Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadmussiirde juht
Vettpidava ja kasutatava halduskoormuse kulu arvutamise metoodika loomine on osutunud kõikjal väga keeruliseks ülesandeks. Vaidlus selle üle, milliseid kulusid tuleks üldse arvestada ja millises väärtuses, näib lõputu, nendib Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Juba alates 2000. aastatest, pärast Eesti riigi peamiste institutsioonide paika saamist, on igas koalitsioonilepingus mingilgi viisil mainitud, et bürokraatiaga tuleb võidelda ja halduskoormust vähendada.
Ühtpidi ongi bürokraatia ohjamine pidev töö, mis ei lõpe kunagi. Teisalt ootab ühiskond kinnitust, et valitsusel oleks päriselt mingisugused muudatused kavas. Viimane seesugune suurem algatus oli 2015. aastal ellu kutsutud nullbürokraatia projekt, mille käigus tõesti üht-teist ära tehti. Kuid juba mõni aasta hiljem hakkas tuhin kaduma ja bürokraatia vähendamise sildi alla asuti paigutama tegevusi, mis pole halduskoormuse vähendamisse just eriti palju panustanud.
Äsja ametisse astunud valitsus on värske algatusena lubanud kehtestada reegli, et iga uue ettevõtetele halduskoormust lisava nõude kehtestamiseks on vaja tunnistada üks olemasolevatest nõuetest kehtetuks. Selliseid üks-ühe vastu põhimõttel rajanevaid reegleid on katsetatud mitmetes riikides, mingis vormis Euroopa Komisjoniski – seda nii üldise õigusloome ohjamiseks kui ka konkreetsemalt halduskoormust tõstvate nõuete kehtestamise pidurdamiseks.
Halduskoormuse kalkulaator
Esmalt tekib kõikjal küsimus ühikus, millega halduskoormust mõõta. Ja milliseid ühikuid siis omavahel võrrelda. Erinevad koormust tekitavad nõuded pole sama kaaluga. Näiteks ühe tarbetu rea täitmiseks kuskil taotlusvormis võib kuluda minutike ja see ei vaja ühtegi täiendavat tegevust. Ent mõni uus infonõue või maksukorralduse muudatus võib tähendada ettevõtetele täiendavat investeeringut või põhjalikku, pidevat, suurt tööd.
Seetõttu on just ettevõtteid puudutavate regulatsioonide vähendamisel hakatud keskenduma halduskoormuse rahalise mõju mõõtmisele. Eesmärk on jõuda olukorda, kus ettevõtetele täiendavate nõuetega tekitatud kulu kompenseeritakse vähemalt samas väärtuses nõuete tühistamisega. Kui soomlased 2017. aastal oma katsetustega alustasid, jätsid nad üksnes ühikute võrdlemise kui sobimatu metoodika teadlikult kõrvale ja asusid töötama välja halduskoormuse kulu hindamise tööriista.
Ent halduskoormuse kulu arvutamise vettpidava ja kasutatava metoodika loomine on osutunud kõikjal väga keeruliseks ülesandeks. Vaidlus selle üle, milliseid kulusid tuleks üldse arvestada ja millises väärtuses, näib lõputu.
Soomlased on arendanud oma tööriista seitse aastat ning tõdevad, et mõõtmine ise vajab palju ressurssi, spetsiifilisi oskuseid ja teadmisi. Nii on mitmed riigid küll raporteerinud bürokraatiaga võitlemisel positiivseid tulemusi, kuid on lihtsustamise ja teostatavuse huvides piiranud oluliselt metoodikates arvestatavaid kulusid.
Kui näiteks Ühendkuningriigi valitsus on raporteerinud, et ettevõtete halduskoormust on miljardite naelte ulatuses vähendatud, siis nende enda kõrgeim kontrolliasutus ehk meie mõistes riigikontroll on kasutatava arvutusmetoodika põrmustanud.
Vettpidava ja kasutatava halduskoormuse kulu arvutamise metoodika loomine on osutunud kõikjal väga keeruliseks ülesandeks | Foto: Maarten van den Heuvel/Unsplash
Silmamoondus või konkreetsed teod?
Britid on tuntud ka selle poolest, et kui 2010. aastal kuulutati välja “üks ühe vastu” reegel, siis peagi asendati see “üks kahe vastu” ja edaspidi isegi “üks kolme vastu” põhimõttega. Ehk ühe naela suurune täiendav kulu tuleb kompenseerida ettevõtetele halduskoormuse vähendamisega kolme naela ulatuses. Sest “üks ühele” reegli puhul ju halduskoormus ei väheneks, vaid jääks samaks. Seetõttu mindi poliitilises retoorikas ühe ahnemaks ja ambitsioonikamaks.
Aga isegi tagasihoidlikumate eesmärkidega soomlastel ei ole tegelikult õnnestunud jõuda olukorda, kus ettevõtetele tekitatav täiendav halduskulu ei suureneks. Sellele vaatamata arendatakse ja uuendatakse halduskoormuse kalkulaatorit pidevalt.
Kokkuvõttes on kriitikud üks ühe vastu halduskoormuse vähendamise loosungit nimetanud üksnes kavalaks poliitiliseks trikiks, isegi silmamoonduseks. Ent siiski on oluline näidata poliitilist pühendumist ja valmisolekut liikuda üldistelt ilusatelt sõnadelt konkreetsemate tegudeni. Tekitada selge kohustus kaaluda, kas täiendava nõudekoorma ladumise kõrval on võimalik tuua ettevõtetele ka leevendust. Et me hakkaksime lõpuks päriselt hindama, millist kulu riik erinevate regulatsioonidega ettevõtetele tekitab ning kuidas see majandust ja innovatsiooni pärsib.
Teiste riikide kogemusele tuginedes on meil paraku vähe lootust leida jõukohast ja piisavalt täpset metoodikat.
