Energiasüsteemi tulevik kuulub terviklahendusele

Energiasüsteemi tulevik kuulub terviklahendusele. 16.04.2026. TalTechi tulevikuenergeetika fookustippkeskuse konverents „Energialahenduste väljakutsed“ tõi teist aastat järjest kokku teadlased, ettevõtjad ja poliitikakujundajad, kes arutasid, kuhu liigub maailma energiasüsteem, kui tehnoloogiad arenevad kiiremini kui kunagi varem. Päeva keskne järeldus oli selge: küsimus pole enam mitte ainult selles, milline tehnoloogia võidab, vaid ka selles, kuidas siduda erinevad lahendused toimivaks tervikuks. Konverents ei pakkunud küll lihtsaid vastuseid, kuid seadis paika selge suuna – energiatulevik kujuneb süsteemide lõimimise, paindlikkuse ja strateegilise juhtimise kaudu. Suur pilt: vähem detaile, rohkem strateegiat Arutelu algas energiapoliitika laiemast vaatest. Avasõnavõttudes kõlas korduvalt mõte, et energiateemades kiputakse takerduma detailidesse, samal ajal kui määravad küsimused jäävad tagaplaanile. Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt rõhutas, et energiasüsteemi arendamisel tuleb hoida fookuses kolme põhisuunda: kodumaist tootmist, kriitilise taristu kaitset ja innovatsiooni. Tema hinnangul ei seisne Eesti peamine probleem mitte tehnoloogiate nappuses, vaid suutlikkuses neid tervikuna mõtestada ja rakendada. Samuti pole Suti meelest energiasüsteemi vastupidavus pelgalt teoreetiline küsimus. Viimased aastad on pannud süsteemi proovile füüsiliste kahjustuste, küberrünnete ja ootamatute tehniliste häiretega. Ometi on süsteem vastu pidanud, mis näitab, et varustuskindluse alused on tugevad. Edasine areng sõltub aga sellest, kui hästi suudetakse ennekõike tarbimisjuhtimise ja paindlikkuse kaudu süsteemi nutikust kasvatada. Tehnoloogiate kõrval kerkis jõuliselt esile veel üks kriitiline teema – inimeste panus. TalTechi inseneriteaduskonna dekaan Fjodor Sergejev sidus energiapöörde otseselt hariduse ja järelkasvuga, rõhutades, et ilma insenerideta pole võimalik ambitsioonikaid eesmärke saavutada. Tema sõnul seisab Eesti korraga silmitsi mitme suure väljakutsega: vananeva taristuga, suure investeeringuvajadusega, fossiilkütuste mõjuga, kõrgete energiahindadega ja energiasõltuvusega. Samal ajal on avanenud ajutine võimalus olukorda parandada, sest lähiaastatel liigub üldharidussüsteemist edasi rohkem noori, kes võiksid valida tehnikaerialad. Kui seda võimalust ei kasutata, muutub energiapuudus väga praktiliseks probleemiks. Sergejev sõnastas selle otse: kõige kallim elekter pole see, mille hind on kõrge, vaid see, mida polegi võimalik saada. Soojus, gaas ja konkurents ressursside pärast Esimene sessioon keskendus gaasi- ja soojuslahendustele ning üsna kiiresti sai selgeks, et ükski lahendus ei toimi vaakumis. Kuigi hoonete energiatarbimine väheneb, muutub süsteem tervikuna keerukamaks. TalTechi teadlased Anna Volkova ja Martin Thalfeldt märkisid, et energiasüsteemi dünaamika on muutumas: hooajalised kõikumised vähenevad, päevased kõikumised suurenevad. See tähendab, et süsteem peab olema varasemast paindlikum ja suutma reageerida kiiretele muutustele. Soojuspumpade ja madalatemperatuuriliste kaugküttevõrkude roll kasvab, kuid nende laiem kasutuselevõtt sõltub suuresti olemasolevatest hoonetest. Volkova sõnul on uus tehnoloogia olemas, kuid hooned pole sageli valmis seda vastu võtma. Samal ajal tiheneb erinevate energiaallikate vaheline konkurents ning elektri-, biogaasi- ja teiste lahenduste kasutus sõltub üha rohkem hinnast, regulatsioonidest ja süsteemi vajadustest. Biometaan kui energiajulgeoleku ja ringmajanduse ristumiskoht Eesti biogaasisektori arengust ja potentsiaalist rääkis Eesti Biogaasi tegevjuht Kristjan Stroom, kes kirjeldas biometaani kui kohalikke ressursse, ringmajandust ja energiajulgeolekut ühendavat lahendust. Tema sõnul on Eesti biogaasisektor lühikese ajaga märkimisväärselt arenenud, kuna see on liikunud roheelektri tootmiselt kvaliteetsema kütuse ehk biometaani poole. Kui esimesed biogaasijaamad rajati Eestis 2012. ja2013. aastal ning alguses kasutati biogaasi elektritootmiseks, siis tänaseks on fookus nihkunud puhastamisele ja väärindamisele. „Täna puhastatakse biogaasi kõikides biogaasijaamades ning lõpp-produkt, biometaan, jõuab eeskätt transpordisektorisse,“ ütles Stroom. Biometaani tootmine põhineb tema sõnul lihtsal, kuid tõhusal loogikal: kasutatakse põllumajanduslikku toorainet, näiteks sõnnikut ja läga, mida asutakse kääritama. Umbes 35 päeva jooksul tekib biogaas, mis sisaldab ligikaudu 60% ulatuses metaani ning ülejäänu on CO₂. Biometaani üheks suurimaks tugevuseks peab Stroom terviklikku väärtusahelat. Tootmine võimaldab koostöömudelit, milles on keskne roll põllumajandusel. „Meie peamised partnerid on farmerid. Nemad annavad toorme, meie väärindame seda, eemaldame lõhnad, parandame materjali omadusi ja anname selle väetisena tagasi. Kõik osapooled võidavad.“ Lisaks loomsetele kõrvalsaadustele nähakse biometaani kontekstis võimalust kasutada tootvalt ka toiduainetööstuse taimseid jääke. Stroom rõhutas, et biometaani tootmise üks suuremaid eeliseid on selle efektiivsus ja keskkonnamõju: „Tootmisprotsessi kasutegur on ligi 99 protsenti ning tegemist on kütusega, mille jalajälg võib olla isegi negatiivne – eelmisel aastal umbes miinus 25 grammi CO₂ ekvivalenti megadžauli kohta.“ Sellele lisandub strateegiline mõõde, mis annab aimu biometaani potentsiaalist impordisõltuvuse vähendamisel. „Kuna täna on umbes kümnendik Eesti gaasitarbimisest kodumaine, suurendab see otseselt Eesti julgeolekut,“ ütles Stroom. Praegu töötab Eestis üheksa biometaani tootmisüksust ning sektorit iseloomustab märkimisväärne kasvupotentsiaal. Stroom sidus selle otseselt põllumajanduse, eriti piimanduse arenguga. Tema sõnul on Eestis praegu umbes 83 000 piimalehma, samas kui 1990. aastal oli neid ligi kolm korda rohkem. „Kui suudaksime piimatootmist kahekordistada, oleks võimalik toota täiendavalt umbes 900 GWh biometaani,“ selgitas ta, lisades, et see eeldaks ligikaudu 300 miljoni euro suurust investeeringut. Et seda potentsiaali realiseerida, läheb Stroomi meelest vaja riigi osalust ning laiemat tervikpilti, pikaajalist visiooni, mis määratleks biometaani koha Eesti energiaportfellis. „Areng eeldab selget arusaama, kuhu liigume – tuleks parandada regulatsioone ja sisendada kindlust, et kodumaiste kütuste kasutamine jätkub,“ rõhutas ta ning tõstis esile ühistranspordi, mis kasutab juba täna olulisel määral biometaani. Kui võrrelda biometaani fossiilsete alternatiividega, nagu maagaas või LNG, on Stroomi sõnul tegemist sarnase koostisega, kuid erinevat päritolu kütustega. „Maagaas on fossiilne, biometaan on roheline,“ võttis Stroom erinevuse kokku. Lisaks ei tasu unustada, et kuigi kahe gaasivormi hinnad pole veel täielikult võrdsustunud, on biometaani tootmiskulu langustrendis ning läheneb maagaasi hinnatasemele. Maasoojus: suur potentsiaal, kõrge sisenemislävi Maasoojusenergia võimalusi ja praktilisi kogemusi tutvustas Eesti Geoloogiateenistuse maapõue energeetika osakonna juhataja Helena Gailan. Ta andis ülevaate Geoenesti projektist, mille eesmärk oli hinnata ja tutvustada maasoojuse kasutuselevõttu Eestis. Tegemist on 2021.–2025. aastal teostatud projektiga, mille eelarve oli 3,8 miljonit eurot ning mille käigus jõuti taustauuringutest konkreetsete katsejaamade rajamiseni. Gailan selgitas, et projektiga loodi kolm erinevate tingimustega pilootlahendust. Üks neist seoti Tallinnas, Taludevahe tänaval asuva kortermajaga, mis oli seni tootnud oma soojust täielikult maagaasist. Teine paikneb Roosna-Allikul, kus kasutati põlevkiviõli-põhist kaugkütte-katlamaja, mis varustab mitmeid kohalikke hooneid, sealhulgas vallamaja ja lasteaeda. Kolmas pilootjaam asub Arbaveres Eesti Geoloogiateenistuse uurimiskeskuses ning kasutab koaksiaalset torulahendust, mille eeliseks on suurem energiaväljund. Katseprojektide tulemused näitavad, et maasoojus võib oluliselt vähendada fossiilkütuste osakaalu. Gailani sõnul vähenes põlevkiviõli kasutus pilootlahenduste mõjul 55–74 protsenti. Samas pole kõik lahendused majanduslikult võrdsed. Näiteks Taludevahe jaama soojusenergia hind on olnud umbes 78 eurot megavatt-tunni kohta, Roosna-Allikul aga umbes 102 eurot. Gailani selgituse kohaselt tuleneb erinevus eelkõige kapitalikuludest ja saadava energia hulgast. Projekt andis Gailani sõnul kolm olulist õppetundi. Esiteks on geoloogia ja puurimine kriitiliselt tähtis. Eestis on selle valdkonna võimekus kasvanud ning teadmised sügavamate geoloogiliste kihtide kohta paranenud, kuid puurimine on endiselt investeeringu kõige kallim osa, mistõttu ulatub selle kulu umbes 60 protsendini kogu projekti maksumusest. Samas püsib maapõue temperatuur stabiilne, mis teeb maasoojusest usaldusväärse energiaallika. Teiseks tuleb arvestada tehnoloogia keerukusega. Maasoojuse lahendused ei piirne ühe seadmega, vaid need eeldavad geoloogiat, puurimist, materjale, automaatikat ja juhtimist ühendavaid süsteeme. Kolmandaks toonitas Gailan majanduslikku mõõdet: maasoojuse hind sõltub suuresti elektri hinnast ning alginvesteeringud on praegu pigem kõrged. Kaugküte, süsteemi selgroog Gren Eesti äride juht Margo Külaots kirjeldas kaugkütet mitte pelgalt ühe tehnoloogiana, vaid erinevaid energiaallikaid ühendava platvormina, mis aitab hoida süsteemi tasakaalus. Tema sõnul on kaugküte viimastel aastatel oluliselt muutunud ning lähtub üha enam mitmekesistest allikatest ja nutikatest lahendustest. Külaots andis oma ettevõttest ülevaate, mille käigus selgus, et Gren tegutseb Baltikumis ja Ühendkuningriigis ning toodab aastas veidi üle 3 TWh energiat, suurem osa sellest on soojus. Ligikaudu 97 protsenti energiast pärineb taastuvatest allikatest, sealhulgas biomassist ja jäätmetest. Kaasaegne kaugküttesüsteem ei põhine enam mitte üksikutel tootmisüksustel, vaid väga erinevate lahenduste koosmõjul. Klassikaliste katlamajade ja koostootmisjaamade kõrval kasutatakse üha enam tööstuse ja jahutussüsteemide heitsoojust, suitsugaaside pesureid ning kavandatakse uusi lahendusi, nagu reovee soojuspumbad, elektrikatlad ja erinevad reservvõimsused. Sellise keerukuse taustal peab tema sõnul säilima üks põhimõte – lihtsus. „Me tahame, et süsteem oleks lihtne, robustne, töökindel ja odav,“ rõhutas Külaots. Tema meelest on soojussalvestuse puhul tegu loogilise lahendusega, kuna lõpptarbija kasutab energiat soojusena: „Me teame, kus soojus tekib ja kus seda tarbitakse, seega pole mõistlik seda vahepeal muundada, sest nii tekivad ainult lisakulud.“ Grenil on soojussalvestid nii Tartus kui ka Jelgavas, kus need on seotud koostootmisjaamadega. Külaotsa sõnul võimaldavad need lahendused reageerida paremini elektrituru hinnakõikumistele, vähendada kalli maagaasi kasutust, alandada CO₂ heidet ja tasandada tootmise ööpäevaseid kõikumisi. Selle kõrval arendab ettevõte ka elektri- ja jahutussalvestusega seotud lahendusi ning uusi tehnoloogiaid, näiteks elektrikatlaid. Viimaste praktiliseks eeliseks peab Külaots seda, et suveperioodil, mil elektrihinnad on madalamad, võimaldab elektrikatla kasutamine viia läbi paindlikumaid hooldustöid ja vähendada süsteemi üldkulusid. Tema sõnul tuleb igas otsuses tasakaalustada kolme eesmärki: varustuskindlust, taskukohasust ja keskkonnasäästlikkust. Kui üht teiste arvelt eelistada, tekivad paratamatult probleemid. Viimaste aastate kogemus näitab siiski, et hästi toimiv kaugküttesüsteem suudab neid eesmärke ühildada. Külaots meenutas energiakriisi perioodi, mil Tartu kaugkütte hind püsis umbes 85 euro juures megavatt-tunni kohta, samal ajal kui gaasi hind tõusis üle 300 euro. Utilitas: terviklahendused ja heitsoojus Utilitase ärianalüüsijuht Aivo Lokk kirjeldas kaugkütte, salvestuse, soojuspumpade ja uute tehnoloogiate omavahelist terviklikkust. Tema sõnul ei saa enam vaadata üksikuid lahendusi eraldi, sest väärtus tekib just tehnoloogiate koosmõjus. Lokk märkis, et soojussalvestus on muutumas kaugkütte tavapäraseks osaks. Utilitasel on töös juba kaks salvestit, Väos ja Jõgeval, ning Mustamäel ja Paljassaarel ehitatakse veel kaht salvestit. Viimatimainitust tõotab kujuneda terviklahenduse musternäide, mis kombineerib omavahel mitut tehnoloogiat. „Paljassaarde rajame reo- ja merevee soojuspumbajaama, sinna kõrvale, sagedusreservi, elektrijaama ning loomulikult sobitub sinna ka soojussalvesti,“ kirjeldas Lokk. Samuti tõstis Lokk esile vesiniku rolli energiasüsteemis. Utilitas on käivitanud rohevesiniku tervikahela, mille arendamises on jõutud tema sõnul stabiilse toimimise faasi. Ta on veendunud, et heitsoojus on vesiniku tootmisel kriitiliselt tähtis. „Primaarenergia vaates on ülimalt oluline kasutada vesiniku tootmisel tekkivat heitsoojust, sest kui suunata kogu energia kasutusse, tõuseb tootmise efektiivsus sisuliselt 100 protsendini.“ Tema hinnangul on vesinikulahenduste töökindlus viimastel aastatel märgatavalt paranenud. Kui varem esines süsteemis häiringuid, siis nüüd toimivad stabiilselt nii tootmine kui ka tankimine. See loob eelduse, et vesinikul põhinevad lahendused ilmuvad lähiaastatel ka linnakeskkonnas, näiteks transpordis, paremini nähtavale. Lokk rõhutas, et kogu energiasüsteemi areng liigub erinevate energiavormide omavahelise koosmõju suunas. „Kõik on omavahel seotud – me toodame elektrit, soojust ja kütuseid ning võtame samal ajal tagasi heitsoojust.“ Tulevik ei kuulu ühele lahendusele Gaasi- ja soojuslahenduste paneelarutelus seoti ühte nii tehnoloogilised valikud kui ka nende rakendamise praktilised piirid. Juba esimesest küsimusest – milline lahendus järgmise viie aasta jooksul skaleerub – sai selgeks, et sektor ei näe oma tulevikku vaid ühe domineeriva tehnoloogia kaudu. Aivo Lokk rõhutas, et kuna klassikaline kaugküte on Eestis juba laialt levinud, pole see enam skaleerumise koht. Muutus toimub eelkõige süsteemi sees ning see viiakse läbi elektrilahenduste ja soojuspumpade integreerimise kaudu. Greni kontekstis pidas Margo Külaots järgmiseks suureks hüppeks digitaliseerimist, rõhutades, et üha keerukamaks muutuvaid kaugküttesüsteeme tuleb suuta nutikalt juhtida. Kristjan Stroom rääkis kombinatsioonilahenduste perspektiivist, rõhutades, et lähiaastatel liigub sektor maagaasi ja biometaani segalahenduste suunas. Helena Gailan tõi omakorda esile energiasüsteemi muutlikkuse, mis ei võimalda panustada ainult ühele lahendusele. Arutelu käigus käsitleti ka pilootprojektide riske ning seda, milliseid neist õnnestub maandada ning millised neist ootavad lahendusi. Gailan selgitas, et maasoojusega seotud otsuseid mõjutavad endiselt kõige rohkem maapõue sügavamaid geoloogilisi kihte puudutavad piiratud teadmised ning kõrged puurimiskulud. Stroomi sõnul on biogaasi puhul tehnoloogilised riskid suuresti maandatud, kuid arengut pidurdab ebakindlus tuleviku energiaportfelli suhtes. Külaots märkis, et kaugküttesüsteemides kasutatakse valdavalt töökindlaid ja läbiproovitud tehnoloogiaid ning peamine risk ei ole tema hinnangul mitte tehnoloogiline, vaid seotud süsteemi juhtimisega. Lokk lisas, et ajalooliselt on pidurdanud uute lahenduste kasutuselevõttu nii investeeringute ajastus kui ka praktilised piirangud. Paneeli lõpus püüti sõnastada lahendus, mis aitaksid sektoril lähiaastatel kiiremini areneda. Selles osas tuli osalejate seas ilmsiks selge üksmeel. Lokk rõhutas, et investeeringud ei teki lühikese ajaga ning ettevõtjaid tuleb julgustada võtma vastu pikaajalisi otsuseid. Külaots lisas, et kõige olulisem on regulatiivne stabiilsus. Stroom nõustus, sest tema meelest sõltub biogaasi areng otseselt sellest, kuivõrd hästi suudetakse näha suurt pilti ja leida sektorite vahelisi seoseid. Elekter, uus süsteemne vundament Elektritehnoloogiate sessiooni avasid Argo Rosin ja Rutt Hints, kes sidusid energiapöörde tehnoloogilise, majandusliku ja materiaalse mõõtme tervikuks. Nende ettekandest joonistus välja selge arusaam, et elektrifitseerimine pole pelgalt tehnoloogiline areng, vaid sellega kaasneb kogu majanduse ümberkujundamine. Rosin rõhutas, et küsimus pole enam mitte ainult selles, milline tehnoloogia osutub tulevikus parimaks, vaid ennekõike selles, kuidas elektrisüsteem tervikuna muutub ja millist rolli hakkab see täitma. Tema hinnangul kujuneb elektrist majanduse uus vundament, mis tähendab märkimisväärset elektritarbimise kasvu ja vajadust kogu süsteem ümber mõtestada. Hints toonitas kriitilist vaadet: iga energiatehnoloogia toetub materjalidele ja tarneahelatele. Tema sõnul on uus energiasüsteem äärmiselt materjalimahukas, kuna elektrifitseerimine tähendab suuremat nõudlust vase, liitiumi, koobalti, haruldaste muldmetallide ja grafiidi järele. Rosin lisas, et taastuvenergia kiire kasv tekitab vajaduse ulatuslike salvestuslahenduste järele. Viimase viie aastaga on akusalvestus kasvanud ligikaudu 20 korda ning sama trend jätkub. Samal ajal muudab taastuvenergia ja salvestuslahenduste kiire levik elektrisüsteemi oluliselt keerukamaks, mistõttu muutub tema hinnangul tehisaru kasutamine paratamatuks. Hints rõhutas, et salvestustehnoloogiate levik ei sõltu enam üksnes tehnoloogiast, vaid üha enam ka küsimusest, kus ja kuidas toota vajalikke komponente. Seetõttu on aina olulisem materjale ringlusse võtta. Ringmajandus ei ole Hintsi hinnangul enam pelgalt keskkonnateema, vaid sellest on saanud energiajulgeoleku ja tööstuspoliitika keskne osa. Arutelus puudutati ka tuumaenergeetikat, mille tagasitulekut pidas Rosin sisuliselt vältimatuks, eriti kui võtta arvesse tehisaru ja andmekeskuste kasvavat energiavajadust. Hintsi meelest pole tuumaenergia siiski materiaalsete piirangute suhtes immuunne. Taastuvenergia, salvestus ja paindlikkus – uus normaalsus Eesti energiasüsteemi hetkeseisu ja arengusuundi avas Eesti Energia juht Andrus Durejko, kes pidas sektorit ühtaegu nii võimalusterohkeks kui ka vastuoluliseks. Tema sõnul on Eestil olemas nii tootmisressursid, maavarad kui ka arvestatav võrgutaristu, kuid meil on jätkuvalt keeruline neid toimivaks tervikuks siduda. Durejko sõnul on traditsiooniline põlevkivienergeetika omandamas uut rolli. Vanad elektrijaamad pole enam pidevas kasutuses ning neile otsitakse uusi funktsioone. Samal ajal sunnib regulatiivne keskkond põlevkivi vähem kasutama, mis tähendab, et sektor peab leidma olemasoleva taristu ümberkujundamiseks majanduslikult mõistlikke viise. Suurim muutus leiab aset taastuvenergiaga, mis pole Durejko sõnul enam pelk tootmisvõimsus, vaid süsteemi aktiivselt tasakaalustav jõud. Paindlikkusteenuste turg on kiiresti kasvanud ning kui tuule- ja päikeseenergiat hakkavad toetama digitaliseerimine ja nutikad juhtimislahendused, muutuvad need energiavormid järjest paremini juhitavaks. Olulise komponendina nimetas Durejko salvestust. Eesti Energia rajatud suur akupark, mis alustas tööd enne Mandri-Euroopa sagedusalaga liitumist, on tema sõnul näidanud algsetest prognoosidest paremaid tulemusi. Kartused akude kiirest kulumisest pole kinnitust leidnud, tegelik degradeerumine on olnud oodatust kordades väiksem. Samas ei tasu unustada, et salvestus pole päris kadudeta – ühe tsükli efektiivsus on ligikaudu 91,6 protsenti. Durejko sõnul võib pidada akusalvestust üheks praeguse elektrituru kõige kiiremini reageerivaks ressursiks, mis võimaldab tasakaalustada millisekundite jooksul tootmise ja tarbimise kõikumisi. Tulevikku vaadates näeb Eesti Energia mitut arengusuunda. Elektritransport kasvab kiiresti ning nõuab senisest paremini koordineeritud laadimistaristut ja võrku. Samuti arendatakse mikrovõrke ning uuritakse vesiniku rolli, eelkõige selle salvestusvõimalusi. Kuigi tehnoloogiline areng on kiire, arvas Durejko, et tehisaru kasutamisel tuleb säilitada tasakaal: „Me ei saa küll AI-st mööda, ent peame hoidma süsteemi inimeste kontrolli all.“ Paindlikkus, energiaturu uus valuuta Energiasüsteemide turuperspektiivi ja investeerimisloogikat avas Eveconi tegevjuht Karl-Joonatan Kvell, kelle ettekandest joonistus välja, kuidas kapital, riskid ja ärimudelid on võimelised süsteemi kiiresti muutma. Tema sõnul ei määra arengut enam mitte ainult tehnoloogia, vaid eelkõige projektide rahastamisvõimalused ja turutasuvus. Kvell kirjelduse kohaselt tegeleb Evecon päikese-, tuule-, gaasi- ja akujaamade arendamisega ning on toonud Baltikumi märkimisväärses mahus väliskapitali. Tema sõnul on investeerimisotsuseid üha keerukam vastu võtta, kuna energiaturg on väga volatiilne ning varasem niinimetatud merchant risk ehk täielik tururisk pole enam pankadele vastuvõetav. Seetõttu liigub sektor pikaajaliste, fikseeritud hinnaga lepingute suunas. Kvell tõstis esile Baltikumi esimese pikaajalise paindlikkusteenuste lepingu, mis ühendab kolme päikeseparki ja akuparki ning fikseerib kümne aasta müügitingimused. Tema hinnangul seab kogu turg paindlikkuse oma keskseks väärtuseks. Akupargid ei ole enam eraldiseisvad projektid, vaid neid integreeritakse aina enam tootmisvõimsustega. „Uued elektrijaamad rajatakse hübriidlahendustena, akude osakaal neis võib ulatuda lähiaastatel tootmisvõimsusega samale tasemele,“ kirjeldas Kvell. Samas hoiatas Kvell turu kiire küllastumise eest. Tema sõnul on näha, et lähiaastatel hakkab teenusepakkujate arv kiiresti kasvama, see aga toob kõigepealt kaasa hinnatõusu, millele järgneb surve hindu langetada. Eriti riskantsed on projektid, mis jõuavad turule 2028.–2029. aastal. Võrk, nähtamatu piiraja Eleringi alajaamade üksuse juhi Reigo Haugi kirjelduse kohaselt on viimaste aastate arengud murdnud arusaama elektrivõrgust kui aeglaselt muutuvast ja pigem passiivsest taristust. Tema sõnul on Eesti ja Baltikumi elektrisüsteem teinud läbi põhimõttelise muutuse: liikunud uude sünkroonalasse ja omandanud uued tööloogika. Haugi selgituse järgi on sünkroniseerimine Mandri-Euroopa sagedusalaga möödunud stabiilselt ning varustuskindlus on püsinud. Et seda protsessi võimaldada, tuli teha ulatuslikke ettevalmistusi. Muuhulgas rajati Baltikumi üheksa sünkroonkompensaatorit. Need aitavad tagada süsteemi inertsi ja stabiilsuse olukordades, mil traditsiooniline tootmine väheneb ja võrku tuleb järjest rohkem inverteripõhiseid lahendusi. Olulise muutusena tõi Haug esile juhtimissüsteemide arengut. Kui virtuaalseid lahendusi peeti veel mõni aasta tagasi võimatuks, siis täna on neist saanud standard. See tähendab, et elektrivõrk pole enam pelk füüsiline infrastruktuur, vaid üha enam ka reaalajas juhitav digitaalne süsteem. Samas rõhutas Haug, et tehnoloogiline areng ei vähenda sugugi kriisivalmiduse vajadust, vaid pigem suurendab seda. Tema sõnul on Elering harjutanud aastaid süsteemselt erinevaid kriisistsenaariume, et olla valmis olukordadeks, mil osa võrgust välja langeb. Kiisa avariielektrijaam on selle mõtteviisi sobiv kehastus. Haugi arvates eeldab tuleviku elektrivõrk muutunud mõtteviisi. Linnades ei ole enam võimalik ehitada vanade põhimõtete toel uusi õhuliine, mis tähendab, et tuleb leida ja rakendada alternatiivseid lahendusi, sealhulgas maa-aluseid kaableid ja nutikamat süsteemijuhtimist. Innovatsioon liigub üha selgemalt tarkvara ja juhtimise suunas. „Hoiame toad soojas, tuled põlemas ja jalad maas,“ võttis Haug oma ettekande kokku. Tehnoloogia ja tempo Elektrilevi juhatuse esimees Mihkel Härm kirjeldas sektorit kui pidevas ajasurves viibivat süsteemi. Tema sõnul on kõige raskem olemasolevat taristut piisava kiirusega uuendada. Härmi hinnangul seisab energiasüsteem korraga kahe surve all. Ühelt poolt kasvab kiiresti hajatootmine – Elektrilevi võrgus on juba ligi 24 000 tootjat ja umbes 1500 salvestit –, teisalt aga suureneb nõudlus võrguvõimsuse järele. Ta tõi paralleeliks Kesk- ja Lääne-Euroopa piirkonnas, kus vaba võrguressurss on paljudes kohtades sisuliselt otsa saanud, kuna selle on hõivanud andmekeskused ja salvestuslahendused. Lisaks tehnilistele piirangutele tõstis Härm esile ka väliskeskkonna mõju. Ekstreemsed ilmastikuolud muutuvad järjest tavalisemaks ning hoiavad energiahinnad volatiilsena, mis tähendab, et süsteem peab olema ühekorraga vastupidav ja paindlik. Lahendustest rääkides oli Härm otsekohene: füüsiline taristu kujutab endast jätkuvalt esimest vajadust: „Võime rääkida, et teeme targemalt ja kasutame tehisaru, aga kui rauda taga ei ole, pole selle nutikusega midagi peale hakata.“ Elektrilevi arendab muuhulgas NetFixi nimelist lahendust, mis kasutab rikete ja hooldusvajaduste prognoosimiseks nutiarvestite andmeid. Härmi sõnul soovitakse muuta sellised lahendused igapäevasteks tööriistadeks. Härm leidis, et tehisar areng on olnud ootamatult kiire. Saksamaa kogemusele viidates rääkis ta agent-tüüpi AI-lahendustest, mis suudavad juba täna võtta elektrivõrgu juhtimisel vastu operatiivseid otsuseid. Samas nõuab selliste lahenduste kasutuselevõtt ettevaatlikkust ja selgeid reegleid. Ettekande lõpus rõhutas Härm, et tehnoloogia arengust üksi ei piisa. Sama oluline on organisatsiooniline valmisolek – uusi lahendusi hakatakse kasutama ainult siis, kui inimesed on valmis neid rakendama ega karda muutusi. Paneel: alahinnatud võrk, ülehinnatud ootused ja keerulised valikud Elektritehnoloogiate paneelarutelu tõstis fookusesse valdkonna vastuolud ja pingekohad, milles kohtuvad omavahel tehnoloogia, turg ja poliitika. Küsimus alahinnatud ja ülehinnatud tehnoloogiate kohta näitas kiiresti, kui mitmekülgselt sektor iseennast tajub. Eesti Energia vaates kehastab meretuuleenergia korraga nii alahinnatud potentsiaali kui ka ülehinnatud ootusi. Reigo Haugi meelest alahinnatakse tuumaenergiat, Karl-Joonatan Kvelli arvates aga tuuleenergiat. Kõige teravama kontrasti pakkus välja Mihkel Härm, kelle meelest hinnatakse liiga madalalt olemasolevat elektrivõrku ja liiga kõrgelt akutehnoloogiaid. Pudelikaelte arutelu näitas, et probleemid pole ühtmoodi tehnilised. Härm nimetas kõigepealt väga konkreetseid piiranguid – alajaamu ja trafosid, mille võimsus hakkab otsa saama. Kvell laiendas vaadet, kirjeldades turgu kui tervikut, kus erinevad tehnoloogiad sama võrguressursi pärast konkureerivad. Haugi meelest võib aga mõtteviiski pudelikaelaks osutuda. Tehnoloogia arendamise takistustest rääkides jõuti kiiresti rahastuse ja regulatsioonini. Härm märkis, et võrguettevõtted tegutsevad rangete kulupiirangute tingimustes, mistõttu on neil riskantseid innovatsiooniprojekte keeruline ellu viia. Kvell rõhutas, et investeeringute eelduseks tuleb pidada turvalist ja etteaimatavat regulatiivset keskkonda. Paneeli lõpetas arutelu ringmajanduse üle, mille käigus leidis Härm, et materjalide taaskasutus muutub energiasüsteemi vältimatuks osaks. Tulevik kuulub süsteemidele Konverentsi kokkuvõttes joonistus välja selge arusaam: energiatulevikku ei hakka kujundama mitte üksainus lahendus, vaid kõik sõltub sellest, kui hästi suudetakse ühendada tervikuks tootmine, võrk, salvestus, tarbimine ja juhtimine. Just võimekus näha tervikut ja seda nutikalt juhtida saab energiapöörde edukuses määravaks.