Selleks et saada paremat pilti Eesti mäetööstuse murekohtadest, tulevikuootustest ja koostöövajadustest, koostas TalTechi geoloogia instituudi mäenduse ja maavaratehnoloogia osakond valdkonna ettevõtetele ja partneritele avatud küsitluse.
„Eesmärk oli aru saada, kuidas tööstuses endas oma olukorda hinnatakse, milliseid takistusi kõige teravamalt tajutakse ning millistes küsimustes võiks ülikooli teadus- ja arendustegevusest kõige rohkem abi olla,“ selgitas TalTechi geoloogia instituudi järeldoktor-teadur Bruno Graffe. Küsitluses uuriti muuhulgas, millist teadus- ja arendustegevust ettevõtted tulevikus vajavad ning kas TalTech liigub nende vajadustega samas suunas.
Küsitlus saadeti ligikaudu 266 valdkonna inimesele ja vastuseid laekus 58. Graffe sõnul näitab vastuste arv seda, et teema läheb korda. Vastajate seas olid nii aktiivsed mäetööstusettevõtted kui ka tugisektori organisatsioonid: Eesti Geoloogiateenistus, teadusasutused, inseneribürood ning seadmete ja teenuste pakkujad.
Üks kõnekamaid tulemusi puudutas seda, kuidas ettevõtted oma valdkonna tulevikku hindavad. Vaid neli neist hindab oma tulevikuväljavaateid suhteliseks headeks.
Kõige süngem oli pilt põlevkivi- ja turbatööstuses, valdkonna esindajatelt ei tulnud ühtegi selgelt positiivset tulevikuprognoosi. „Põlevkivi- ja turbatööstuse negatiivne hoiak ei ole üllatav, kuid meid jahmatas, et ka ehitusmaterjalidega seotud sektorid ei näe tulevikku helgemates toonides,“ ütles Graffe.
Suurimad takistused on load, vastuseis ja kulud
Kõige sagedamini, 40 protsendi ulatuses, tõid vastajad takistusi mainides esile regulatiivsed probleemid. Nende all peeti silmas eelkõige pikki, venivaid ja ebaselgeid loamenetlusi, üha rangemaid keskkonnanõudeid ning avalikku vastuseisu. Graffe sõnul ületavad kõnealused küsimused halduslike takistuste mõõtkava, kuna need mõjutavad otseselt ettevõtete tegutsemisvõimalusi ja tulevikuplaane.
Teise suure teemana kerkisid esile ühiskondlikud hoiakud ja kohalike kogukondade roll. Neid küsimusi pidas probleemseks veerand vastanutest. „Kaevandamine põrkub sageli hoiakuga, et maavara võib küll vaja minna, aga mitte minu kodu lähedal,“ kirjeldas Graffe. See vaateviis on võetud kokku rahvusvaheliselt tuntud lühendiga NIMBY – not in my backyard („mitte minu tagaaias“).
Kolmas suur murekoht on raha. 23 protsenti vastanutest nimetas finants- ja kuluprobleeme, mis on seotud nii maapiirkondade madalama ehitusmaterjalide nõudluse, põlevkivi järkjärgulise taandumise kui ka kõrgete tootmiskuludega.
Mäetööstust toetavates valdkondades oli vähem pessimismi. Inseneribüroode, tarnijate, geoloogide ja teadlaste seas jagunesid positiivsete, neutraalsete ja negatiivsete hinnangute vahelised jõujooned ühtlasemalt. See viitab, et mäetööstuse ümber tegutsevad osapooled on suutelised nägema korraga nii probleeme kui ka võimalikke uusi arengusuundi.
„Kaevandamine põrkub sageli hoiakuga, et maavara võib küll vaja minna, aga mitte minu kodu lähedal.”
Maardu fosforiidikaevanduse karjääri idaosa Rebala külas. Foto: Rein Urm, Wikipedia
Ülikoolilt oodatakse laiapõhjalist abi
Küsitluses käsitleti ka seda, kuidas ettevõtted ise probleemidele lahendusi otsivad. Kõige sagedamini kirjeldati püüdlusi parandada läbisaamist kohalike kogukondade ja teiste huvirühmadega. Samuti tõsteti esile tehnoloogilisi uuendusi, mis võiksid aidata tootmist tõhusamaks muuta või keskkonnamõju vähendada. Samas oli vastuste seas tajuda passiivsust ja jõuetusetunnet.
Siiski on olemas tugev huvi ülikooliga koostööd teha: üle 80 protsendi vastanutest väljendas valmisolekut akadeemilisteks ühistegevusteks. Kõige rohkem oodatakse teadus- ja arendustööd, mis aitaks tõhustada tootmist ja maavarade kasutusviise. Graffe sõnul on see mõistetav, sest sellised lahendused aitavad elimineerida mitut probleemi korraga: need võivad parandada ettevõtete majanduslikku seisu, vähendada keskkonnamõju ning muuta kaevandamise ühiskonnale vastuvõetavamaks. Seega pole üllatav, et nii mõnigi mainis oma vastuses keskkonnalahendusi ning ühiskondliku aktsepteerimise ja kommunikatsiooniga seotud teemasid.
Eriline rõhk langes vastustes fosforiidile. Edasist uurimist vajavad eelkõige küsimused, kas ja millistel tingimustel võiks Eesti fosforiidivarusid tegelikult kaevandada. Graffe meelest oli kõnekas, et seda teemat nimetasid needki vastajad, kes pole ise fosforiidiga otseselt seotud, näiteks ehitusmaterjalide tootjad. „Samas paistis küsitlusest silma, et kuigi ettevõtetele valmistavad õigusruum ja loamenetlused suurt muret, pidasid suhteliselt vähesed vastajad riigi, seadusandluse või regulatsioonidega seotud küsimusi olulisteks uurimisteemadeks.” Seegi viitab Graffe hinnangul teatud jõuetusetundele: probleemist ollakse küll teadlikud, kuid ei olda kindlad, kuidas seda teadus- ja arendustöö kaudu lahendada.
„Eesti mäetööstus on praegu pöördepunktis,“ ütles Graffe. Tema sõnul sõltub sektori edasine käekäik sellest, kas seniseid kitsaskohti suudetakse käsitleda terviklikult: lisaks tehnoloogilistele ja majanduslikele lahendustele tuleb leida vastused küsimusele, milliseid maavarasid Eesti vajab, kuidas neid kasutada ning millistel tingimustel on kaevandamine tulevikus võimalik.
„Eesti mäetööstus on praegu pöördepunktis.”
