Tark linn algab inimesest, mitte tehnoloogiast

Tark linn algab inimesest, mitte tehnoloogiast. 23.03.2026. Tallinna linna strateegiadirektor Raido Roop, Mainor Ülemiste juhatuse esinaine Kadi Pärnits ning TalTechi nooremprofessor ja FinEst Targa Linna Tippkeskuse direktor Ralf-Martin Soe arutlesid, kuidas muuta linn toimivamaks olukorras, milles põimuvad liikuvus, eluasemed, kogukondade ootused ja piiratud ressursid. Ühiselt tõdeti, et tehnoloogia on vaid tööriist – targa linna olemuse määrab see, kui hästi suudetakse selle abil inimeste elu päriselt paremaks teha. Andmed üksi linna targaks ei tee Kadi Pärnitsa sõnul ei sünni tark linn tehnoloogiast, vaid sellest, kuidas linna juhitakse. Ta rõhutas, et hea linn vaatab ettepoole, toetub andmetele, kaasab inimesi, arvestab kestlikkusega ning kasutab nii digilahendusi kui ka muid praktilisi võtteid. Ennekõike peab aga kõik eelmainitu looma inimestele paremat elukeskkonda ja suurendama nende heaolu. „Tark linn algab juhtimisest. Tehnoloogia on siinkohal abimees ja tööriist,“ ütles Pärnits. Ralf-Martin Soe suhtus kriitiliselt mõistesse „tark linn“. Tema meelest kõlab see liiga hinnanguliselt, justkui jaguneksid linnad tarkadeks ja rumalateks. Ometi ei tee tema hinnangul  tehnoloogia kasutamine ühtki linna automaatselt paremaks. „Kui linn kasutab probleemide lahendamiseks tehnoloogiat, ei tähenda see automaatselt, et tegu on targa linnaga.“ Soe rõhutas, et targast linnast tasub mõelda kui laiast raamistikust, mis toob kokku inimesed, ruumi ja väga erinevad linnaprobleemid. Raido Roopi sõnul pole küsimus mitte enam selles, kas linn oskab andmeid koguda, vaid selles, kas linn oskab neid otsuste tegemisel ka kasutada. Tema hinnangul saab targast linnast rääkida alles siis, kui andmepõhine teadmine jõuab igapäevasesse juhtimisse ja mõjutab reaalseid valikuid. „Tark linn suudab andmepõhist teadmist reaalsetes otsustes kasutada.“ „Tark linn algab juhtimisest. Tehnoloogia on siinkohal abimees ja tööriist.“ Auto, buss või ratas – linn peab toimima kõigile Liikuvusest rääkides jäi kõlama lihtne tõsiasi: enamik inimesi pole mitte ainult autojuhid, ainult ratturid ega ainult bussi- või trammisõitjad. Sama inimene võib ühel hommikul viia lapse autoga lasteaeda, minna ise rongiga tööle ja õhtul poodi jalutada. Soe sõnul ei tohikski linn kavandada liikuvust vastandumise kaudu, sest igapäevaelus kasutavad inimesed eri olukordades eri liikumisviise. Pärnitsa meelest on liikuvuse puhul kõige olulisem tasakaal. Tema sõnul ei peaks linnaruumi ümber tegema nii, et üks liikuja võidab ja teine kaotab, vaid nii, et eri liikumisviisid saaksid kõrvuti toimida. „Nii autojuhtidel kui ka ühistranspordi kasutajail peab olema hea,“ ütles ta. Pärnits tõstis esile Ülemiste City, mille liiklus saab toimida ka ilma valgusfoorideta, kuna ruum on loogiline ja inimesed harjunud üksteisega arvestama. Soe sõnul on Tallinn jõudnud punkti, kus liikuvusprobleeme enam üksnes uute teedega ei lahenda. Linn kasvab, liikumisvajadus suureneb ja tänavaruumi ei saa lõputult juurde võtta. Seepärast tuleb tema hinnangul keskenduda sellele, et ühistransport oleks kiirem ja mugavam ning rattaga turvalisem liikuda. „Probleem tekib siis, kui keegi on sunnitud sõitma autoga,” rõhutas ta. Kui bussi või rongiga kulub sama vahemaa läbimiseks autosõidust kaks või kolm korda rohkem aega, pole inimestel tegelikult enam päriselt valikut. „Nii autojuhtidel kui ka ühistranspordi kasutajail peab olema hea.“ Hea linn vajab pikka vaadet, järjepidevust ja kaasatust Arutelus kerkis teravalt esile küsimus, miks jäävad paljud head lahendused venima või pooleli. Roopi sõnul pidurdavad suuri muutusi samaaegselt nii rahanappus, lühike poliitiline vaade kui ka see, et ebamugavate otsuste vajalikkust on avalikkusele keeruline veenvalt lahti seletada. Pärnitsa sõnul ei saa linna arendada hüplikult. Kui sihti pidevalt muudetakse, läheb seni saavutatu kiiresti kaotsi. Ta tõi näiteks Ülemiste City bussiliikluse: kui ühendus toimis hästi, hakkas autokasutus tasapisi vähenema, kuid ühistranspordi kärped pöörasid arengu tagasi. Pärnitsa sõnul nõuab toimiv liikuvuspoliitika järjekindlust ja ka kriitikataluvust. Sama põhimõte kehtib tema hinnangul kogu linnajuhtimises – kui mingi suund on juba valitud, tuleb sellega järjekindlalt edasi minna. Arutelu lõpus jõuti ka eluasemeteni – see teema mõjutab otseselt linna toimivust. Roopi sõnul ei saa rääkida targast linnast, kui üha rohkem inimesi on sunnitud kolima Tallinnast välja lihtsalt seepärast, et mujal on odavam elada. Valglinnastumine ei mõjuta mitte ainult eluasemeturgu, vaid kogu linna laiemat toimimist: pikeneb igapäevane pendelränne, kasvab liikluskoormus ja süveneb ruumiline kihistumine. Roopi hinnangul on taskukohane eluasemepoliitika seega lahutamatult seotud liikuvuse ja linnaruumi küsimustega. Pärnits tõdes, et arendajad peavad üha rohkem mõtlema sellele,  kuidas luua töökohtade kõrvale ka elamispindu. Ülemiste City kavatseb kasvatada tema sõnul elukondlikku arendust ja pakkuda rohkem üürivõimalusi, sest kodu ostmine pole paljudele enam jõukohane. Ta lisas, et linn ei tohiks seejuures mõistlikke arendusi asjatult pidurdada – mida sujuvamalt liiguvad vajalikud protsessid, seda kiiremini sünnivad linnale hädavajalikud lahendused. Kaasamisest rääkides jäi kõlama lihtne mõte: linna ei saa teha targaks inimesi kõrvale jättes. „Kogukonda tuleb päriselt kaasata, mitte lihtsalt otsustest teatada,“ ütles Pärnits. Ka Roop tõdes, et just siin on Tallinnal arenguruumi – kui inimesed ei mõista muutuste vajalikkust ega tunne, et neil on võimalus kaasa rääkida, ei piisa ka andmetest ja analüüsist. Kui kogu arutelu ühe lausega kokku võtta, jäi kõlama selge arusaam: tark linn ei sünni kasutatava tehnoloogia hulgast, vaid sellest, kui hästi linn inimeste jaoks toimib. „Kui inimesed ei mõista muutuste vajalikkust ega tunne, et neil on võimalus kaasa rääkida, ei piisa ka andmetest ja analüüsist.“ Kommentaar: Trialoogi keeletoimetaja ja kolumnist Jan Kaus Kui Ralf-Martin Soe ütles, et talle ei meeldi „targa linna“ mõiste, sest see tundub jagavat linnad justkui tarkadeks ja lollideks, ning lisas, et olemasolevat väljendit pole siiski mõtet hakata muutma, sest see on igapäevases keele- ja ka meelekasutuses kinnistunud, siis julgeksin teda siiski julgustada kas või juba mänguilu mõttes vastuvoolu ujuma. Kuulates panelistide arutelu, hakkasin ise mõtlema „koondlinna“ mõistele. Võimalik, et see viib mõne hea poliitilise mäluga inimese mõtted Koonderakonnale või siis meenub kellelegi kibe ametikoha kaotus, ent kui mõelda arutelus rõhutatud nüanssidele – kesklinna elamispindade jõukohasusele, linnaelanike kaasamisele, liiklejate või liikumisvahendite võrdsele kohtlemisele – sobivad need kõik sõnaga „koonduma“. Valglinnastumise taustal tasub meenutada, et „koonduma“ tähendab just nimelt eri kohtadest ühte paika kokku toomist. Samuti pole raske või ebaloomulik mõelda kaasatusest kui mõtete ja arvamuste koondumisest või et autosõidu, ühistranspordi ja jalgsiliikumise võrdsustamine nihutab eri liikumismooduseid üksteisele lähemale, koondab neid. Trialoogi sünnipäev ja arutelu „Tark linn – kellele ja milleks?“