Eesti teekond teadusmahukama ja rikkama ühiskonnani

Eesti teekond teadusmahukama ja rikkama ühiskonnani. 16.02.2026. Paneeldiskussioonis osalesid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi innovatsiooni- ja tehnoloogiaosakonna juhataja Sigrid Rajalo, Eesti Energia arendusjuht Ragle Raudsepp, TalTechi Loodusteaduskonna kaasatud professor ja riigikogu liige Mario Kadastik ning TalTechi inseneriteaduskonna teadusprodekaan Argo Rosin. Vestlust juhtis Tehisintellekti- ja Robootikakeskuse AIRE juht Kirke Maar. Väärtus ei võrsu doktorikraadist, vaid mõtteviisist Paneelis osalenud leidsid üksmeelselt, et doktorikraadi ei saa pidada omaette eesmärgiks. Küsimus on ennekõike selles, mida oskab inimene pärast doktorantuuri ette võtta. Sigrid Rajalo sõnastas selle küsimuse kaunis otsekoheselt: „Kraad iseenesest ei anna mitte midagi. Loeb see, kuidas on inimene suutnud doktorantuuri jooksul kasvada ning kuidas ta oskab omandatud teadmisi, oskusi ja pädevusi oma edasises töös ära kasutada.“ Mario Kadastiku sõnul on doktorikraad eelkõige mõtlemisvõimekuse tõend, omamoodi kvaliteedimärk, mis annab märku võimest iseseisvalt ja süvitsi mõelda, probleeme analüüsida ning teadmisi arendada. Teadusmahukas ühiskond eeldab, et sellise ettevalmistusega inimesed ei jääks ainult akadeemilisse sfääri. Kui doktorikraadiga inimene on ettevõttes või avalikus sektoris haruldus, ei tekita kraad ka süsteemset ühiskondlikku mõju. Rikkus sünnib siis, kui organisatsioonides saab tavapäraseks analüüsida keerukaid probleeme, võtta vastu tõenduspõhiseid otsuseid ja hoida silme ees pikka vaadet. Selleks sobivad doktorikraadiga inimesed enamasti imehästi. Samas ei arvanud panelistid, et me peaksime hakkama doktorikraadiga inimesi massiliselt „tootma“. Ragle Raudsepa sõnul pole ettevõttes vaja „bürootäit doktorikraadiga inimesi“, vaid piisab sellest, kui osa inimesi suudab teemadesse korralikult süveneda. Leiti sedagi, et doktoriõpe peab muutuma paindlikumaks, sest kraadi peaksid saama omandada ka need, kes on viibinud pikalt tööturul. Kui Eesti tahab rohkem teadusmahukust, peab doktoriõpe sobituma paremini töö- ja pereeluga. „Kraad iseenesest ei anna mitte midagi. Loeb see, kuidas on inimene suutnud doktorantuuri jooksul kasvada ning kuidas ta oskab omandatud teadmisi, oskusi ja pädevusi oma edasises töös ära kasutada.“ Ilma tellimuseta ei teki teadusmahukat majandust Paneelis kõlas üsna ühene arvamus, et Eesti probleem ei seisne mitte teadmiste või võimekate inimeste puuduses, vaid nõudluses. Teadusmahukas majandus ei teki iseenesest, vaid siis, kui ettevõtted hakkavad sügavamat teadmist päriselt tellima. Kuigi teadus- ja arendustegevusse suunatakse üha rohkem investeeringuid, ei sunnita Eesti laiemas majandusstruktuuris veel piisava sagedusega keerukamaid teadmisi ja pikema vinnaga arendusi kasutama. Raudsepa hinnangul on oluline, et riigilt tuleks piisavalt selge signaal, milliseid teadmisi ja tehnoloogiaid ta tegelikult vajab: „Riik peab andma meile oma tahte või eesmärgi kohta kindlustunde või selge visiooni.“ Kadastik meenutas, et nullindate IT-buum sündis ajastul, mil kiirus ja praktiline oskus kaalusid üles süvateaduse ning sektor arenes akadeemilisest sfäärist palju kiiremini. Tollal piisas sageli „kolmest progejast ja läpparist“. Tema sõnul on Eesti täna jõudnud järgmisse faasi, mil riigi edasine kasv eeldab juba kapitali- ja teadusmahukaid lahendusi, süstemaatilist arendust ning aega, mida ilma teadmist tellimata ei teki. Mõttevahetuse käigus lükati ümber levinud väide, et ülikoolide ja ettevõtete vaheline koostöö takerdub just erinevate tempode tõttu. Sigrid Rajalo hinnangul pole siin tegu vastuolu, vaid paratamatusega: teadus vajabki aega ja süvenemist, ettevõtlus aga otsib kiiremat liikumist ja rakendust. „On normaalne, et teadus ja ettevõtlus liiguvad eri kiirustel. Oluline on see, et tekiksid ülekandekohad, mis annaksid ettevõtetele võimaluse teadmisi rakendatavaks muuta.“ Teadusmahukas ühiskond eeldab õiglasemalt jagatud riski Üks teravamaid arutelukohti puudutas riski. Rosin ja Kadastik kirjeldasid, miks kipub ettevõtete ja ülikoolide vaheline koostöö sageli takerduma: teadlased elavad projektist projektini ning ühe ettevõtmise ebaõnnestumine võib tuua kaasa terve uurimisrühma lagunemise. Rosin selgitas, et uurimisrühma juhina peab ta vältima väikesemahulisi ja ebakindlaid ettevõtluslepinguid, sest nendest tulenev risk võib seada ohtu kogu meeskonnatöö järjepidevuse. Sama mõtet laiendas Kadastik, rääkides laiemalt akadeemilise süsteemi toimest: ebastabiilne ja killustatud rahastus ei võimalda teadlastel võtta sisulisi arendusriske ega katsetada uusi suundi. „Akadeemilise poole pealt vaadatuna jätab rahastamissüsteem üsna palju soovida,“ ütles ta. Kui teadus peab ellujäämise nimel riske vältima, ei saa see vedada samas majanduse arengut. Teadusmahukas ühiskond eeldab, et teaduse ja ettevõtluse vaheline risk on teadlikult ära jaotatud – ning et selleks kasutatakse rakendusuuringute programme, tööstusdoktorantuuri ja pikema vaatega rahastust. „On normaalne, et teadus ja ettevõtlus liiguvad eri kiirustel. Oluline on see, et tekiksid ülekandekohad, mis annaksid ettevõtetele võimaluse teadmisi rakendatavaks muuta.“ Innovatsioon on teekond vabadusest valikuteni Rajalo rõhutas, et väikeriik ei tohiks liiga vara end kitsaste prioriteetide vahele suruda. Seetõttu on Eesti innovatsioonipoliitika olnud teadlikult horisontaalne – läbimurret pole võimalik ette ennustada ning uued ideed võivad tulla ootamatust kohast. Sama loogika kehtib ka süvatehnoloogiaprogrammide puhul, mille algfaasis ei seata paika rangeid valdkondlikke piire. Samas jõuavad kõik innovatsiooniliidrid paratamatult hetkeni, mil tuleb langetada valikuid. Kvanttehnoloogia, kiibid, energia ja kaitsetööstus pole juhuslikud moesõnad, vaid valdkonnad, mille kaudu saavad riigid otsida globaalses väärtusahelas oma kohta. „Oleme jõudnud oma innovatsioonipoliitikas nõnda kaugele, et peame hakkama tegema mingisuguseidki valikuid, ent me saame seda teha ainult koostöös erasektoriga.“ Eesti kaitsetööstuse kiire areng on selle loogika selge näide: riigi otsus investeerida kaitsesse üle viie protsendi SKP-st on pannud korraga liikuma nii teadlased, ettevõtted kui ka investorid. Rajalo sõnul saab sellest järeldada, et suured ühiskondlikud väljakutsed loovad ühtlasi selgepiirilise uute tehnoloogiate nõudluse – küsimus pole selles, kas ülikooli „suur laev“ suudab üleöö oma kurssi muuta, vaid kas on näha, et ta hakkab lõpuks liikuma ühiskondlike ja majanduslike ootuste suunas. Nõudluse, riski ja rakenduse teemadest jõuti loogiliselt inimesteni, kes kõike seda ellu viivad. Rosina hinnangul keskendutakse liiga palju talentide lahkumisele ja liiga vähe sidemete hoidmisele. „Jää nendega kontakti hoidma, sest nendest inimestest on sulle kasu,“ pealegi ei pea teadmussiire pelgalt seetõttu katkema, et inimene mõnda aega mujal töötab. Kadastik rääkis talentide meelitamisest hoopis maisemalt. Tema sõnul ei hoia inimesi Eestis kinni strateegiad ega meetmed, vaid elu ise. „Kõige efektiivsemalt saab inimesi  hoida siin siis, kui nad leiavad siit endale elukaaslase,“ ütles ta pooleldi naljatades. Paljud, kes on välismaal käinud, mõistavad, kui hea on tegelikult Eestis elada. „Oleme jõudnud oma innovatsioonipoliitikas nõnda kaugele, et peame hakkama tegema mingisuguseidki valikuid, ent me saame seda teha ainult koostöös erasektoriga.“