Trialoogi toimetaja
Mikroplast on visa ja varjatud reostusallikas, mis liigub märkamatult meres ning koguneb elustikku. TalTechi meresüsteemide instituudis doktoritöö kaitsnud Arun Mishra kaardistas mikroplastosakeste liikumist, kuhjumist ja talletumist Läänemere idaosas.
Mishra töö ühendas väliproovid ja modelleerimise, et näidata mitte üksnes seda, millistes piirkondades mikroplast paiknes, vaid ka seda, kuidas see sinna jõudis, seal kuhjus ning millist mõju see kohalikele ökosüsteemidele avaldas.
Uurimistöö näitas, et enamik mikroplastist jõudis Läänemerre maismaa kaudu. „Peamiste allikatena tuvastasime jõed ja reoveepuhastid. Jõed kandsid siin suuremat osa – umbes 76% –, samas kui puhastid lisasid ligikaudu veerandi mikroplastsaaste kogumahust,“ selgitas Mishra. See tähendas, et jõgede kõrval avaldas keskkonnale märgatavat mõju ka reoveetöötlus.
Uurimistöö näitas, et mikroplasti jaotus sõltub otseselt sellest, kust osakesed vette satuvad. Kõrgeimad kontsentratsioonid avalduvad rannikualadel – eriti jõesuudmetes ja reovee väljalasete läheduses –, samas kui avamerel tase langeb. Hüdrodünaamilised jõud – tuuled, hoovused ja vee vertikaalne liikumine – kannavad mikroplasti vees ringi: vahel hajutavad need osakesi laiali, vahel aga koondavad neid kitsastesse kogumisaladesse.
Ootamatud kuum- ja riskikohad
Mitte kõik tulemused ei vastanud ootuspärastele mustritele. Mishra meenutas üht eriti kõnekat näidet: „2018. aastal täheldasime ebatavaliselt kõrgeid mikroplasti kontsentratsioone avamerejaamas nr 85. See oli ootamatu, sest enamasti leidsime kõrgemaid väärtusi rannikule lähemalt, allikate juurest.“ Sellised kõrvalekalded viitasid, et meres toimuvad ulatuslikud veeliikumised võivad viia mikroplasti vahetevahel selle alguskohast kaugele ja koondada seda ajutiselt ühte piirkonda.
Kui mikroplast satub merre, puutub see kokku nii vees hõljuva kui ka põhjalähedase elustikuga. Plastosakeste käitumine sõltub nende tüübist: osa jääb veesamba ülaossa, osa vajub põhja. Mõlemal juhul satuvad organismid plastiga paratamatult kokku. Mereloomad ajavad plastosakesi sageli toiduga segi ja neelavad neid, mis halvendab loomade toitumist ning vähendab nende energiavarusid. Mikroplast kannab endaga kaasas saasteaineid ja mikroorganisme, mis jõuavad loomade kaudu toiduahelasse.
Kuna plastosakesed kleepuvad orgaanilise aine külge ja võivad hiljem setetest vabaneda, võivad need püsida ringluses veel aastaid, mis tähendab, et kokkupuuterisk ei kao kiiresti.
„Mikroplast kannab endaga kaasas saasteaineid ja mikroorganisme, mis jõuavad loomade kaudu toiduahelasse.”
Meetodid, väljakutsed ja teadmislüngad
Plastosakeste kogumiseks kasutas Mishra meeskond peenkudumiga planktonivõrku. Proovid kuivatati, vaadeldi stereomikroskoobi all ning kontrolliti kuuma nõelaga. Meetodil olid siiski selged piirangud. „Suurim probleem oli see, et peenkudumi korral kipuvad väiksemad osakesed vahele jääma,“ selgitas Mishra. Samuti oli keeruline eristada plastitükke looduslikest fragmentidest.
Meetodist tulenevad väljakutsed näitasid, et valdkonnas on veel palju teadmata. Ühtseid meetodeid napib, mistõttu on eri piirkondade tulemusi raske võrrelda. Vähe on teada ka sellest, kuidas mikroplast toiduahelas edasi liigub – eriti värviliste ja kiuliste osakeste puhul, mida Läänemeres esineb kõige sagedamini. Lühiajaliste veeliikumise muutuste tõttu on olukorda keeruline jälgida, samal ajal on sügavamaid veekihte ja setteid vähe uuritud. Mishra sõnul eeldab tulevane töö eeskätt pikemaajalist seiret ja paremat arusaama mikroplasti mõjust ökosüsteemile.
Tee lahendusteni
Hoolimata murettekitavatest leidudest pakkus uurimus ka konkreetseid lahendusi. „Kuna suurem osa mikroplastist jõuab merre jõgede ja reoveepuhastite kaudu, parandaksid tõhusamalt filtreeritud puhastid ning puhastamata heitvete vähendamine olukorda märgatavalt,“ rõhutas Mishra. Samuti on oluline juhtida linnade tormivett senisest paremini, et jõgedesse satuks vähem plastikut. Kui Läänemere-äärsed riigid lepiksid kokku seirestandardites, võimaldaks see tulemusi paremini võrrelda, ning plastitarbimise vähendamisele suunatud teavitus aitaks vähendada saastet juba selle tekkekohas.
Tulevikku vaadates tõdes Mishra, et ilma sekkumiseta jäävad mikroplasti tasemed Läänemere idaosas tõenäoliselt kõrgeks või tõusevad veelgi. Riski suurendavad plasti hooajalised kuhjumised, veeliikumisest tingitud järsud muutused ning poolsuletud mere aeglane veevahetus. Pikemas perspektiivis tähendab see, et plast koguneb setetesse, jõuab üha enam elustikku ja koormab kogu meresüsteemi.
Lõppkokkuvõttes loodab Mishra, et tema töö aitab nii otsustajaid kui ka tavainimesi: „Mu uurimus aitab teha teadlikumaid valikuid ja selgitada Läänemere olukorda.“ Täpsed andmed mikroplasti allikate, liikumisteede ja kogunemiskohtade kohta võimaldavad suunata raha ja aega sinna, kus sellest on kõige rohkem kasu – seiresse, ennetusse ja koristusse. Samuti võivad täpsemad andmed toetada riikidevahelisi plaane ning plastikasutuse vähendamisele ja paremale reoveepuhastusele suunatud üle-euroopalisi samme.
„Kuna suurem osa mikroplastist jõuab merre jõgede ja reoveepuhastite kaudu, parandaksid tõhusamalt filtreeritud puhastid ja puhastamata heitvete vähendamine olukorda märgatavalt.”
Kui mikroplast merre satub, puutub see kokku nii vees hõljuva kui ka põhjalähedase elustikuga. Plastosakeste käitumine sõltub nende tüübist: osa jääb veesamba ülaossa, osa vajub põhja. Mõlemal juhul satuvad organismid plastiga paratamatult kokku. Foto: Pexels
Doktoritöö juhendaja, TalTechi meresüsteemide instituudi vanemteadur Germo Väli
Mikroplasti on meres seiratud alles lühikest aega – eriti võrreldes eutrofeerumise ehk toitainete liigse rohkusega, mida on uuritud juba aastakümneid. Samuti on mikroplasti leviku modelleerimisel alles tehtud esimesi samme. Oma doktoritöös analüüsis Arun Mishra mitmeaastaseid mõõtmisandmeid, aitas arendada TalTechi mikroplastimudelit ning kasutas seda mikroplasti leviku modelleerimiseks Soome lahes. Doktoritöö annab seni kõige põhjalikuma ülevaate mikroplasti olukorrast kogu Eesti merealal.
Modelleerimistulemused viitavad, et enamik maismaalt lahte jõudvast mikroplastist ei jõua Soome lahest Läänemere avaossa. Samuti õnnestus Arunil oma doktoritöös esile tuua eri füüsikaliste protsesside mõju mikroplasti kontsentratsioonidele nii mõõtmisandmete kui ka mudelsimulatsioonide põhjal. Doktoritöö tulemustele tuginedes on võimalik osaliselt selgitada, miks mikroplasti kontsentratsioonid mereseire aegridades nii suurel määral varieeruvad.
Aruni töö tulemused näitavad, kui palju mikroplasti meres leidub, mis omakorda võib äratada avalikkuse huvi ja tähelepanu ning jõuda sedakaudu ka otsustajateni. Doktoritöös kasutatud mudelit on vaja veel arendada, kuid sedavõrd suur simulatsioonivõimekus mängib kulutõhusate meetmete väljatöötamisel väga olulist rolli.
Kui ühiskond soovib, et mikroplasti hulk meres ei kasvaks, tuleb rakendada meetmeid, mis takistavad mikroplasti sattumist merre. Teisisõnu jääb väga suur osa Eesti merealale või Läänemerre tervikuna jõudvast mikroplastist siia ka püsima. Mikroplasti kogumist veepuhastusjaamades arendatakse, kuid hetk, mil seda suudetakse heitveest täielikult eemaldada, on veel kaugel. Reostuse vähendamiseks on vaja tõsta inimeste teadlikkust – vedelema jäetud plast laguneb väiksemateks tükkideks ning arvestatav osa sellest jõuab mikro- või makroplastina merekeskkonda.
Teadlased saavad muidugi astuda samme, et poliitikakujundajad pööraksid mikroplasti probleemile senisest suuremat tähelepanu. Ülikoolid saavad tutvustada uuringute tulemusi laiemale avalikkusele, juhtida otsustajate tähelepanu mikroplasti probleemile ning kaasata poliitikakujundajaid aruteludesse. Teadlaste ülesanne on pakkuda poliitikakujundajatele teavet nii probleemi ulatuse kui ka võimalike meetmete mõjususe kohta. Selleks on vaja ühtaegu õppida mikroplasti levikut senisest paremini modelleerima ja seirama, et pakkuda otsustajatele adekvaatset ning praktilisi lahendusi toetavat teavet.
