Makroökonoomika professor, majandusanalüüsi ja rahanduse instituut
On keeruline näha põhjust, miks Eesti lennundussektorit veel toetada. Kogemused on lihtsalt valmistanud liiga palju pettumust, arvab Karsten Staehr.
Ma olen Tallinna lennujaama sage kasutaja, kuna ma lendan tihti, et osaleda rahvusvahelistel konverentsidel, külastada oma kodumaad ja käia erinevatel puhkusereisidel. Minust on saanud Eesti lennundussektori huvitatud vaatleja – tegu on majandussektoriga, millele on kulutatud riigi raha ja mille puhul kriisid esinevad sagedamini kui päikesepaiste aprillis. On ehk aeg vähendada Eesti lennundussektoris ambitsioone ja riigi kaasatust?
Estonian Air loodi algselt Aerofloti Eesti filiaali baasil. See lennufirma oli algselt riigi omanduses, kuid oli hädas kasumlikkusega. Estonian Air müüdi kõigepealt Maersk Airile ja siis SAS Scandinavian Airlinesile, aga need privatiseerimised ei olnud edukad ja leiti, et Eesti oli lennufirmat subsideerinud Euroopa Liidu reeglite vastaselt. Lennufirma aga tekkis uuesti kui Nordica/Xfly ning oli taas riigi omanduses.
Nordica/Xfly on viimastel aastatel palju raha kaotanud. Kummalisel kombel ei ole lennufirmal olnud Eestis baasi juba aastaid ning see opereerib peamiselt SAS-i alltöövõtjana Skandinaavias. On keeruline aru saada, miks peaks Eesti riik teistes riikides äritegevust pidama. Äärmuslikuks minnes tähendab see, et riik võiks pidada ka banaanikasvandusi Brasiilias. Riigil on sihiks lennufirma privatiseerida, kuid on vähetõenäoline saada tagasi viimastel aastatel kaotatud raha.
Raskusi on igal pool. Tartu ja Pärnu lennujaamadesse on palju raha sisse pandud, aga lende seal peaaegu pole. Äsja sai alguse uus ühendus Tartu ja Helsingi vahel, aga seda toetatakse heldelt Eesti maksumaksja rahaga.
Mõned poliitikud ja ettevõtjad on kutsunud Eesti riiki üles lennundussektorit täiendava maksumaksja rahaga toetama.
Mõned on väitnud, et Eesti peaks ostma osaluse AirBalticus, et omandada mõju selle lennufirma sihtkohtade määramisele; eesmärk peaks olema tuua Eestisse rohkem lende. Teised on pakkunud, et riik võiks maksta Tallinna lennujaamale toetusi, et lennujaam saaks langetada maandumis- ja käitlustasusid ning sel moel rohkem lende Tallinnasse meelitada.
On keeruline aru saada, miks peaks Eesti riik teistes riikides äritegevust pidama. Äärmuslikuks minnes tähendab see, et riik võiks pidada ka banaanikasvandusi Brasiilias.
Lennuk Berliinis. Foto: Marge Aliaga
Vigadest ei õpita
On keeruline näha põhjust, miks Eesti lennundussektorit veel toetada. Kogemused on lihtsalt valmistanud liiga palju pettumust ja on tõenäoline, et täiendav raha riigilt kaotatakse jälle, ilma mingite kasudeta. Idee on eriti mõttetu, arvestades seda, et Eestil on praegu suur eelarvedefitsiit ja paljud valdkonnad vajavad rohkem rahastust.
Täiendav riigipoolne toetus lennundussektorile on ka vastuolus rohepöörde eesmärkidega, mille puhul on nõutud kasvuhoonegaaside emissioonide vähenemist ja suuremat rõhku jätkusuutlikkusele. Kas on mõistlik, et Eesti riik jätkab ühe kõige rohkem saastava transpordiviisi toetamist?
Vahel väidetakse, et rohkem lende Tallinnasse ja Tallinnast oleks hea Eesti majandusele. Ärireisijad on pärast Covid-pandeemiat alles aeglaselt tagasi tulnud ja nende arv jääb elektroonilise kommunikatsiooni ja videokõnede kasutamisvõimaluse tõttu tõenäoliselt väikeseks. Enamik Tallinna lennujaama läbivaid reisijaid on välismaale minevad või Eestisse tulevad turistid. Jällegi, vaevalt on mõistlik, et Eesti maksumaksjad subsideeriks puhkusereise.
Vigade tegemine ei ole patt ja me kõik teeme vigu. Muret tekitab aga see, kui vigadest ei õpita. On aeg, et Eesti poliitikakujundajad võtaksid minevikuvigadest õppust ja mataksid maha unistuse Tallinnast kui rahvusvahelisest lennunduskeskusest. Maksumaksjad ei peaks maksma kinni ebarealistlikke ambitsioone ja kõrgelennulisi ideid.
On aeg, et Eesti poliitikakujundajad võtaksid minevikuvigadest õppust ja mataksid maha unistuse Tallinnast kui rahvusvahelisest lennunduskeskusest. Maksumaksjad ei peaks maksma kinni ebarealistlikke ambitsioone ja kõrgelennulisi ideid.
