Trialoogi toimetaja
Kuigi Eesti inimeste finantsteadmised on aastaid püsinud head, pole see nende rahakäitumises väljendunud. Rahandusministeerium pöörduski teadlaste poole küsimusega: kas probleemi tuum võib peituda selles, kuidas rahatarkust mõõdetakse, või tuleb pigem mõjutada-muuta inimeste harjumusi?
Rahandusministeerium ja teadlased viisid läbi koostööprojekti, mis kannab nime „Finantspädevuste ja rahatarkuse arendamise kompetentsikeskus“. Ettevõtmise keskmesse on seatud kolm suurt küsimust: 1) kuidas Eesti inimeste rahatarkust täpsemalt mõõta; 2) kuidas seda eri haridustasemetel õpetada ning 3) kuidas aidata täiskasvanuil teha paremaid finantsotsuseid. Projekti juhib TalTechi majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi professor Tõnn Talpsepp ning töös osalevad ka teiste Eesti kõrgkoolide teadlased.
Rahandusministeeriumi rahatarkuse koordinaatori Marge Aasalaidi sõnul andsid projekti käivitamiseks tõuke korduvate uuringutulemuste põhjal ilmnenud rahandusalase käitumise ja teadmise vaheline lõhe. Ministeerium tahtis teada, kas lõhe põhjuseks võib olla kasutatav mõõtmisviis või tuleks rahatarkuse edendamisel midagi teisiti teha. „Oluline on teada, kas teadmised jõuavad ka hoiakutesse ja tegelikku rahakäitumisse,“ ütles Aasalaid. Teadlaste abil saab kontrollida, mis ja miks töötab või ei tööta.
Mõõtmine peab paljastama probleemi
Kõige kaugemale on koostöös jõutud rahatarkuse mõõtmisega. Teadlased analüüsisid OECD rahvusvahelise finantshariduse võrgustiku (INFE) metoodikat, mille abil hinnatakse eri riikidest pärit inimeste rahatarkust, ning leidsid, et kuigi metoodika annab Eestile hea võrdlusaluse, tasuks seda kohaliku olukorra täpsemaks mõistmiseks täiendada.
Osasid teadlaste koostatud küsimusi kasutati ka 2026. aasta Eesti elanike rahatarkuse uuringus. „Kui tahame rahatarkust mõjutada, peame seda algatuseks võimalikult hästi mõõtma. Muidu ei tea me isegi seda, mil moel suudaksime me rahatarkuse efektiivsust kasvatada,“ ütles Talpsepp.
Täpset mõõtmist on vaja ka selleks, et nõrgemat tulemust õigesti tõlgendada. Aasalaid juhtis selles osas tähelepanu võlakirjadele: viimases uuringus andsid osalenud nende osas küllaltki vähe õigeid vastuseid. Tõsi, sellest ei saa kohe järeldada, et Eesti inimesed ei tea, kuidas võlakirjade intressid toimivad. Tasub vaadata, kuidas vastatakse samale küsimustele teistes riikides, et hinnata, kas uuringutulemus viitab teadmiste puudujäägile või hoopis küsimuse enda vildakale sõnastusviisile.
Siin muutub oluliseks rahvusvaheline koostöö. Kui piirduda vaid suhteliselt väikese Eesti tulemustega, võib olla keeruline hinnata, millised probleemid on lokaalset ja millised universaalset laadi. Rahvusvaheline võrdlus aitab paremini mõista, missugustele teemadele tasub Eestis rohkem tähelepanu pöörata ning millal võib nõrgema tulemuse tagant avaneda hoopis laiem probleem. Selleks osalebki Eesti INFE töös täisliikmena ning teeb tihedat koostööd oma naaberriikidega.
Mida varasem algus, seda suurem mõju
Teine oluline ülesanne on valmistada ette rahatarkuse õpetajaid. Aasalaidi sõnul ei ole praegu veel võimalik kindlalt väita, et tulevased õpetajad saavad sellel alal piisava ettevalmistuse.
Probleem pole sugugi uus. Ühiskonnaõpetuse õpetajad on pidanud käsitlema rahateemasid oma aine raames juba aastakümneid, olgugi et õpetajakoolitus ei anna neile selleks piisavalt teadmisi.
Aasalaidi hinnangul peaksid kõrgkoolid võtma endale tulevaste õpetajate rahatarkuse ettevalmistamisel senisest märksa suurema rolli. Seni veab rahandusministeerium jätkuvalt õpetajate rahatarkuse-teemalisi mentorklubisid, et tõsta vastavate teadmiste taset.
Ent tähelepanu ei vaja mitte üksnes õpetajad. Samuti soovitakse valmistada projekti käigus ette sotsiaalvaldkonna spetsialistel, et nad suudaksid pakkuda majandusraskustesse sattunud inimesele esmast majandusnõustamist.
Talpsepa meelest paraneb pikemaajaline rahakäitumine kõige tõhusamalt juhul, kui jõutakse vastavate sõnumitega aegsasti noorte inimesteni. „Kui tahame rahatarkust Eestis võimalikult palju mõjutada, tuleb meil alustada noortest.“
„Kui tahame rahatarkust mõjutada, peame seda algatuseks võimalikult hästi mõõtma. Muidu ei tea me isegi seda, mil moel suudaksime me rahatarkuse efektiivsust kasvatada.”
Tõnn Talpsepa meelest paraneb pikemaajaline rahakäitumine kõige tõhusamalt juhul, kui jõutakse vastavate sõnumitega aegsasti noorte inimesteni. Foto: TalTech
Ühest kampaaniast ei piisa
Kuigi teadmiste ja käitumise vaheline lõhe on juba aastaid olnud Eesti rahatarkuse üks peamisi kitsaskohti, tõestab värskeim uuring Aasalaidi sõnul muutuse võimalikkust.
Varasemate uuringute kohaselt väljendus üks suuremaid probleeme inimeste väheses pikaajalises finantsplaneerimises. Ent kolme aastaga paranes see näitaja 12 protsenti. Aasalaid peab seda märkimisväärseks edusammuks, mis kinnitab, et inimeste käitumist on võimalik järjepideva tööga mõjutada.
Muutust ei saa panna üheainsa kampaania või organisatsiooni arvele. Mainitud kolme aasta jooksul on jõudnud sotsiaalministeeriumi pensionitarkuse nõustajad käiapidevalt ettevõtetes ja üritustel ning jagada veebis nõu, et selgitada inimestele pensioni planeerimist.
Teemasse on panustanud paljud teisedki rahatarkuse edendajad. Just seetõttu peab Aasalaid oluliseks, et rahatarkusega ei tegeleks üksainus asutus. Mida rohkem organisatsioone järjepidevalt eri inimestega suhtleb, seda suuremaks kasvab kestva mõju võimalus.
Rahatarkuse parandamisel mängivad rahanduse kõrval olulist rolli ka psühholoogia, käitumisteadused ja haridus. „Võime inimesele küll näidata, et tal on võimalik saada mingi kindla valiku kaudu kümme või tuhat eurot rohkem, ent psühholoogilised põhjused võivad tal takistada vastavat otsust vastu võtta,“ tõi Talpsepp näiteks. Seetõttu ongi rahatarkuse uurimisse kaasatud eri valdkondade teadlased.
Talpsepa sõnul kinnitab teaduskirjandus, et ühest lahendusest ei piisa: „Meil pole mõtet loota, et kuskil on üks võluvits, millega saame inimeste rahatarkust hüppeliselt parandada.“ Tulemuse annab pigem eri tegevuste laiapindne koosmõju – kooliharidus, praktilised tööriistad, nõustamine ja õigel ajal inimeseni jõudev tugi.
Edaspidi näeb Aasalaid vajadust uurida ennekõike digitaalset rahatarkust, finantspettusi, krediidikäitumist ja pensioniks valmistumist. Eriti väärtuslikuks osutuksid pikemaajalised uuringud, mis suudaksid näidata, kas mõnel tegevusel on ka aastates mõõdetav mõju.
„Võime inimesele küll näidata, et tal on võimalik saada mingi kindla valiku kaudu kümme või tuhat eurot rohkem, ent psühholoogilised põhjused võivad tal takistada vastavat otsust vastu võtta.”
