Holger Mölder: mis toimub Iraanis?

Holger Mölder: mis toimub Iraanis?. 27.04.2026. 28. veebruaril alustasid Ameerika Ühendriigid ja Iisrael Iraani-vastast sõjalist ühisoperatsiooni nimega “Eepiline raev” (Epic Fury). Operatsiooni alguses rünnati ulatuslikult Iraani strateegilisi objekte ja hävitati kriitilist infrastruktuuri. Lisaks hukkusid mitmed riigi võtmeisikud, poliitikud ja sõjaväejuhid, teiste hulgas Iraani kõrgeim juht (kõrgeima poliitilise ning religioosse võimu kandja) ajatolla Ali Khamenei, samuti Kõrgema Riikliku Julgeolekunõukogu sekretär, riigi üks mõjuvõimsamaid poliitilisi liidreid ja tuumaprogrammiküsimuste Iraani-poolne pealäbirääkija Ali Larijani, kaitseminister Aziz Nasirzadeh, Iraani Revolutsioonilise Kaardiväekorpuse ülemjuhataja Mohammad Pakpour, Iraani Kaitsenõukogu sekretär Ali Shamkani, luureülem Esmail Khataib ja paljud teisedki riigi juhtkonda kuuluvad isikud. Ent muinasjuttudest on teada, et maharaiutud draakonipea asemele kasvab uus. Iraan reageeris agressioonile Iisraeli, Lähis-Ida riikide ja seal paiknevate USA sõjaväebaaside vastaste raketi- ja droonirünnakutega. Pärast rohkem kui kuu aega kestnud õhurünnakuid suutsid Ameerika Ühendriigid ja Iraan sõlmida 8. aprillil kahenädalase vaherahu, kuid Pakistanis toimuvatel riikidevahelistel läbirääkimistel tulemusteni jõutud pole. Olgugi et president Trump lubas pommitada iraanlased tagasi kiviaega, kuhu nad tema arvates ka kuuluvad, siis tundub, et Iraan on suutnud oodatust rohkem vastupanu osutada ja leida üles õiged, ennekõike majanduslikud nupud, millega Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide sõjategevust strateegiliselt tasakaalustada. See on sundinud Trumpi administratsiooni otsima kokkuleppevõimalusi, et viia sõda, mille nad ise alustasid, (justkui) võiduka lõpuni. Nii võib aga Iraan sõjast väljuda hoopis tugevamatel positsioonidel kui veebruaris Omaanis toimunud läbirääkimiste ajal. Sõjale tekkis märtsis veel teinegi rinne, kuna 2. märtsil ründas Liibanonis baseeruv Iraani-meelne šiiitlik rühmitus Hizbollah Iisraeli, mis vastas omapoolsete õhurünnakutega ning alustas 4. märtsil Lõuna-Liibanonis maismaaoperatsiooni. 16. aprillil sõlmiti Iisraeli ja Liibanoni vahel kümnepäevane relvarahu. Iraani inimõigusorganisatsiooni Hrana andmetel on hukkunud sealse sõjategevuse käigus 3636 isikut (Norras asuva inimõiguste organisatsiooni  Hengaw hinnangutel suisa üle 7650 inimese), kellest umbes poole moodustavad tsiviilisikud. Punase Poolkuu teatel on USA ja Iisraeli rünnakute tagajärjel saanud kannatada üle 6668 tsiviilobjekti, sealhulgas 5535 elamut, 1041 ärihoonet, 14 tervishoiuasutust, 65 kooli ja 13 Punase Poolkuuga seotud keskust. Liibanonis toimunud rünnakud on kaasa toonud 2196 ohvrit ja Iraagis 110 ohvrit. Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide kaotused on olnud vastavalt 41 (sh 27 tsiviilisikut) ja 15 ohvrit. Muinasjuttudest on teada, et maharaiutud draakonipea asemele kasvab uus. Iraani tuumaprogramm Ameerika Ühendriikide väitel sundis neid sõjategevust alustama hirm Iraani tuumaprogrammi ees, sest sellega võib lähitulevikus kaasneda tuumarelva arendus, olgugi et kõnealusest programmist on leitud selle väite tõendamiseks sama vähe otseseid tõendeid kui 2003. aastal. Vastab tõele, et Iraan on viinud minevikus läbi vastavaid uuringuid, kuid 2003. aastal andis Iraani kõrgeim juht Ali Khamenei välja tuumarelva-arendust keelava fatwa (islami õigusele tugineva dekreedi) ning peatas sellega iraanlaste tuumarelvastusele keskenduva AMAD-programmi. Ametlikult on Iraan teatanud, et riik rikastab uraani ainuüksi selleks, et toota tsiviilotstarbelist tuumaenergiat. Sellegipoolest on rahvusvaheline üldsus tundnud juba pikemat aega muret, et Iraan jätkab tuumarelva väljaarendamisega seotud ettevalmistusi, ning kasutab selleks tuumariski maandamise taktikat (nuclear hedging). Tolle protsessi käigus arendatakse tehnilist infrastruktuuri, mis annab võimaluse valmistada vastav relv lühikese etteteatamisajaga, samas kui tegelikku tootmist alustama ei pea. Samuti on Iraani juhid tõlgendanud erinevalt usujuhi fatwa’t. 2025. aasta märtsis ütles Larijani, et kui Ameerika Ühendriigid või nende liitlased Iraani ründavad, ei jää riigile muud valikut, kui arendada tuumarelva. 2013. aastal algasid ÜRO ja Iraani vahelised läbirääkimised. Need päädisid Viinis 2015. aasta 14. juulil sõlmitud tuumakokkuleppega, mille osapooled olid Iraan, ÜRO Julgeolekunõukogu viis alalist liiget – Hiina, Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia, USA – ning Saksamaa ja Euroopa Liit. Lepinguga soostus Iraan piirama oma tuumaprogrammi ning allutama selle Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) kontrollile. Vastutasuks leevendati Iraani-vastaseid rahvusvahelisi sanktsioone. Tuumalepet kritiseerisid Iisrael, Saudi Araabia ning USA vabariiklased ja Iraani konservatiivid. 2017. aastal vannutati Ameerika Ühendriikide presidendiks Donald J. Trump, kes teatas 2018. aastal, et Ameerika Ühendriigid lahkuvad tuumaleppest. Kaheteistkümnepäevase sõja raames ründasid Ameerika Ühendriigid 22. juunil 2025 kolme Iraani tuumarajatist: uraani rikastamisjaama Fordos, Natanzi tuumajaama ja Isfahani tuumatehnoloogia keskust. 2025. aasta juulis avaldatud Pentagoni hinnangus leiti, et Iraani tuumaprogramm on nüüd tõenäoliselt umbes kahe aasta võrra tahapoole nihkunud ning enne 2035. aastat pole riik suuteline tuumarelva välja arendama. Reageerimaks ameeriklaste sõjale, lahkus Iraan 18. oktoobril 2025 tuumaleppest. IAEA teatas, et Iraan oli ladustanud maa-alusesse, USA pommirünnakutest kahjustamata rajatisse kõrgelt rikastatud uraani, kuid julgeolekuohule apelleerides ei võimaldanud Iraan sellele rahvusvaheliste ekspertide juurdepääsu. IAEA hinnangul kasutas Iraan rahvusvahelistel läbirääkimistel uraanivarude ja uraani rikastamisprogrammi argumenti heidutusena ning ilmutas valmisolekut oma kõrgemal tasemel rikastatud uraani lahjendada või eksportida, kui temavastaseid sanktsioone leevendatakse või edasisi rünnakuid välditakse. 2025. aasta juulis avaldatud Pentagoni hinnangus leiti, et Iraani tuumaprogramm on nüüd tõenäoliselt umbes kahe aasta võrra tahapoole nihkunud ning enne 2035. aastat pole riik suuteline tuumarelva välja arendama. Iraani ühiskond Iraanist, mis oli olnud šahh Mohammed Reza Pahlavi valitsemise ajal Lähis-Idas nii Ameerika Ühendriikide kui ka Iisraeli liitlane, oli saanud pärast 1979. aastal toimunud islamirevolutsiooni nende kahe riigi peamine vastane. Iraani kõrgeimaks juhiks tõusnud ajatolla Ruhollah Khomeini kehtestas riigis repressiivse ja korrumpeerunud teokraatliku diktatuuri, mis on oma usalduskrediidi iraani rahva seas suuresti ära kulutanud. Šiitlik usukultuur on sunniitide omast palju struktureeritum, selles esineb palju vähem religioosset fanatismi ja üldjuhul on šiiidid ka pragmaatilisemad. Liibanonis tegutseva Hezbollah’ ja Jeemenis tegutseva Houthi šiiitlike liikumiste kõrval on Iraan toetanud sekulaarset Bashir Assadi ja sunniitlikku Hamasi Palestiinas, sest mõlemad vastavad režiimi geopoliitilistele huvidele. Kõrgem vaimulikkond moodustab ühiskonna kontrollimiseks ja survestamiseks juhtstruktuuri, mis meenutab oma ülesehituselt kunagises Nõukogude Liidus kasutatud ning nüüdses Hiinas domineerivat kommunistlikku parteid. Kuigi Islamivabariigi president peab rakendama põhiseadust ja teostama täitevvõimu, allub ta kõrgeimale juhile, kes võib ta ametist vabastada. Sellest hoolimata on presidendiametisse valitud sageli mõõdukaid poliitikuid (näit. Mohammad Khatami, Hassan Rouhani, ka praegune president Masoud Pezeshkian), mis viitab, et ühiskonnas süveneb rahulolematus teokraatliku režiimiga. 28. detsembril puhkesid aina halveneva majandusolukorra tõttu Iraanis laiaulatuslikud rahvarahutused, mis haarasid endasse üle 200 linna ja levisid kõigis 31 Iraani provintsis. Iraani ametivõimud reageerisid neile repressioonidega, mille ohvriks langes rohkem kui 30 000 inimest. Jaanuari keskel õnnestus Iraani võimudel olukord enam-vähem kontrolli alla saada, kuid veebruari teisel poolel rahutused jätkusid ning nendega liitusid üliõpilased. Sõjategevuse algus on neid väljaastumisi siiski mõnevõrra taltsutanud. Miks? Võib eeldada, et siseriiklike protsesside mõjul võinuks Iraani režiim lähema kümne aasta jooksul laguneda või isegi langeda, kuid rahvusvaheline sõjategevus võib rahvast hoopis ühise välisvaenlase vastu konsolideerida ning režiimi eluiga pikendada, sest pole usutav, et iraanlased oleksid valmis Trumpi ja Netanyahut lilledega vastu võtma, ning unistus, mis näeb opositsiooni liidriks pürgivat kukutatud šahhi poega Reza Pahlavit võidukalt valgel hobusel Teherani ratsutamas, kipub liigituma pigem muinasjutufantaasiate hulka. Pealegi ei saa Ameerika Ühendriikide seniseid sekkumisi Iraani naaberriikides – Iraagis ja Afganistanis –, aga ka Süürias just õnnestumisteks pidada. Iraagi näitel võis näha, kuidas aastaid emigratsioonis viibinud välisiraaklasi ei kippunud nende ajaloolisel kodumaal keegi ära tundma, mistõttu võib eeldada, et Iraani uued juhid kerkivad igal juhul kodumaa pinnalt. Sõjategevuse tulemusena asendati õhurünnakutes hukkunud 86-aastane usujuht Ali Khamenei tema 56-aastase poja Mojtaba Khameneiga, kes sai haavata samas rünnakus, mis tappis ta isa. Kõige nähtavamaks Iraani liidrite hulgas on sõja käigus kerkinud parlamendispiiker Mohammad Bagher Ghalibaf, kelle juhtimisel käis Iraani delegatsioon Islamabadis USA asepresidendi JD Vance’iga rahuläbirääkimisi pidamas. Ghalibafi peetakse pragmaatiliseks konservatiiviks, kes oli segatud Teherani linnapeana korruptsiooniskandaalidesse, mis teeb temast muidugi Trumpile ja Netanyahule igati sobiva läbirääkimispartneri. Kõrgem vaimulikkond moodustab ühiskonna kontrollimiseks ja survestamiseks juhtstruktuuri, mis meenutab oma ülesehituselt kunagises Nõukogude Liidus kasutatud ning nüüdses Hiinas domineerivat kommunistlikku parteid. Kuidas kõik algas? 2026. aasta veebruaris algasid Omaanis Ameerika Ühendriikide ja Iraani läbirääkimised, mida vahendas Omaani välisminister Badr bin Hamad Al Busaidi. Ameerika Ühendriikide delegatsiooni juhtisid president Trumpi pealäbirääkija Steven Witkoff ja Trumpi väimees Jared Kushner. 27. veebruaril, päev enne sõjategevuse algust, teatas Al Busaidi, et on saavutatud „läbimurre“ ning Iraan on nõustunud nii nõudega hoiduda rikastatud uraani varumisest, kui ka IAEA täieliku kontrolliga, ning on valmis oma praeguse rikastatud uraani alatiseks „võimalikult madalaimale tasemele“ alandama. Vahepeal oli jõudnud läbirääkimisteade aga Jeruusalemma ja alarmeerinud Iisraeli peaministrit Benjamin Netanyahut, kes saabus Valgesse Majja missioonile, et päästa veel, mis päästa annab, ning sõjakirves jälle välja kaevata. 2026. aprillil avaldas ajaleht New York Times artikli „How Trump Took the U.S. to War With Iran“ („Kuidas Trump viis Ameerika Ühendriigid Iraaniga sõdima“), milles anti üksikasjalik ülevaade operatsiooni Epic Fury algusest. 11. veebruaril Valge Maja kriisikeskuses toimunud nõupidamisel veenis peaminister Netanyahu president Trumpi, et Iraani tuleb rünnata, kuna seal on tekkinud režiimivahetuseks sobiv „revolutsiooniline situatsioon“, ning väljendas veendumust, et USA ja Iisraeli ühine operatsioon võiks teha ometi lõpu Islamivabariigile, millest on saanud viimase 47 aasta jooksul Iisraeli regionaalne surmavaenlane, ning et tuleks hävitada Iraani ballistiliste rakettide programm. Selline käik nõrgestaks režiimi sedavõrd, et Iraan ei suudaks kunagi Hormuzi väina blokeerida. Tõenäosust, et rünnatav võiks kättemaksuks naaberriike rünnata, peeti minimaalseks. 2025. aasta juunis vallandunud kaheteistkümnepäevase sõja jooksul, mil USA pommitas Iraani tuumarajatisi, vastas Iraan vaid ühe raketirünnakuga, sihtmärgiks USA õhuväebaas Kataris, kusjuures ameeriklastele edastati aegsasti sellekohane hoiatus. Iisraeli juhid veensid Trumpi, et nii Iraanis protesteeriv rahvas kui ka kurdi iseseisvuslased toetavad Iisraeli ja USA õhurünnakuid ning viivad operatsiooni võiduka lõpuni. Kuigi kohtumisel osalenud ameeriklastest toetas sõjalist operatsiooni entusiastlikult vaid sõjaminister Peter Hegseth ning teised kabinetiliikmed jäid ettevaatlikule positsioonile, hakkas Netanyahu plaan president Trumpile meeldima ning värav Iraani ründamiseks oli avatud. Iraani sõda pole Ameerika Ühendriikides president Trumpi toetust aga sugugi suurendanud, küsitlused kinnitavad pigem, et suurem osa ameeriklasi on selle vastu. Asepresident JD Vance ei osalenud kohtumisel Iisraeli juhtidega, vaid viibis Aserbaidžaanis visiidil. Väidetavalt pidas ta Iraani ründamist halvaks otsuseks, kuigi lubas samas presidenti toetada. USA Terrorismitõrje Keskuse juht Joe Kent astus protestiks ametist tagasi. 24. veebruaril 2026 peetud kõnes riigiolukorrast (State of Union) väitis Trump, et Iraan on taasalustanud oma tuumaprogrammi ja arendab Ameerika Ühendriikideni ulatuvaid rakette. Selline jutt oli vastuolus tema varasemate väidetega, mille kohaselt sai Iraani tuumaprogramm „täielikult hävitatud“. Ühtlasi saatis USA piirkonda täiendava sõjaväekontingendi, millega anti mõista, et peagi järgnevad plahvatused. Tõenäosust, et rünnatav võiks kättemaksuks naaberriike rünnata, peeti minimaalseks. „Eepilise raevu“ rahvusvaheline staatus Iraanis toimuv meenutab mõneti 2011. aastal aset leidnud Liibüa vastaseid õhurünnakuid, kui rahvusvahelised jõud asusid Liibüa kodusõjas võitlusse diktaator Muammar Gaddafit toetavate üksustega. Nimetatud konflikti puhul ei tasu aga unustada, et see sai alguse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonist nr 1973, mis kehtestas Liibüa kohal lennukeelutsooni ja lubas kasutada tsiviilisikute kaitseks sõjalisi meetmeid. Operatsioon Odyssey Dawn algas 2011. aasta 19. märtsil USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia õhurünnakutega. 31. märtsist asus operatsiooni juhtima NATO, mistõttu sai see endale ka uue nime –  Unified Protector. Liibüaski üritati kutsuda mässulisi toetavate õhurünnakutega esile režiimivahetust, ning osaliselt see ka õnneks, sest Gaddafi kukutati ja tapeti. Ometi langes riik oodatud demokraatia ja stabiilsuse asemel pikaajalisse kodusõtta. 2003. aasta Iraagi operatsiooniga ühendab Epic Fury’t tuumarelva-teema, kuid erinevalt Iraani avantüürist pälvis Iraagi-operatsioon nii siseriikliku kui rahvusvahelise toetuse. 2002. aastal võeti USA Kongressi mõlemas kojas vastu sõjalise jõu kasutamist lubav resolutsioon (Senatis jagunesid poolt- ja vastuhääled 77:23 ning Esindajatekojas 296:133), mille kasuks hääletasid nii vabariiklased kui ka demokraadid. Operatsiooni läbiviimiseks moodustati rahvusvaheline tahtekoalitsioon, millega liitusid algselt 32 riiki. Sõjaliselt võtsid operatsioonist lisaks Ameerika Ühendriikidele ja Ühendkuningriigile osa veel Poola, Taani ja Austraalia. Kuigi aktsiooni ei viidud läbi rahvusvahelise õiguse raamistiku toel, ÜRO Põhikirja 7. peatüki alusel, sai ettevõtmine tugineda vähemalt teatavale rahvusvahelisele omaksvõtule. Trumpi administratsioon ei kooskõlastanud Iraani operatsiooni isegi USA Kongressiga, rääkimata NATO liitlastest või ÜRO-st. Euroopa riigid, mille pinnal asuvad USA sõjaväebaasid, on küll ameeriklasi logistiliselt toetanud (nähtava erandi moodustab siin Hispaania vasakpoolne valitsus), kuid hoidunud samas vahetult sõjategevusse sekkumast ja rünnakut aktiivselt toetamast. Üldist hoiakut väljendavad tabavalt Itaalia peaministri Giorgia Melloni sõnad: „See ei ole Euroopa sõda“. Kõige rohkem sarnasusi võime leida Venemaa 2022. aastal vallandatud „erioperatsiooniga“ Ukrainas, mis põhines samuti strateegilisel valearvestusel, s.t Ukraina vastupanuvõime alahindamisel. Nii Iraani kui ka Ukraina operatsiooni võib klassifitseerida sõjaliseks avantüüriks ja nimetada valikusõjaks (war of choice), mille abil soovitakse katta siseriiklikke probleeme. Tõsi, olemuslikult võivad mõlemad muutuda igavikusõdadeks (forever war) – sellisest konfliktist osavõtvatel riikidel puudub lihtne väljumisstrateegia. Samas saab Iraani ründamise puhul selgelt eristada Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide motiive. Iisrael soovib hoida talle vastanduvaid riike pideva surve all, kasutades „muruniiduki taktikat“, mille abil kahjustatakse perioodiliste sõjaliste operatsioonidega vaenlaste juhtkondi ja infrastruktuuri. Pideva survestamisega loodetakse ennetada Iisraeli-vastaseid ettevõtmisi. Ameerika Ühendriikide administratsiooni ajendas oma liitlasele Netanyahule vastu tulema kaks motiivi: esiteks soov saavutada rahvusvahelisel areenil võite, mida oleks hea kodustel vahevalimistel vabariiklaste kasuks välja mängida, ning teiseks üldisem soov tähelepanu siseriiklikelt probleemidelt kõrvale juhtida. Ameerika juhtivvõime võis innustada Venezuelas 2026. aasta jaanuaris toimunud edukas operatsioon, mille käigus kõrvaldati võimult president Maduro, ent kindlasti poldud valmis pikaajaliseks sõjaks. Enamgi, sõjaline avantüür on tekitanud Trumpi ja paljude tema toetajate vahele rindejoone, sest mäletatavasti astus Trump ametisse lubadusega lõpetada USA sekkumine rahvusvahelistesse sõjalistesse konfliktidesse. USA president on tunnistanud, et ta eeldas sõja kestuseks mitte rohkemat kui kolme päeva. Sama eeldas ka president Putin Ukraina puhul. Mõlemad riigijuhid, nii Trump kui ka Netanyahu, on sattunud siseriikliku surve alla ning kui esimesele neist peaks saama oktoobrikuistel Knesseti valimistel ning teisele novembris toimuvatel Kongressi vahevalimistel osaks kaotus, võib nende poliitiline tulevik sattuda löögi alla. Netanyahule teeb muret korruptsiooniskandaal, mille tulemusel on talle esitatud süüdistused altkäemaksu andmises, pettuses ja usalduse kuritarvitamises. Donald Trumpi ees terendab lugematul hulgal probleeme alates kurikuulsatest Epsteini failidest ning lõpetades immigratsioonipolitsei ICE inimohvreid põhjustanud tegevusega Minneapolises. Kui vabariiklased vahevalimitel väga suurelt kaotavad, võib presidendi ametiaeg ennetähtaegselt lõppeda. Kõige rohkem sarnasusi võime leida Venemaa 2022. aastal vallandatud „erioperatsiooniga“ Ukrainas, mis põhines samuti strateegilisel valearvestusel, s.t Ukraina vastupanuvõime alahindamisel. Mõju rahvusvahelisele majandusele Iraani sõda on avaldanud ennekõike tõusnud energiahindade ja häiritud tarneahelate tõttu rahvusvahelisele majandusele märkimisväärselt negatiivset mõju. Energiahindade kallinemine mõjutab otseselt mitte ainult Euroopa ja maailma hinnataset, vaid kogu maailmamajandust, kuna see suurendab inflatsioonisurvet. Iraan panustab maailma naftatoodangusse 3–4% ning nii sealt kui ka teistest Pärsia lahe riikidest pärit nafta- ja gaasieksport kulgeb läbi strateegiliselt olulise Hormuzi väina. Kuna Iraan ja Ameerika Ühendriigid on mõlemad selle läbipääsu sulgenud, põhjustas blokaad hulgaliselt naftatranspordihäireid ning kergitas toornafta hinda ligikaudu 47%. Hormuzi väina kaudu liigub ligi 20% maailma naftast ja vedelgaasist. Kõige rohkem on väina sulgemisest saanud kahjustada erinevad Aasia riigid, sest ligi 90% Iraani naftaekspordist läheb Hiinasse. India naftaimport vähenes väina sulgemise tõttu 23%. Eriti kriitilisse seisu on sattunud Jaapan ja Lõuna-Korea, kuna neil puuduvad alternatiivsed maismaatorujuhtmed. Tulemaks toime tarneahelate katkemisega, on Lõuna-Korea hakanud kütust normeerima ja hindu piirama. Teine oluline kahjukannataja on väetiseturg. Pärsia lahe riigid, eriti Katar, Saudi Araabia ja Omaan, kuid ka Iraan, kuuluvad maailma juhtivate karbamiidi (uurea) ja ammoniaaki eksportivate riikide hulka. Väetiste importijatest kannatavad enim India ja Brasiilia. Ameerika Ühendriikides on kütusehind Iraani sõja mõjul oluliselt tõusnud. Veebruari lõpus maksis bensiin USA tanklates keskmiselt umbes 2,98 dollarit, kuid praegu on see kerkinud üle nelja USD galloni kohta, mis tähendab 32-38% tõusu. Diiselkütuse hind on tõusnud veelgi rohkem, ulatudes aprilli alguses keskmiselt 5,62 dollarini galloni kohta. Macquarie Group on hoiatanud, et kui Hormuzi väin jääb suveni suletuks, võib nafta barrelihind tõusta kuni 200 dollarini, mis tähendaks, et USA-s kerkiks bensiinihind umbes 7 dollarini galloni kohta. Lisaks otsestele kütusekuludele annab sõja mõju tunda elektriarvetes, kuna 43% USA elektrist toodetakse maagaasist, lisaks tõuseb üldine inflatsioon. Vaherahu on küll viinud hinnad mõnevõrra alla, kuid ometi on need jäänud veebruari tasemest kõrgemale. Iraani sõjast on võitnud ennekõike Venemaa, kes saab jälle naftat müüa. Selleks et kütuse hinnatõusu kontrolli all hoida, leevendasid Ameerika Ühendriigid nii Venemaa kui ka Iraani naftatoodete müügiga seotud sanktsioone. Ühtlasi on hakanud Hiina suunama maapealsete torujuhtmete kaudu nafta- ja gaasitarneid kiiremini Venemaalt Hiina, mis tugevdab Moskva ja Pekingi majandustelge. IMF ja Venemaa majandusministeerium on naftatulude kasvu tõttu tõstnud Venemaa 2026. aasta SKP kasvuprognoosi esialgselt 0,8%-lt 1,1%-le. Iraani sõjale eelnenud perioodil olid Venemaa naftatulud languses ja eelarve defitsiit kasvas. Piirkonna praegust olukorda iseloomustab jätkuv ebastabiilsus. 11. aprillil Islamabadis toimunud Ameerika Ühendriikide ja Iraani vahelised läbirääkimised ei toonud kaasa konstruktiivset tulemust, mistõttu asusid mõlemad osapooled Hormuzi väina blokeerima. 17. aprillil, vastuseks Iisraeli ja Liibanoni relvarahule, avas Iraan läbipääsu, mis viis naftahinnad 10% ulatuses alla, kuid juba järgmisel päeval andis riik teada, et sulgeb väina uuesti. Eksperdid on hoiatanud, et väina pikaajaline suletus tõstab Euroopa kütusehinnad lakke. Maagaasi hulgihind on sõja algusest tõusnud kuni 60% ja kütusehinnad tanklates keskmiselt 15–30%. Seisame oma süvenevalt ebastabiilses maailmas silmitsi järjekordse igavese sõja staatusele pretendeeriva konfliktikoldega, mille otsesed või kaudsed mõjud ulatuvad regiooni vahetust lähedusest palju kaugemale. Iraani sõjast on võitnud ennekõike Venemaa, kes saab jälle naftat müüa.