Trialoogi toimetaja
Uute tehnoloogiate kiire pealetung jätab mulje, et iga tootmisettevõte peab ellujäämiseks tingimata hüppama digitaliseerimise ja automatiseerimise rongile. Tegelikkus on aga mitmetahulisem. Mõnele tootjale võib olla targem valida stabiilne ja läbimõeldud areng, mis lähtub ettevõtte tegelikest vajadustest – mitte pelgalt soovist teistega sammu pidada.
„Eesti ettevõtete suurimad väljakutsed on tööjõupuudus ja energiahinnad,“ ütles TalTechi inseneriteaduskonna professor ja mehaanika ja tööstustehnika instituudi direktor Kristo Karjust. Need probleemid ei ole pelgalt ajutised, vaid peegeldavad Eesti tööstuse sügavat struktuurset kitsaskohta, mille puhul mõjutavad kvalifitseeritud tööjõu nappus ja kõrged energiahinnad otseselt ettevõtete konkurentsivõimet.
Tööjõuprobleemid sunnivad paljusid ettevõtteid otsima lahendusi automatiseerimisest ja robotiseerimisest. Kuid see ei tähenda sugugi, et kõik ettevõtted peaksid kohe rakendama oma tootmises roboteid ja automaatliine. Kõige olulisem on leida õige ajastus ja kasutada sobivaid lahendusi.
Karjusti sõnul oleks vaja mõista, et robotite ja automatiseerimise kasutuselevõtt ei peaks olema lõppeesmärk, vaid vahend, mis aitaks suurendada töö efektiivsust ja tootlikkust. Samas ei saa automatiseerimine tähendada pelgalt moetrendi või teiste eeskuju järgimist. Enne kui ettevõte võtab vastu automatiseerimise või robotiseerimise otsuse, peab selgelt mõistma, milliseid ülesandeid võimalikud robotid täitma hakkavad, kui palju aega ja raha need tegelikult säästavad ning kas olemasolev tööjõud suudab uusi seadmeid hallata.
Lisaks peab iga ettevõte arvestama, et automatiseerimine pole ühekordne investeering, vaid pidev protsess. Tehnoloogia areneb kiiresti ja seadmed vajavad regulaarset hooldust, uuendamist ning ettevõtte vajadustega kohandamist. Just seetõttu on Karjusti meelest ülikoolidel ja teadusasutustel hindamatu roll – nad saavad pakkuda sõltumatut ekspertiisi ja aidata võtta ettevõtetel enne investeeringu tegemist vastu teadlikke ja tulevikku suunatud otsuseid.
„Eesti ettevõtete suurimad väljakutsed on tööjõupuudus ja energiahinnad.”
Automatiseerimine: võimalus, mitte kohustus
Kuigi globaalsetes aruteludes räägitakse üha rohkem, kuidas tulekul on tööstus 5.0 – inimesed ja masinad töötavad koos ning tootmisprotsessid muutuvad üha personaalsemaks ja kasutajakesksemaks –, pole Karjusti sõnul kõik Eesti tootmisettevõtted jõudnud isegi veel tööstuse 4.0 tasemele. Paljud tegutsevad endiselt tööstuse 3.0 põhimõtetel, mistõttu põhineb tootmine mehhaniseeritud ja osaliselt automatiseeritud protsessidel.
„Oluline pole aga ettevõttes kasutatav tööstusrevolutsiooni tase, vaid suutlikkus valmistada kvaliteetseid ja konkurentsivõimelisi tooteid,“ rõhutas Karjust. See tähendab, et ettevõtte areng peab lähtuma mitte ainult tehnoloogilisest innovatsioonist, vaid ka ärilisest mõtlemisest ja praktilistest vajadustest.
Selle asemel, et püüda jõuda iga hinna eest järgmisele tasemele, peaksid ettevõtted lähtuma oma spetsiifilistest vajadustest ja tootmisvõimekusest. Mõni saab kenasti jätkata klassikalise tootmisprotsessiga ja tööjõu suure osakaaluga, teised aga keskenduvad tootmisprotsesside automatiseerimisele ja robootikale. Oluline on olla paindlik ja kohaneda jooksvalt – tark ei torma, vaid hindab esmalt oma ettevõtte valmisolekut ja arengusuunda.
Karjusti sõnul on Eesti tööstusel vaja edu saavutamiseks keskenduda kliendikesksetele toodetele, mis vastaksid täpselt tarbijate vajadustele ja ootustele. „Meie tööstuses peaks loodama tooteid, mis poleks mitte ainult kvaliteetsed ja vastupidavad, vaid ka nutikad ja kohandatavad – sellised, mille puhul tunneb iga klient, otsekui oleks see mõeldud just temale“. See tähendab, et tootearendus peab olema kiire ja paindlik ning võimaldama turumuutustele kiiresti reageerida.
Karjust rõhutas, et automatiseerimine ei tähenda ainult mehaanilise töö asendamist masinatega. Iga robot vajab programmeerimist, hooldust ja pidevat kohandamist tootmisvajadustele. Selline olukord suurendab nõudlust kvalifitseeritud spetsialistide, nagu robootikainseneride, tootmistehnikute ja süsteemioperaatorite järele. Foto: Smitech
„Oluline pole aga ettevõttes kasutatav tööstusrevolutsiooni tase, vaid suutlikkus valmistada kvaliteetseid ja konkurentsivõimelisi tooteid”
Õige ajastus ja koostöö ülikoolidega
Karjust rõhutas, et automatiseerimine ei tähenda ainult mehaanilise töö asendamist masinatega. Iga robot vajab programmeerimist, hooldust ja pidevat kohandamist tootmisvajadustele. Selline olukord suurendab nõudlust kvalifitseeritud spetsialistide, nagu robootikainseneride, tootmistehnikute ja süsteemioperaatorite järele. Robootika ja automatiseerimine loovad seega uute, kõrgema lisandväärtusega oskuste ja ametikohtade nõudluse.
Ettevõtted peavad investeerima mitte ainult seadmetesse, vaid ka oma töötajate oskustesse. See tähendab, et koolitused ja täiendõpe muutuvad tööstusliku arengu kriitiliseks osaks. Siin saavad taas appi tulla ülikoolid ja koolitusasutused, mis pakuvad automatiseerimise ja robootika vallas spetsiifilisi kursusi.
Karjust tõi välja, et tööjõupuuduse leevendamiseks tuleb juba varakult tekitada noortes tehnoloogia- ja inseneeria-alast huvi. rääkis ta. „Meil peaks olema koolides rohkem tehnikaringe ja praktilisi töötubasid, mis annaksid noortele võimaluse juba varakult tehnikale käed külge panna.“ Samuti peab keskharidus pakkuma tugevat reaalainete baasi – matemaatikat, füüsikat ja keemiat –, millest moodustub tehnikaerialade vundament.
Ülikoolid saavad toetada protsessi paindliku õppe ja ümberõppega ning pakkuda täiendõppeprogramme ja kursusi nii noortele kui ka neile, kes soovivad karjäärimuutust. Karjust rõhutas, kuivõrd oluline on koostöö ettevõtetega, et üliõpilased omandaksid juba õpingute ajal otseseid kogemusi, ning et töötajad saaksid oma oskusi pidevalt täiendada. „Sellest võidavad mõlemad osapooled – ettevõtted saavad vajalikku tööjõudu ja noored omandavad praktilisi oskusi,“ märkis Karjust lõpetuseks.
„Meil peaks olema koolides rohkem tehnikaringe ja praktilisi töötubasid, mis annaksid noortele võimaluse juba varakult tehnikale käed külge panna.”
