Enn Listra: vaesusnäitajate võimendus lõhub ettevõtluskeskkonda

Enn Listra: vaesusnäitajate võimendus lõhub ettevõtluskeskkonda. 25.11.2025. Peame arvestama inimeste varandusliku ja teenistusliku ebavõrdsusega kui paratamatusega, kuid me ei pea leppima ebavõrdsuse mastaapidega. Teisalt ei tohiks me ebavõrdsust ja vaesust Eestis tegelikust suuremaks rääkida ega kirjutada, sest see jätab meist nii meile endile kui ka potentsiaalsetele investoritele vale mulje ning halvendab ettevõtluskliimat. Ometi tehakse seda sageli, et pälvida lugejahuvi ja poliitilist profiiti. Eesti on joonisel 1 ebavõrdsust kirjeldava Gini koefitsiendi väärtusega (30,8) Euroopa Liidu riikide seas tubli keskmik. Kui mõlemast otsast viis äärmust välja jätta, jääb EL-i riikide tavapärane Gini koefitsient vahemikku 25,9–31,9. Maailmapank vaatleb kogu maailma. 2024. aasta kohta käivate andmete põhjal on ebavõrdsuse tipus Panama (49,7), Costa Rica (45,8) ja Honduras (45,7). Kui vaadata kümne aasta tagant pärinevaid andmeid. asuvad maailma ebavõrdseimate riikide eesotsas Lõuna-Aafrika (63,0), Namiibia (59,1) ja sinimustvalge Botswana (54,9). Me ei tohiks ebavõrdsust ja vaesust Eestis tegelikust suuremaks rääkida ega kirjutada, sest see jätab meist nii meile endile kui ka potentsiaalsetele investoritele vale mulje ning halvendab ettevõtluskliimat. Need riigid, v.a Panama, ei kujune kõigi eelduste kohaselt meile eeskujuks ning nad ei tule esimesena pähe ei võimalike majanduspartnerite ega ka reisisihtidena. Midagi sarnast juhtuks Eestiga, kui suudaksime veenda ennast ja teisi, et oleme riik, kus ebavõrdsusest ja vaesusest on saanud igapäevaelu osa. Vaesusnäitajate avaldamine kutsub peaaegu igas endast lugupidavas meediaväljaandes ning muidugi sotsiaalmeedias alati esile diskussiooni. Nagu oluliste näitajate puhul ikka, ulatub kirjutiste tonaalsus maailma lõppu kuulutavatest karjetest neutraalse analüüsi ja olukorra ülistamiseni välja. Sõltuvalt sellest, kas toetatakse koalitsiooni või opositsiooni ning kas kuulutakse vasak- või parempoolsete hulka, rõhutatakse üht ja vaikitakse maha teine. Statistikaamet avaldas 6.11.2025 andmed 2024. aasta vaesuse kohta pealkirjaga „Suhteline vaesus on Eestis vähenenud, absoluutne vaesus kasvanud“. Suhtelise vaesuse langus oli 0,8 protsendipunkti ja absoluutse vaesuse tõus 0,6 protsendipunkti. Joonisel 2 on näha väga selge pikaajaline absoluutse vaesuse langustrend ning suhtelise vaesuse muutused viimase kümne aasta jooksul. Uued Uudised (6.11.2025, autorita) näeb nende arvude taga valitsuse süüd, Postimees (6.11.2025, Silm) rõhutab oma artikli pealkirjas, et iga viies inimene Eestis on vaene, Õhtuleht (6.11.2025, Loog) teatab, et absoluutne vaesus kasvas, Delfi Ärileht (6.11.2025, Kalmus) märgib veidi neutraalsema sõnastusega pealkirja all, et suur osa Eesti elanikest vireleb. Äripäev (6.11.2025, Reintam) räägib pealkirjas tänavusest pensionitaseme tõusust ning mulluses samateemalises artiklis mainitakse üsna positiivselt vaesuse vähenemist (6.11.2024, Reintam). Kõige positiivsemalt pealkirjastas ja kõige analüütilisemalt sõnastas uudise err.ee (6.11.2025). Ehk tõepoolest – me räägime end vaesemaks, kui tegelikult oleme, ja kujutame olukorda vahel lausa lootusetuna. Selle tagajärjel hakkabki suur hulk inimesi uskuma, et oleme kõige nirumate hulgas, ning asub süüdlasi otsima. Sellest võib sündida (organiseeritud) vihkamine, mis ei edenda ühiskonna koostöövõimet. Tegelikkust negatiivsemana näitavate sõnumitel on teinegi, majanduslikus mõttes olulisem ja vahetum tagajärg; muutuvad inimeste ootused. Need aga mõjutavad juba otseselt majanduse käekäiku ja tulevikku. Kui me kõik arvame, et asi on vilets ja aina viletsamaks läheb, kipubki see nii minema – sest meie käitumine hakkab võimalikku arengut toetama. Klikke püüdes võib küll negatiivsuse võimendus tähelepanu köita, ent sellel on hind: ühiskonnas ja majanduses hakkavad süvenema negatiivsed trendid. Nii ei sobi. Kui me kõik arvame, et asi on vilets ja aina viletsamaks läheb, kipubki see nii minema – sest meie käitumine hakkab võimalikku arengut toetama.