TalTechi ärikorralduse instituudi jätkusuutliku väärtusahela juhtimise valdkonna teadur
Ida-Virumaal räägitakse õiglasest üleminekust palju. Sageli jääb aga mulje, et piisab sellest, kui tuua mängu uued projektid ja investeeringud ning probleem on lahendatud. Tegelikkus on märksa keerulisem.
Õiglane üleminek ei ole Exceli tabel, kuhu tuleb lihtsalt lisada ridu projektide ja toetuste kohta. See on pikk ja vaevaline protsess, mille käigus peavad muutuma nii inimeste oskused, ettevõtete toimimisviisid kui ka kogu piirkonna majanduslik loogika. Ja see ei juhtu üleöö.
Põlevkivipiirkonna majandus ei muutu paari kursusega
Ida-Virumaa eripära seisneb selles, et siinne majandus on aastakümneid olnud tugevalt seotud põlevkivisektoriga. See on kujundanud inimeste oskusi, ootusi ja ka tööharjumusi. Sellist struktuuri ei muuda kiiresti. Ei saa eeldada, et inimesed, kes on töötanud aastakümneid ühes ja samas sektoris, liiguvad paari kursuse järel täiesti sujuvalt uutele ametitele.
Sageli räägitakse ümberõppest kui peamisest lahendusest. See on kindlasti vajalik, aga mitte piisav. Inimeste võimalusi piiravad vanus, tervis, haridus, keeleoskus, aga ka väga praktilised küsimused: kas uus töökoht asub samas piirkonnas, kas palk vastab ootustele ja kas töö tundub ülepea tehtav, eluga sobituv. Neist pealispinnal detailideks liigituvatest nüanssidest saab sõltuma, kas üleminek päriselt toimib või mitte.
Teise levinud eelduse kohaselt toob majanduse mitmekesistumine automaatselt kaasa rohkem töökohti ja innovatsiooni. Paraku ei pruugi see nii minna. Ida-Virumaal on ettevõtlus küll mitmekesistunud, kuid uued tegevused ei pruugi alati tekitada rohkelt töökohti või kõrgemat lisandväärtust. Kui investeeringud on kapitalimahukad, võib tootmine kasvada, ilma et tööhõive samas tempos kaasa tuleks.
Siin peitubki üks ülemineku paradoks: projektid tulevad, investeeringuid tehakse, aga inimesed ei pruugi muutusi kohe tajuda. Valmivad hooned ja rajatised, kuid nende mõju töökohtadele ja palgatasemele avaldub alles aastate pärast − kui üldse.
Õiglane üleminek ei ole Exceli tabel, kuhu tuleb lihtsalt lisada ridu projektide ja toetuste kohta.
Endine Aidu kaevandus Ida-Virumaal | Foto: Eesti Energia
Üleminek vajab kiiruse kõrval läbimõeldud juhtimist
Lisaks ei saa Ida-Virumaa puhul ei üle ega ümber energiajulgeoleku küsimusest. Ühelt poolt räägime kliimaeesmärkidest ja põlevkivi kasutamise vähendamisest, teiselt poolt ootame energiasüsteemilt töökindlust. Kui vanad lahendused kaovad kiiremini, kui uued asemele tulevad, tekib risk, mida ei saa ignoreerida, sest see ei puuduta mitte ainult elektritootmist, vaid ka piirkonna sotsiaalset stabiilsust.
Seetõttu pole küsimus mitte ainult ülemineku kiiruses, vaid ka selle juhtimises. Kas muutused on ajastatud nii, et inimesed ja ettevõtted jõuavad kaasa tulla? Kas riskid on läbi mõeldud? Kas me mõõdame edu õigete näitajatega?
Õiglase ülemineku edukust ei saa hinnata ainult projektide arvu või toetuste mahu põhjal. Olulisem on see, kas tekivad püsivad töökohad, kas ettevõtted suudavad areneda kõrgema lisandväärtuse suunas ja kas piirkond tervikuna muutub elujõulisemaks.
Ida-Virumaa ei vaja mitte ainult rohkem projekte, vaid ka ja ennekõike läbimõeldust, mis arvestab kohalikke olusid ja inimeste tegelikke võimalusi.
Just selles seisnebki õiglane üleminek.
Olulisem on see, kas tekivad püsivad töökohad, kas ettevõtted suudavad areneda kõrgema lisandväärtuse suunas ja kas piirkond tervikuna muutub elujõulisemaks.
Artikli originaalversioon ilmus ajalehes Põhjarannik pealkirjaga „Helery Tasane: õiglane üleminek peab andma Ida-Virumaale uut elujõudu“.
