TalTechi ärikorralduse instituudi organisatiooni ja juhtimise valdkonna vanemlektor
Kas kriisiolukorras võib teha julgeoleku nimel järeleandmisi korruptsioonivastases võitluses? Arvamusfestivalil toimunud arutelus jõuti üksmeelele, et läbipaistvus ja ausus on riigi tegelik kaitse ka siis, kui surve kiireks tegutsemiseks on suur.
Selleaastase Arvamusfestivali arutelu „Kas julgeoleku nimel võib korruptsiooni suhtes silma kinni pigistada?“ tõi ühele lavale kokku korruptsioonivastase valdkonna tippasjatundjad Steven-Hristo Evestuse, Raul Naritsa ja Mari-Liis Söödi ning Hanno Pevkuri, Margo Pallosoni ja Erkki Tori, kes keskendusid julgeolekuga seotud küsimustele. Arutelu käivitas küsimus, kas kriisiolukorras peab läbipaistvus tõhususe ees taganema ning millised riskid kaasnevad sellega, kui me julgeolekukaalutlustest lähtuvalt hakkame eetikas ja seaduste järgimises erandeid tegema.
Eesti on rahvusvahelises korruptsioonitaju indeksis teinud märkimisväärse arengu. Kui 20 aastat tagasi, 2004. aastal, olime riikide võrdluses 31. kohal, siis 2024. aastal juba 13. kohal. Ent sõjalise võimekuse pingereas asub Eesti 145 riigi seas alles 107. kohal. Oma osa mängib siin riigi väiksus – meie julgeolek sõltub liitlastest ja meie kui partneri usaldusväärsusest. Seda enam tuleb kriitiliselt mõelda, kas julgeoleku tugevdamise nimel võib teha korruptsiooni uurimises ja ennetamises järeleandmisi?
Kriis kui korruptsioonirisk
Arutelu käigus tõdeti, et kaitsesektori eelarve kasvuga suurenevad vältimatult ka korruptsiooniriskid. Kriisi tingimustes kasvab surve teha otsuseid kiiresti, sageli vähese kontrolli ja läbipaistvusega. Selline keskkond loob soodsa pinnase nii teadmatusest tulenevatele vigadele kui ka sihilikule kuritarvitusele.
Kaitsehangete puhul kerkib esile küsimus, kas otsuseid juhib hind, regionaalpoliitiline loogika või geopoliitiline ja strateegiline kaalutlus? Kaitsetööstuse lobitöö on tõsiasi. Samal ajal sõltuvad riiklikud hankeotsused konkreetsetest inimestest – kriisis saavad määravaks nende eetiline kompass, teadmised ja otsustusvõime.
Kõik arutelul osalenud eksperdid rõhutasid, et kriisis, nagu ka rahuajal, peab säilima ausa õigusemõistmise ja õiglase kohtupidamise nõue. Venima kippuvad menetlused õõnestavad usaldust ja võivad jätta mulje, justkui oleks teatud tegudel lubatud jääda karistuseta, sest need on leidnud aset „õigetel“ eesmärkidel.
Kriisis, nagu ka rahuajal, peab säilima ausa õigusemõistmise ja õiglase kohtupidamise nõue.
Ukraina kogemus on õpetlik: sõja algusest on tulnud toime tulla nii kaitsesektori korruptsioonijuhtumite, korruptiivsete hankeskeemide kui ka korruptsioonitõrjeasutuste võimalike rikkumistega. Pildil Ukrainale annetatud droonid. Foto: Herojam Slava
Tänases kiiresti muutuvas maailmas ei piirdu julgeolek ainult sõjalise kaitsevõimega. Suurt ohtu kujutavad ka infooperatsioonid, mõjutustegevus ja institutsioonide sisemine nõrkus. Kui korruptsioon on süsteemi sees juba olemas, on see välistele mõjutustele ideaalne platvorm. Just seepärast on eriti ohtlik, kui kriisiolukorras hakatakse „suurema hüve“ nimel õigustama läbipaistmatust või õigusest kõrvalekaldumist. Kas siiras soov head teha õigustab seaduserikkumist? Kas kriis õigustab erandeid?
Ukraina kogemus – õpetlik ja hoiatav
Ukraina kogemus, millele mitmel korral arutelus viidati, on kahtlemata õpetlik. Sõja algusest alates on Ukraina olnud mitte ainult sõjalise, vaid ka siseriikliku surve all: silmitsi on tulnud seista kaitsesektori korruptsioonijuhtumite, korruptiivsete hankeskeemide ning korruptsioonivastaste institutsioonide endi võimalike rikkumistega. Riik, kes võitleb korraga nii sõjalise vastase kui ka sisemiste probleemidega, peab pidevalt tõestama, et väärtused, mille nimel rindel sõditakse, kehtivad ka kodus.
Samas on Ukraina ühiskond muutunud korruptsiooniküsimustes üha tundlikumaks. Sõda ei õigusta läbipaistmatust – pigem vastupidi: see teravdab nõudlust õigluse ja usalduse järele.
Arutelu lõpetuseks jäi kõlama tõdemus: kui soovime olla väliste ohtude eest kaitstud, peame hoidma oma riigi sisemiselt tugevana. See tähendab ausaid ja läbipaistvaid otsustusprotsesse, avalikku järelevalvet ja järjekindlat ennetustööd.
Avalikkus ja kodanikuühiskond peavad hoidma kriisisituatsioonis valvsust. Korruptsiooni ennetamine ei ole ainult õiguskaitse ülesanne, vaid kogu ühiskonna ühine töö. Mida suurem on kodanike usaldus ja ühiskonna sidusus, seda tugevam on riik, seda paremini see kriisidega hakkama saab. Publiku reaktsioonid ning arvamusavaldused näitasid, et Paidesse kogunenud inimesed on kriisiks valmis.
Kui soovime olla väliste ohtude eest kaitstud, peame hoidma oma riigi sisemiselt tugevana. See tähendab ausaid ja läbipaistvaid otsustusprotsesse, avalikku järelevalvet ja järjekindlat ennetustööd.
