuritegude ja agressioonikuritegude eest. Nimetatud riigid näevad selles ohtu omaenda suveräänsusele, mis ei pruugi olla kooskõlas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu põhimõtetega. Kui Rahvusvaheline Kriminaalkohus andis välja Ukraina vastu sõda alustanud Venemaa presidendi Vladimir Putini vahistamismääruse (Ukraina on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liige), võis Putin siiski sõita Ameerika Ühendriikidesse president Donald Trumpiga turvaliselt kohtuma, sest Ameerika Ühendriigid pole nimetatud konventsiooniga ühinenud. Mitmed riigid pole ka ühinenud tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga (sh India, Iisrael ja Pakistan; 2003. aastal lahkus lepingust Põhja-Korea), sest neil on olnud soov oma riikides tuumarelvi välja arendada. Haagis tegutsev Rahvusvaheline Kriminaalkohus lahendab riikidevahelisi vaidlusi ainult siis, kui mõlemad osapooled on sellega nõus. Seetõttu pole rahvusvahelisel kohtul ette näidata ühtegi silmapaistvat suurte konfliktide lahendit ning kohus saab tegeleda parimal juhul üksnes kohaliku tasandi piirivaidlustega. Liitudes rahvusvaheliste organisatsioonide, konventsioonide ja lepingutega, võtavad riigid suveräänsete toimijatena endale vabatahtlikult õiguslikke kohustusi, kuid riikliku suveräänsuse põhimõte annab neile õigustuse soovi korral kohustusi mitte järgida. Kõik see toimib üsna sarnaselt ka tavakodanikega, kui näeme, kuidas õigusrikkujad oma tegevust tõlgendavad. Rahvusvahelise õiguse keskne põhimõte on kokkuleppelisus. Suveräänsed riigid arvestavad rahvusvahelise õigusega täpselt niipalju, kui nad vajalikuks peavad. Teise maailmasõja järel kujunenud rahvusvaheline süsteem tugineb paljuski riikidevahelisele Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile (ÜRO), rahvusvahelisele institutsioonile, kuhu kuuluvad peaaegu kõik maailma riigid (193 riiki ning kaks vaatlejat: Vatikan ja Palestiina Omavalitsus). Poliitilistel põhjustel ei kuulu ÜRO-sse sellised suveräänset võimu teostavad territooriumid nagu Taiwan, Kosovo, Lääne-Sahara (Sahrawi Araabia Demokraatlik Vabariik), Põhja-Küprose Türgi Vabariik, Somaalimaa (Somaalia põhjaosa), Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria, mille omariikluse on vaidlustanud mitmed teised riigid. Vastavalt 1933. aasta Montevideo konventsioonile on suveräänse riigi tunnusteks alaline elanikkond, kindlaksmääratud territoorium, toimiv valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. ÜRO-keskse rahvusvahelise süsteemi puhul kinnistab rahvusvahelise tunnustuse aga vastuvõtmine ÜRO liikmeskonda. Ühtlasi tähendab see 193 maailma riigi tunnustust ÜRO põhikirjale, millele rahvusvaheline õigus suuresti tugineb. Väärib märkimist, et kehtiva rahvusvahelise õigussüsteemi kohaselt on sõja alustamine a priori mittelegitiimne akt ehk ebaseaduslik tegevus. See põhimõte sai alguse 1928. aastal allkirjastatud rahvusvahelisest lepingust, mida tuntakse Kelloggi–Briandi pakti nime all ning mis hiljem lõimiti ÜRO süsteemi. ÜRO põhikirja VII peatükk (täpsemalt artiklid 42 ja 51) legitimeerib sõjategevuse vaid kahel juhul: vastuseks riigi vastu toime pandud agressioonile (nagu Ukraina puhul) või ÜRO Julgeolekunõukogu otsusele toetuva, rahvusvahelise rahu tagamise või humanitaarkatastroofi vältimise eesmärgil teostatava sõjalise operatsiooni läbiviimiseks. ÜRO põhikirja VII peatükk legitimeerib sõjategevuse vaid kahel juhul: vastuseks riigi vastu toime pandud agressioonile (nagu Ukraina puhul) või ÜRO Julgeolekunõukogu otsusele toetuva, rahvusvahelise rahu tagamise või humanitaarkatastroofi vältimise eesmärgil teostatava sõjalise operatsiooni läbiviimiseks. Sõja ja rahu küsimusi otsustab kehtivas rahvusvahelises süsteemis suuresti ÜRO Julgeolekunõukogu, mille viiel alalisel liikmel (Ameerika Ühendriikidel, Hiinal, Prantsusmaal, Venemaal ja Ühendkuningriigil) on paraku otsuste suhtes vetoõigus. Nii et kui mängus on mõne alalise liikme huvid, muudab see organisatsiooni sekkumise kriiside reguleerimisse praktiliselt võimatuks. Tõsi, ÜRO põhikirja V peatüki artikli 27 lõikes 3 on sätestatud: „Julgeolekunõukogu otsused kõigi muude küsimuste kohta tehakse üheksa liikme poolthäältega, sealhulgas alaliste liikmete poolthäältega, tingimusel, et VI peatüki ja artikli 52 lõike 3 alusel tehtavate otsuste puhul hoidub vaidluse pool hääletamisest.“ See on ainus ÜRO põhikirjas sätestatud õiguslik kord, mis piirab alaliste liikmete volitusi. Sellest hoolimata pole seda sätet ÜRO Julgeolekunõukogu otsustusprotsessis kunagi rakendatud, kuna alaliste liikmete huvides pole oma hääleõigust piirata. Kahekümne aasta jooksul pärast külma sõja lõppu on ÜRO juhitav rahvusvaheline süsteem väiksemate ja suuremate tagasilöökidega siiski toiminud. Nagu allolevast tabelist näha, kaasati ÜRO mitmel, näit. Kosovo ja Iraagi juhul, vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidele ka tagantjärele kriisireguleerimise protsessi, millega seadustati rahvusvaheliste rahujõudude staatus. Kahekümne aasta jooksul pärast külma sõja lõppu ÜRO juhitav rahvusvaheline süsteem väiksemate ja suuremate tagasilöökidega siiski toimis. Rahvusvahelised sekkumised külma sõja järgses rahvusvahelises süsteemis Konflikt Konflikti osapooled ÜRO mandaadi hääletus: poolt(p)/vastu(v)/erapooletu(e) KUVEIT Rahvusvaheline koalitsioon vs. Iraak ÜRO JN resolutsioon nr 678 (29.11.1990) p12-v2(Kuuba, Jeemen)-e1(Hiina) SOMAALIA ÜRO vs. Somaalia ÜRO JN resolutsioon nr 794 (03.12.1992) 15-0-0 BOSNIA-HERTSEGOVIINA NATO vs. Jugoslaavia ÜRO JN resolutsioon nr 1031 (15.12.1995) 15-0-0. IFOR seadustamine KOSOVO NATO vs. Jugoslaavia ÜRO JN resolutsioon nr 1264 (10.06.1999) p14-v0-e1(Hiina). KFOR seadustamine TIMOR LESTE ÜRO vs. Indoneesia ÜRO JN resolutsioon nr 1264 (15.09.1999) 15-0-0 AFGANISTAN Rahvusvaheline koalitsioon/NATO vs. Afganistan/Taliban ÜRO JN resolutsioon nr 1386 (20.12.2001) 15-0-0. ISAF seadustamine IRAAK Rahvusvaheline koalitsioon vs. Iraak ÜRO JN resolutsioon nr 1483 (22.05.2003) p14-v0-e1(Süüria). USA ja UK tunnustamine okupatsioonijõududena SUDAAN Aafrika Liit (AL) vs. Sudaan ÜRO JN resolutsioon nr 1564 (18.09.2004) p11-v0-4e(Alžeeria, Hiina, Pakistan, Venemaa). AMIS seadustamine LIIBANON ÜRO vs. Iisrael ÜRO JN resolutsioon nr 1701 (11.08.2006) 15-0-0. UNIFIL mandaadi laiendamine SOMAALIA AL vs. Somaalia / Islamikohtute Liit ÜRO JN resolutsioon nr 1744 (21.02.2007) 15-0-0 LIIBÜA NATO vs. Liibüa ÜRO JN resolutsioon nr 1973 (17.03.2011) p10-v0-e5 (Brasiilia, Hiina, India, Saksamaa, Venemaa) Nagu tabelist näeme, suutis õiguspõhine süsteem paarikümne aasta jooksul suurematest või väiksematest tõrgetest hoolimata siiski toimida, ning ÜRO Julgeolekunõukogu oli võimeline paljude suurte konfliktide reguleerimise meetodites kokku leppima. Viimased 15 aastat, alates Süüria konfliktist Lähis-Idas, ei ole aga võimalik positiivseid näiteid välja tuua, sest jõudude globaalne vastasseis on tugevnenud ning ÜRO on rahvusvahelise süsteemi juhtimisest sisuliselt kõrvale jäänud. Loomulikult puudutab see eeskätt konflikti Ukrainas, kuna ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige Venemaa Föderatsioon on selle konflikti algataja. Samuti avaldab mõju olukord Lähis-Idas, mille puhul toetab USA presidendi Donald Trumpi administratsioon Iisraeli peaministrit Benjamin Netanyahut, kes on otsustanud lahendada konflikti jõu abil. Rahvusvaheline õigus toimib üldisemate konfliktide reguleerimisel üksnes siis, kui kõik osapooled seda soovivad. Teise maailmasõja lõpust alates on hakanud rahvusvahelise riikide kogukonna poolt järgitud „reeglitel põhineva rahvusvahelise korra“ kontseptsioon aga asenduma „tehingupõhise globaalse korratusega“, mida olen nimetanud ka Mad Maxi maailmaks ja mis viitab fundamentaalsetele süsteemsetele muutustele. Nende muutuste taga pole aga mitte niivõrd reeglitepõhise rahvusvahelise korra läbikukkumine, kuivõrd erinevate suurriikide (Ameerika Ühendriikide – eeskätt Donald Trumpi administratsiooni –, Venemaa ja Hiina) erihuvid. See tähendab, et jõu abil ja kehtivaid reegleid eirates püütakse haarata endale tugevamaid positsioone võitluses, mis hakkab toimuma planeedi ammenduvate ressursside pärast. Muutuste taga ei ole aga mitte reeglitepõhise rahvusvahelise korra läbikukkumine, vaid erinevate suurriikide erihuvid, mille raames püütakse jõu abil ja kehtivaid reegleid eirates haarata endale tugevamaid positsioone ees seisvas võitluses planeedi ammenduvate ressursside pärast.